Kuidas kaitsta õpilast?

1. veebr. 2019 Aare Külaots Paikuse põhikooli direktor - 23 kommentaari

Aare Külaots.

Viimastel aastatel välja pakutud põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse muudatused, aga ka mitmesugused määrused, mis reguleerivad õppetöö korraldust ja turvalisust, ei ole rakendatavad ega aita kuidagi kooli ees seisvaid probleeme lahendada. Põhjuseks on asjaolu, et last käsitletakse nendes väljakujunenud isiksusena, kellel on vastutustunne ning kelle soovid, huvid ja õigused on primaarsed. Nii tulebki välja, et näiteks eelnõu, mis peaks aitama reguleerida koolipäeva pikkust ja korraldust, aitab kaitsta õpilast kooli ja õppimise eest. Selle eelnõu vastuvõtmisega paistab väga kiire olevat.

Arusaamatud ettepanekud

Koolipäeva praegusest hilisemat algust ei saa põhjendada laste unedefitsiidiga. Asi ei ole mitte koolipäeva alguses, vaid kellaajas, millal laps magama läheb. Seda ei saa seadusega reguleerida, vaid see on vanema vastutusala. Muret teeb aga hoopis see, et paljudes peredes ema ei teagi, mida tema murdeealine laps oma lukustatud toas kell üks öösel teeb.

Maailmas on asju, mida ei ole mõistlik ümber teha mingite „uute uuringute“ valguses, sest kõiki rahuldavat lahendust ei ole. Eelnõu koostajate hulgas ei ole vist psühholooge. Juba ammu on teada, et inimesed jaotuvad lõokese ja öökulli tüüpi, mis on suuresti geneetilise taustaga. Elu on tõestanud, et koolipäeva algus kell 8–8.30 on optimaalne.

Veel arusaamatum on, et õigus otsustada koolipäeva alguse üle on antud hoolekogudele. Hoolekogu ei vastuta ju millegi eest ja hoolekogu koosseis võib muutuda igal aastal. Ei ole võimalik lahendada koolielu korralduse probleeme, kui eri koolides, eri ajal ja igal aastal hoolekogud otsustavad erinevalt.

Arusaamatuks jääb ka sotsiaalministeeriumi ettekujutus kooli funktsioonist. Kas kooli ülesanne on põhiliselt pakkuda lastehoiuteenust? Eelnõust: „Kell 9.00 või hiljem algavate tundide puhul peab kool olema valmis lapsi vastu võtma varem, vastavalt hoolekogu ettepanekule.“ Kas kool peabki uksed avama kell 7.30, kui vanem on oma lapse üle ukse kooli aidanud?

Sellest hetkest alates vastutab kool lapse eest ja kool peaks pakkuma talle ka tegevust. Kes on need töötajad, kes nendega siis tegelevad? Või uniskleb laps poolteist tundi kooli koridoris ja alustab kell 9 „värske peaga“ rõõmsalt õppetööd?

Tuleb tunnistada, et koolikoti raskus on teatud määral probleem. Küll ei lahenda määrus nende tublide laste probleeme, kes lisaks õppetööle kohe pärast kooli spordiringi lähevad. Nende koolikotid kaaluvad kindlasti rohkem. Kas keelame ringides osalemise ära?

Kas koolikoti raskus on määruses antud koos koolikotiga või ilma? Kuna koolikotid ise on väga erineva raskusega, ei saa Jüri ja Jaan ühepalju asju kaasa võtta – kuidas seda siis reguleerida? Kõige lihtsam on seda probleemi lahendada riigil endal. Tuleb lihtsalt leida riigieelarvest raha topeltõpikute jaoks.

Raskesti mõistetav on söögivaheaja pikendamise mõte. Söömisele endale ei kulu koolis poolt tundi. Kas eelnõu tegijad mõtlevad, et ülejäänud aeg peaks kuluma õpilaste liikuma sundimiseks? Või on see lihtsalt koolipäeva pikendamise idee eesmärgiga kaitsta last vanema eest? Koolijuhina näen, et suurem mure on hoopis see, et lastele ei maitse tervislik koolitoit, ja toitumisharjumused on kujunenud juba enne kooli. Vahetunni pikendamisega seda probleemi ei lahenda.

