Kuidas mängida kantseliidiga ehk Kust tuleb keerukas väljendusviis ja kuidas selge keele põhimõtted aidata saavad?
Katre Kasemets.
Katrin Hallik.
2019 on eesti keele aasta. Veebruar on keeletoimetamise ja selge keele kuu.
Keelemuredest on viimasel ajal palju juttu olnud. Kõrghariduses võtab võimust inglise keel, noored räägivad eesti-inglise segakeelt, kõnekeelsus on levinud lausa ÕS-i kaante vahele. Mure on tõsine asi ja paneb südame valutama. Aga mida me ise saame ära teha, et oma keeletunnet turvalisemaks muuta ning keele üle ka rõõmu tunda?
Keel on eelkõige suhtlusvahend ja suhtluses on loomulik takerdumine, aga ka jagamise ja lustimise rõõm.
Keele eest saab hoolt kanda mitmeti, üks võimalus on keelemäng. Mänguline on ka Eesti Keele Instituudi kampaania “Märka kantseliiti!”.
Mis kantseliit täpsemalt on ja kuidas on see seotud keelemänguga?
Kantseliit on jäigalt ametlik ja tähtis väljendusviis. Selle abil kirjutatakse seadusi, antakse asjaajamiseks juhtnööre, hallatakse riiki. See on stiil, millega ollakse harjunud ja mis väljendab autoriteeti. Kuidas saaks nii tähtsa asjaga üldse mänguliselt ümber käia?
Kujutame ette, et pikk ja keeruline ametlik tekst on nagu mets, kus puud on tihedalt koos ja kust valgus läbi ei paista. Sellisesse sõnametsa võib ära eksida. Kantseliidimets on küll hirmutav, aga samas naljakas. Lähed metsa ja mängid peitust. Aru ei saa, mis suunas minema pead. Muudkui tiirutad sama koha peal.
Pooled teostavad antud tööde teostamise kontrolli omavahel kooskõlastatult Eesti Vabariigi poolt seadustes ettenähtud korras ise või läbi selleks volitatud kolmandate isikute.
On ju naljakas? Aga samal ajal jällegi kurb. Sisu peidab ka hästi ära.
Küllap oleme harjunud, et ametlik või juriidiline tekst peab olema keeruline, pikkade põimlausetega ja väljendama ühes lauses kõiki üksikasju. Kas see tõesti peab nii olema või on võimalik ka teisiti?
Täpsus on vajalik, seaduste viited enamasti ka. Vahel piisab sellest, kui võtame pika lause osadeks, nii et üks lause väljendab ainult üht või kaht mõtet. Seaduseviited lisame allmärkusena ning teksti on juba loomulikum ja mugavam lugeda. Rägastikus hakkab valgus paistma.
Kantseliidikampaaniaga püüame panna inimesi mõtlema, kuidas oleks võimalik ka ametlikus suhtluses sõbralikumalt hakkama saada. Kuidas me tahaksime, et ametlik tekst kõlaks? Kampaania annab võimaluse inimkeelsem variant välja pakkuda.
Muutus algab järelemõtlemisest, kellele ja kuidas me kirjutame.
Millised on meie hoiakud teiste inimeste suhtes? Kas teksti kirjutades mõtleme neile, kes peavad meie juhtnööride abil teed leidma?
Mida varasemas eas õppida oma sõnumit selgelt väljendama ja mõtteid koondama, seda kergem on hiljem tekstiloojana sisule vormi anda. Tekstiloojad oleme mingil määral ju kõik, kui oma töös sõnumeid koostame.
Aga kuidas on lood selgusega kooliõpikutes?
Miks kurdavad õpetajad ja kõrgkoolide õppejõud noorte kehva eneseväljenduse üle?
Viimastel aastatel välja antud kooliõpikuid vaadeldes torkab silma hoopis kasutajasõbralikkus. Õpikud on üsna hästi üles ehitatud, keerulisi ja olulisi mõisteid on seletatud juba peatüki alguses või teksti sees. Loodame, et see innustab õppima. Loomulikult on siin tähtis osa ka õpetajal, kuidas ta oma ainet huvitavalt ja arusaadavalt õpilastele edasi annab.