Kõige rohkem arusaamatust tekitab juba aastaid püüe defineerida kontroltöö mõistet. Kummaline on, et sellise õppetöö küsimusega tegeleb sotsiaalministeerium ja haridusministeerium on sealjuures vait. See on teine koht, kus ei ole arvestatud mingeid õppimise psühholoogilisi seaduspärasusi. Kas ministeerium on pannud õpetajatele ülesande treenida õpilaste lühimälu? Kas elus hakkamasaamiseks piisab sellest, kui mäletada ainult eile räägitut? Seoste loomist pole ka vaja, sest pole lihtsalt meeles, millega seost luua.

Meie haridusuuendajad on ära unustanud, et lapse hariduse eest vastutab lapsevanem. Koolis oleme jõudnud uute määrustega juba nii kaugele, et igasuguseks last toetavaks tegevuseks (ja tublide tunnustamiseks) peame küsima vanemate nõusolekut. Kas sotsiaalministeerium on nende muudatuste tegemiseks vanemate nõusoleku saanud?

Eesti on väike riik ja vabatahtliku üleminekuga kaasava hariduse kontseptsioonile vajab kool põhimõttelisi muutusi. Pakun välja oma eelnõu ja ootan haridus- ja teadusministeeriumi arvamust.

Valikuvõimalus

Praeguse PGS-i järgi ei loeta koolikohustust täidetuks, kui koolikohustuslik isik ei ole kantud ühegi kooli nimekirja või puudub õppest mõjuva põhjuseta. Sügisel pakume vanematele välja võimaluse teha valik, millises klassis soovib tema laps õppida. Kui klassis A, siis jälgime rangelt ministeeriumi, tervisekaitse ja teiste ametkondade ettekirjutusi: laps tuleb kooli siis, kui ärkab, ta ei pea kodutöid tegema, hindeid ei panda, söögivahetund toimub vastavalt soovile jne. Klassi B astunud õpilane tunneb aga kella ja kontrolltööde kalendrit, teab, et kodutööd ongi kodus tegemiseks, suudab mäletada rohkem kui ühe tunni materjale, teeb kontrolltöid, eksameid ja tasemetöid, enesekontrolliks vabatahtlikult Innove teste ega käi õppetöö ajal vanematega puhkusereisil.

Klassi A lõpetanu saab tõendi, kus on kirjas, et ta on koolikohustuse täitnud, aga klassi B õpilane tunnistuse, kus ilusa sõnalise jutu asemel on tuttav arvuline skaala. Usun, et selline valikuvabadus kaotab koolistressi nii õpilastel kui ka õpetajatel, vanematel vajaduse õpetajaid õpetada, ja kõik asjaosalised saavad õnnelikuks.


23 kommentaari teemale “Kuidas kaitsta õpilast?”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Aituma, Aare KÜLAOTS!

    Töös LASTE-alaealistega tuleb lähtuda PEDAGOOGILISTEST põhimõtetest mitte juriidilistest, mis täiskasvanute jaoks… Kaasaegse pedagoogika võimas relv on arengupsühholoogia, millest ministeeriumite tädid-onud ei tea kahjuks tuhkagi! Ja sedalaadi rumalus ulatub ÜRO-sse välja…

    Kui tunnistame, et õpetajad on tobukesed (aga, kes neid koolitas?), siis tuleb pedagoogika muidugi asendada igat liiki eeskirjade-määrustega. Paraku pole siis lapse arendamisel-kasvatamisel ka TULEMUST!

    Kuhu me ikkagi liigume, kolleegid?

    P.S. Meenuvad vanade (nn eestiaegsete) õpetajate mälestused, kuis valdade volikogud jne sekkusid ka siis asjatundmatult koolide ellu… Küsin lõpmatult – miks ametnikud ei juhenda kirurge, keevitajaid ja insenere?

  2. HK ütleb:

    Nõustun täielikult artiklis kirjutatuga – ja nii võikski teha, nagu on selles soovitatud, siis pole õppijaid takistatud õppimast ning need, kes õppida ei soovi ( või kes ei soovi, et nende lapsed õpiksid)… noh, eks elu näitab, kuidas nad toime tulevad.