Küllap on see keerulisem ja töömahukam reaalainete puhul. Teame ju, kuivõrd populaarseks on osutunud mõne aasta eest ilmunud „Matemaatika õhtuõpik“. Hea näide selle kohta, et paljude jaoks kuiva ja rasket ainet saab käsitleda ka põnevamalt ja arusaadavamalt koos eluliste näidetega.
Ka selge sõnumi auhinna võistlusele on õpikuid esitatud. Tiit Hennoste ja Karl Pajusalu õpik „Eesti keele allkeeled“ (2013) on pälvinud parima selge sõnumiga tarbeteksti auhinna.
Samuti on tublid gümnaasiumiõpilased selge sõnumi võistlusele töid otsinud ja saatnud.
Hea meel on nende emakeeleõpetajate üle, kes peale grammatika õpetamise eesti keele tunde selliste teemadega sisustavad. Loodame, et soovitakse mängida ka kantseliidimängu ja osaleda kampaanias. Nii tekib ehk noores inimeses suurem huvi oma emakeele väljendusvõimaluste vastu.
Ka praegu pakutavad gümnaasiumiõpikud on sealjuures toeks.
Näiteks Katrin Kerni ja Ilona Võigu stilistikaõpik „Korras keel, sobiv stiil, selge sõnum“ (2014), mis toetab gümnaasiumikursuse „Teksti keel ja stiil“ ainekava põhipunkte. Need on keel suhtlemise vahendina, stiili elemendid ja funktsionaalstiilid, teadlik kirjutamine ja teadustekst.
On oluline, et noor inimene õpiks eri olukordades kasutama eri liiki tekste. Et ta oskaks leida sobiva tooni. Oluline on vahet teha kirjaliku ja suulise ning ametliku ja argise suhtluse vahel.
Kust kantseliitlik keelekasutus ikkagi tuleb?
Meil on puudu professionaalse kirjutamise oskusest.
Noor inimene hakkab alles töökohal erialase kirjutamise oskusi omandama, mis paraku tihtipeale tähendab olemasolevate tekstide mõtlematut kopeerimist. Vanemad kolleegid ju teevad nii ja noor sulandub kollektiivi. Sageli võetakse olemasolevad, kuid vananenud kirjamallid lihtsalt üle ja ei julgeta neid suupärasemalt sõnastada.
Bürokraatlik väljendus on ka piisavalt turvaline, keegi ei pea justkui vastutama. Hea võimalus end sõnametsa ära peita.
Aina enam segab meie loomulikku kirjutamist ingliskeelsete dokumentide stiil, mida võetakse otsetõlkelisena üle, mõtlemata, et teises keeles väljendutakse teistmoodi. Nii tekivad kummalised ja arusaamatud toortõlked, nagu näiteks keskkonnatervis või tehnoloogiarikas amet. Laused venivad pikemaks ja jutu sisu muutub udusemaks. Eesti keel on võrreldes inglise keelega palju otsekohesem. Meile ei ole loomulik sama mõtet ühes lauses eri sõnadega korrutada. Inglise ja eriti euroinglise keelele on see aga iseloomulik stiil.
Sõnade ja tähenduste laenamine kultuuride vahel on loomulik ja see rikastab keelt. Tähtis on neid oma kultuuri järgi kohandada ja suupäraseks muuta. Nii ei tee me oma keelt vaesemaks, vaid saame hoopis rikkamaks.
Professionaalse kirjutamise oskus ei teki iseenesest, seda on vaja pidevalt õppida, nagu ka iga muud oskust.
Peame teadma, mis on ühe või teise teksti eesmärk, kes on selle vastuvõtja, mida kirjutada ja mida mitte ning kuidas kogu tekst vormistada.