  3. Lembit Jakobson ütleb:

    Lootsin, et ÕpLeht reageerib ka prof. Martin Ehala atiklitele PM-s. Mida aga pole, seda pole. Õpetajate kaitsmine koolis ei ole ÕP Lehe mure.

  4. Liuna ütleb:

    Tere,
    Olen nelja lapse ema, haritlaste perest ja õppimine on meie peres sama loomulik kui hingamine.

    Minu lapsed soovivad vaadata kell 9 ETV uudiseid, aga see pole paraku teostatav, kui ma soovin, et neil ei tekiks ärkamisega probleeme. Nii et mina olen igati poolt, et arvestataks lastega, määrates kooli alguaeg hilisemaks. Lapsed soovivad käia ühiskonnaga ühte jalga ühes rütmis ja näha avalik-õigusliku kanali põhilust uudistesaadet. Aga vajavad ka regulaarset und.

    Teine probleem, mida juba aastaid olen jälginud on see, et ühiskonnas on laias laastus 2 kihti: need, kel töö on tavaajal ja need, kelle töö põhikoorem algab siis, kui teiste töö on lõppenud: näitlejad, muusikud, muusika- ja tantsukoolide õpetajad. Mõlemal kihil on lapsed ja kõik lapsed vajavad aega, mil olla vanematega koos. Praegune süsteem on tehtud mugavaks esimesele kihile, kes pärast tööd saavad prii aja lastega koos olla ja lasta endid kultuuriliselt kasvatada ning omal meelt lahutada. Aga kultuuriinimesed peavad jagama vaimuvalgust oma lastega koos oldud aja arvelt.

    Igas linnas peaks olema ka vähemalt üks lasteaed ja kool, kus teist tüüpi perede lapsed saavad käia. Seda peaks suisa nõudma teatrid, muusikakoolid jne.

    Lastel jäävad huviringid aina hilisemale ajale – aga oldagu valmis tegema huviringi ka varahommikul, kui on esimest tüüpi pere.

    Nii et rohkem diferentseeritust, kell 9 ongi parem ja lastest hoolivad uuringud on edaspidigi teretulnud, ning varajased ärkajad alustagu huviringidega.

    • Õpetaja ütleb:

      Olen Külaotsa kirjutatud artikliga nõus. Samas on mul hea meel, et vanemad räägivad oma tõsistest muredest. Üheks suureks mureks näen olevat, et lapsed ei saa vaadata õhtuti kell 21.00 AK-uudiseid seoses sellega, et on juba uneaeg. Seda on suurepärane teada. Nimelt tuleb ikka kooliaasta jooksul ette olukordi, kus trimestri lõpus, viimaste tundide ajal vm, kus õpetaja ei taha uue osaga edasi minna ning püüab õpilastele välja mõelda midagi huvitavat, harivat, teistsuguseid ülesandeid, otsides õppefilme jms. Nüüd saab see osa lahenduse – saame hakata näitama sellistes tundides AK-uudiseid, sest lastel on need vaatamata jäänud tuduaja tõttu. Need on ju ka kergesti internetis järelvaadatavad. Super, aitäh Teile, et sellele tõsisele probleemile tähelepanu pöörasite.