Iga hea kõneleja ei pruugi tingimata olla sama hea kirjutaja. Ühes tekstiliigis tugev kirjutaja ei pruugi seda olla mõnes muus tekstiliigis. Näiteks on suur vahe, kas kirjutada teadusteksti erialaajakirjale või populaarteaduslikule väljaandele või peab sel teemal hoopis õpilastele esinema.
Selget kirjutamist peaks hakkama õpetama juba gümnaasiumis, ülikoolist rääkimata. Selgelt kirjutama ei pea mõistagi õppima ainult filoloogid. Seda on vaja igal erialal. Nii arstil, ajakirjanikul, majandusteadlasel kui ka juristil. Näiteks on väidetud, et suurem osa ravivigadest tuleb kehvast kommunikatsioonist.
Selge keel kui tarbetekstide tööriist
Selgest keelest on kasu igas valdkonnas igasuguses avalikus suhtluses.
Selge keele tööriistakasti läheb vaja eelkõige tarbetekstides, ja mitte ilukirjanduses. Näiteks seadusloomes, ametlikus asjaajamises (lepingud, kirjad, vormid), juhendites, käsiraamatutes, teabe- ja õppematerjalides.
Kui asutuses on uuendusmeelne juhtkond, kes peab oluliseks selget, sõbralikku ja kliendikeskset suhtlemist, hakkavad asjad muutuma.
Nii mitmeski Eesti asutuses on juba hakanud. Näiteks Maksu- ja Tolliametis, Päästeametis, Häirekeskuses, Haigekassas, Riigikontrollis, Tervise Arengu Instituudis.
Muutused ei sünni üleöö, see on pikk teekond, mis end kuhjaga ära tasub. See tähendab uue suhtumisega ametnikke, kes on valmis kivistunud traditsioone muutma.
Samal ajal peab kohanema ka sõnumi vastuvõtja, kes ehk on juba harjunud sellega, et riik temaga võimupositsioonilt kõneleb. Sellisel juhul võib ametnikult saadud sõbralik vastuskiri ootamatult mõjuda. Loodetavasti meeldivalt, millega ehk harjub kiiresti.
Lugeja ei pea ainult talle mõeldud sõnumist aru saama, vaid talle peab jääma ka tunne, et temasse suhtutakse lugupidavalt.
Selge keel pole ainult lihtsad ja lühikesed laused ning tühisõnade vältimine. Selge tekst on loodud teatud sihtrühmast, olukorrast ja eesmärgist lähtudes.
Juba üks hea ja selge dokumendimall aitab muuta ka teisi asutuse dokumente.
Mida peaks eesti keele maine tõstmiseks tegema?
Meist palju suurema rahvaarvuga riigid on oma emakeelest loobunud tugeva naaberkeele kasuks. Eks ikka selleks, et suhtlus oleks ladusam ja kõik saaksid üksteisest paremini aru. Seda mõtet tuuakse ju praegugi põhjenduseks, kui erialaseid sõnu kasutatakse pigem inglise keeles.
Meil on olemas kõik selleks, et püsida elava keelekogukonnana. Loogem emakeelseid termineid ja nimetagem mõisteid eesti keeles, püüdkem rääkida ja kirjutada selgelt ja loomulikult ning nautigem keelemänge.
Me ei pea oma emakeelt häbenema, me peame seda iga päev väärtustama. Eesti keele aasta peaks olema igal aastal.
Töötan riigiametis. Teksti toodame selles asutuses kõik. Mõnikord saadan minule postkasti saadetetud teksti tagasi ja palun muuta, sest ma ei saa aru. Punktist on saanud minu lemmik kirjavahemärk. Hiljuti näitas kolleeg mulle märkust, mille ta oli oma juhilt saanud. Juht nimelt noomis, et tekst küll sisuliselt õige aga vormilt liiga lihtne. Käskis keerulisemaks ümber teha. Tegemist oli tööõnnetust puudutava raportiga, mis oma olemuselt on niigi suhteliselt raske lugemine. Päris kahju hakkas emakeelest, ja kolleegist ka.