  5. No Vot ütleb:

    Igal vorstil on kaks otsa.
    Alustan lõpust, hindamisest. Ilus numbriskaala. Mida see 1; 2; 3; 4 või 5 siis näitab? Et teab Phytagorase teoreemi või ei tea, oksab leida kolmnurga pindala või ei oska? Mis selle kolme taga peitub? Ilus sõnaline jutt annab rohkem infot, mida õpilane oskab või ei oska. Mis ma selle hindega peale hakkan, kui ma ei tea, mida ma oskan või ei oska. Hinded on üks suur jama, seda teavad vist kõik, kes kooliga kokku puutunud on. Kas meil on tõesti hindamispõhise õppimisega koole? Õpid, sest saad hinde?
    Söögivahetund on ju mõistlik teha pikem. Kindlasti on igas koolis enne söögivahetundi see probleem, et õpilased pakivad enne tunni lõppu asjad kokku ja ootavad, millal sööklasse saaks tormata. Mõnes koolis asub söökla ka väljaspool koolimaja, tuleb riidesse panna ja päris mitusada meetrit teise majja kõndida. Seal lahti riietuda, käsi pesta, süüa, riidesse panna ja koolimajja tagasi tulla.
    Koolipäeva alguse nihutamine on suhteline. Lapsevanemad liiguvad nagunii siis, kui laps tuleb kooli transportida. Linnas on väga hästi näha, kuidas koolivaheaegadel on liiklus hommikul kella kaheksa ajal olematu. Ja tänapäeval, mil infot voolab ustest ja akendest, ei ole kool kindlasti ainus koht kus õppida. Inimene õpib igal pool, ka reisil olles, elukogemus on vajalik. Tugev teoreetik võib väga nõrk praktik olla, näitas ka populaarne telesaade…
    Õpetage lastele kriitiliselt suhtuma infosse, mida nad netiavarustest saavad, õpetage neid seoseid looma-ei taha uskuda, et õpilased ei mäleta, mida õpetaja eelmises tunnis rääkis. Kui see tõesti nii on, siis otsige koolidesse õpetajad, kes oskavad teha materjali nii huvitavaks, et õpilane tahab sinna tundi minna, see on kunst ja seda ei valda paljud õpetajad.
    Õpetage inimesel elus toime tulema ja hakkama saama, mitte fakte pähe tuupima.

    • Nipi Tori ütleb:

      Suurepärane vastus, võtsite sõnad suust. Minu lapsed käivad nimelt Aare Külaotsa koolis ja tean täpselt mida selles koolis hinnatakse ja kuidas nende kontrolltöödega on. Selles koolis eeldavad õpetajad, et õpilane õpib kodus mitte koolis, näen millise materjali hulga all lapsed ägisevad. Samuti ei peeta seal lugu seadustest mis reguleerivad kontrolltööde arvu päevas või näiteks kontrolltöid esmaspäeviti. Tuletab väga meelde enda koolitee algust 80ndate lõpus.

    • Kaie ütleb:

      Ja kust neid õpetajaid leida, kes tunni nii põnevaks teevad. Pole neidki, kes”mittepõnevat” tundi annaks.

      • Peep Leppik ütleb:

        Austatud lapsevanemad,
        tund ei peagi PÕNEV olema, sest tund on TÕSISE TÖÖ koht… Teid on hullutatud nn ameerika avaliku kooliga, kus suurt midagi ei õpita ega omandata – kus peab olema lihtsalt mõnus-põnev aega veeta… See oleks/on meie väikerahva kultuuri surm!

        Kui minu laps õpiks nn Aare Külaotsa koolis ja seal on mingi probleem, siis pöörduksin ise VAHETULT klassijuhataja või direktori poole. Anonüümsed kommentaarid ei lahenda konkreetseid probleeme…

        • h.k. ütleb:

          Miks tõsine töö peab olema mitte-põnev ehk siis igav? Tõsine pingeline töö võib väga hästi olla põnev ja aja surnuks löömine võib olla igav. Töö ja põnevuse vastandamine on arusaamatu. Meisterlik õpetaja teeb pingutava töö põnevaks.

    • Martin Pent ütleb:

      Aga tasuks mõelda ka võimalusele, et lugeja No Vot’i kommentaaris seatud nõudmised on lihtsalt ebarealistlikud ja seetõttu mitte kuigi tõsiselt võetavad. Asjade “huvitavuse” mõõt on üks vahva asi, mille üle annab palju spekuleerida, kuid mida objektiivselt mõõta on sisuliselt võimatu. Probleem on pigem selles, kui me vastutustundetult ja tänamatult hakkame haridust nägema kui mingisugust meelelahutustööstuse alaliiki, mis on ju iseenesest mõista kõige naeruväärsem absurd. Kui mõni õpetaja peakski olema võimeline täitma võimatut ülesannet, see tähendab, mõtlema iga nädal välja üle 20 kolmveerandtunnise “põnevusetenduse”, siis ei oleks tegemist mitte õpetaja, vaid maailma ajaloos ennekuulmatu eduga stsenaristi või filmirežissööriga. Aga püsigem siiski reaalse elu liistude juures, eks ole?
      Kahjuks ei ole kuigi vettpidav ka väide nagu saaks “õppida” nn kriitilist mõtlemist ja faktide “seostamist” ilma, et teadmised pole subjekti mälus kinnistunud. Inimese peas ei saa paraku seoseid esmalt paika sättida ja alles hiljem nende seoste lõimpunktides olevaid tühimikke mingisuguste faktidega täita. See lihtsalt ei käi nii. Elu näitab, et mõtlejaks kujunemine võtab enamikul meist palju aega ja küpsemist, kuid oma kärsituses nõuame me kõike liiga kiiresti, liiga vara ja liiga palju. On märksa parem kui mingi teave on inimese mälus olemas ka siis, kui ta sellega veel parasjagu midagi peale ei oska hakata. Üleüldisesse seostevõrku saab siis selle teabe kaasata hiljem, kui on lisandunud teisi teadmisi ning ka elukogemust. Kui seda teavet aga üldse olemas pole olnudki, siis pole ka midagi, millega siduda saaks. Mis mõtet on hakata ehitama majale katust, kui vundament pole valmis?

  6. Liina ütleb:

    Suure vaevaga laste ja tööde kõrvalt (mille hulgas ka õpetajatöö) sisestasiin mobiilis kommentaari, lootes, et märgatakse diskussioonis paari olulist tõsiasja. Ja nüüd näen, et see kustutati. Kaotasin usalduse väljaande suhtes.

    • piret ütleb:

      Õpetajate Lehe kommentaarid on modereeritavad, see pärast ei ilmu need kohe pärast kirjutamist nähtavale.

  7. Anne ütleb:

    Braavo, hr. Külaots !

  8. Meelis Pääro ütleb:

    Ettevõtjana tunnen muret, selle üle, et koolides nõutakse õpilastelt järjest vähem hinnatavaid tulemusi. Kui puudub “hea ja halva” tundmise “puu” ehk kriteerium soovitud tulemuse saavutamisest, siis jääbki teooria enamusele õpilastest uduseks. Täna suudavad masinad meie eest nii mõndagi ära teha, aga kas tulevikus on neid, kes suudavad kirjutada masinale piisavalt head algoritmi? Saan väita,et tänased kooliõpikud (füüsika) on eelmise sajandi õpikute copy/paste. Samas on praktiline tehnika/masinad hoopis teisel tasandil. Kas ei oleks aeg hakata lasteaias õpetama binaarkoodi ja põhikooli lõpueksamiks panna nutika äpi loomine? Mitu nooremat tuttavat on õnnetud, et kõlava nimega TalTechis suurt midagi kasulikku ei õpetata. Ka mul on oma kogemus, et lektor oskas vähem, kui mina, kes ma tulin täiendkoolitusele uusi oskusi omandama. Seega on karta, et lisaks õpetajate põuale oleme varsti oma e-riigiga lõhkise küna ees, sest keegi ei suuda masinate mõistust juhtida. Kui õpetajal puudub õigus õpilast hinnata (teadmiste tase on delikaatne info, mida ei tohi avalikustada), siis muutub õpetamine mõtetuks. Kui rullnoka bemari iseloomulikuks tunnuseks on kiirendus, siis miks ei võiks rullnokka ennast hinnata mehaanikaseaduste tundmiste alusel? Kardan, et bürokraadid keeravad normaalse kooli ikka väga pea peale. Miks ei või koolis olla autahvlit aga spordis võime saata sportlase pjedestaalile. Kas mõne üksiku auhindamine ei ole ülekohus punktikohalt väljajäänute suhtes (nagu seda on soov keelata õpilaste lahterdamine viielisteks ja kahelisteks – kooli autahvel on lausa kriminaalne asi)? Vahel tundub, et isegi “õitsva sotsialismi” ajal ei olnud masside ühtlustamise soov nii äge, kui meie praeguses ühiskonnas. Samas meenub Orwelli lugu sigadest, kes on teistest üle ja võivad anda juhiseid (kes ei kõlba õpetajaks, see läheb ministeeriumi – iga inimene jõudvat reeglina karjääriredelil oma ebapädevuse tasandini). Mingi äärmuse või üksikjuhtumi (näiteks Õismäe remmelgas) õiguste kaitse tundub olevat protest soovile teha kõigist ja kõigest “Harju keskmine” (igaks juhuks vabandan teiste maakondade ees, et neid etaloniks ei toonud). Kas vaba mõtte piiramine (läbi sellele hinnangu andmise keelustamise) on see Eesti, mida me tahtsime?

    • Kaie ütleb:

      Minu kolmanda klassi laps on väga õnnetu, et talle hindeid ei panda, vaid kirjutatakse mingi jutt kogu aeg.

  9. Ema ütleb:

    Laps käib põhikoolis. Hilisem kooli algus meie peres hetkel probleemi ei tekita küll aga kurdab laps, et söögivaheajal on järjekord väga pikk. Sageli viimased alles seisavad järjekorras kui esimesed on söönud ja aega jääb veel ülegi. Koolitoit ei ole maitsev ja tervislik ja kahjuks ei toeta lapse aju. Arvestades kuidas poliitikud maksumaksja rahadega ümber käivad on tasuta koolitoiduks eraldatud elus püsimise summa. Keedukartul napi salati ja vorstikastmega, mis on väga rasvane – see on raskesti seeditav. Võib arvata, et peale sellist sööki tuleb lapsel uni ja õppimine on keeruline. Laps võtab kodust ise värskeid toiduaineid kaasa, et ennast hästi tunda. Õpetajate pädevuse suhtes on ka siiski kurvastav tõdeda, et sageli õpetaja ei mõista lapsi. Pole justkui teadlik laste arenguetappidest ega ka psühholoogiast. On tulnud ette, et vanem peab käima õpetaja vestlemas, et selgitada asju, mida õpetaja võiks teada. Ikka kiputakse sildistama. On eelarvamused. Õpetaja umustab ära, et tema koostöö partner on siiski laps. Ei taheta isemõtlevaid või teisitimõtlevaid lapsi. Toodetakse endiselt halli massi. See pole ju piisav eluks ette valmistamine. Laps on ka juba aru saanud, et palju, mida ta õppima peab, on vaid mõttetu info, mis koormab küll aju, aga pole ei huvitav ega kasulik. Antud juhul on tegemist väga iseseisva lapsega, kes õpib super hästi ja jõuab ka kõiki muid toredaid tegevusi teha, aga kuulates ja vaadates kuidas lapsed üleüldse on aja jooksul muutunud, siis mul on kahju, et pedagoogide õpe on ikka üsna samal tasemel kui 25 a tagasi, millal ma ise koolis käisin. Kindlasti on asjalikke erakoole ja muidu võimekaid riigikoole. Ma ei taha siin kedagi ühte patta panna. Paraku on hetkel minu lapse koolis pea 1000 õpilast ja õpetajaid napib. Tuleb kooli vahetada. Laps on päevast lõviosa koolis. See koht on nagu teine kodu. Seal vormitakse iseloomu, aju. Vanema osa on paljuski toetada, et laps ikka koolis käia tahaks. Kõike vanem teha ei saa. Ma tahaksin väga, et mu laps õpib koos laia silmaringiga õpetajatega.

  10. Üks ema ütleb:

    Minu laps käib samuti Aare Külaotsa kooli ja tema sai põjuseta hilinemise peale söögivahetundi. Eelnev tund oli tööõpetus, mis asub sööklast vägagi kauge ja laps ei jõdnudki õigeks ajaks tundi Peale seda ta ei julgenud söömagi minna, et märgitakse jällegi põhjuseta hilinejaks. Antud kooli puhul võiks siiski kaaluda pikemat söögivahetundi või leebemat suhtumist .

  11. Maie Tuulik ütleb:

    Suurepärane ettepanek! Siis peaksid rahul olema nii need, kes soovivad koolis õppida kui ka need, kes tahavad lihtsalt aega veeta.

  12. õpetaja ütleb:

    Miks peavad kooliõpikud olema trükitud paksule ja raskele kriitpaberile. Õhemale ja kergemale paberile trükkimine vähendaks ka koolikoti raskust. Sama ka töövihikute kohta.

  13. A.Külaots ütleb:

    Tänan reageeringute eest ja hea on tõdeda, et ka lapsevanemad loevad ÕL.Täpsustuseks pean lisama, et Paikuse Põhikoolis täidetakse väga täpselt praegu kehtivat sotsiaalministri määrust kontrolltööde osas. Nimelt meil ei korraldata kontrolltöid kontrolltöö mõistes. Tehtavad kirjalikud tööd hõlmavad vähemat materjali ja ei võta alati tervet tundi aega.
    Kontrolltöö mõistet olen üritanud selgitada nii lastevanemate koosolekul kui ka E-kooli kaudu.
    Asi tundub ikka osadele segane olevat, kuid olen kindel,et planeeritav muudatus tekitab veel suuremat segadust.
    Pakutud „eelnõu“ kahe klassi näitel näitab pigem meie hariduse suundumust – ees terendab meid ootamas klass A ja klass B jääb erakoolide pärusmaaks.
    Küll võin lisada,et ma ei ole fanaatiline hinnete pooldaja – võin nõustuda ka õpimapi variandiga. Õpilane saab kooli lõpetades kaasa tehtud tööde mapi ja see on see kapital, millega läheb ta kas tööandja või gümnaasiumi direktori ukse taha Mapis on nii kunstitöid, kirjandeid , praktiliste tööde kokkuvõtteid kuid ka matemaatika töid. Hindeid ei ole pandud, kuid tööd on parandatud ja näiteks 100 punktist on Jüri saanud 10 punkti? Kedagi ei sunnita töid ei ümber tegema ega parandama ( aga võimalus on)
    A klassi õpilastel on siis kaasa võtta ainult valge leht. Keerulisem on muidugi öelda, kes siis lõpuks õnnelik on?
    Lugejatele natuke ka Paikuse koolist. Tegemist on vabariigi parimaid õppimistingimusi pakkuva kooliga. Ühe katuse alla ( ei ole vaja kusagilt vahepeal õue minna) mahuvad algklassid emaja , huvikool , linna haruraamatukogu, tervisekeskus, kaasaegne spordikompleks.
    Tõsi on see, et ühest otsast teise on tükk maad ( spordipäeva üheks osaks on ümber kompleksi jooks) ja vahel võib huvitav tund pikemaks venida ning õpilane natuke hiljem sööklasse jõuda, kuid see ei ole küll lahendamatu probleem.
    Haridusuuendajad vaatavad ikka rohkem põhja poole ( Soome , Rootsi..) ja suund võetud n.ö. „päevakooli“ suunas
    Haridusminister peaks olema hästi kursis ka lätlaste tegemistega. Kahjuks jäi minu artiklist välja ettepanek lühendada koolitundi. Läti haridusseadus lubab õppetunni pikkuseks 40-45 minutit. Selline lähenemine tekitab uusi võimalusi koolistressi vähendamiseks ja koolipäeva lühendamiseks

    • Vigade parandus ütleb:

      Keegi kolleegidest oleks võinud ka selle teksti enne avaldamist ära parandada. Ei ütleks, et parimate õpitulemustega kooli direktor on kirjutanud. 🙂

  14. Kersti ütleb:

    Olen pensionär.Töötasin ka Paikuse põhikoolis.Aare Külaotsa artikkel oli igati ajakohane.Ei saa aru,kuhu vanemad tüürivad oma nõudmistega,sest koolis võiks ju käia kui ei peaks õppima käändeid (neid ju 14 tükki),matemaatikat.Neid ka palju :aritmeetika, algebra,geomeetria. Keeli- seal need neetud sõnad ja grammatika ja pärat kehalist kasvatust tuleks end ju ka loputada ,kui ikka viitsis tunnis kõike kaasa teha.Koolis on hea toilustamine , väga hea kokk ,spordisaal,huviringid.Lapsevanemad peaksid meeles pidama,et nende lastel on kohustused – õppimine, tunnis kuulamine ja kaasatöötamine. Kui on probleemid,siis lahendate need koos õpetajaga.

Leave a Reply to Liuna

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!