Matemaatika – kuningas on alasti

23. veebr. 2019 Koolijuht Alo Savi isiklik arvamus - 9 kommentaari

 

Alo Savi.

Matemaatikaõpetajad, matemaatikaõpilased ja matemaatika ise – kõik on õppekava praeguse korralduse juures õnnetud ja kannatavad. Aga miks peaks keegi ühe õppeaine all kannatama?

Matemaatikat peetakse kõigi õppeainete kuningaks. Matemaatika on ilus ja lihtne. See on terve maailm, kus igapäevane segane ning mitmeti mõistetav terminoloogia on taandatud ilusate ja üheselt mõistetavate sümbolite keelde. Kui sümbolid selgeks saada, muutub meid ümbritsev maailm jälle arusaadavaks ja mõõdetavaks. Kaunis. Seda selgust ja lihtsust õpitakse meie koolis igal kuuendal tunnil.

Matemaatika tundub olevat Eesti kooli ülim eesmärk: õppida rõõmu ja arusaamisega laia matemaatikat tähendab Eestile kümneid ja sadu uusi kõrgharidusega insenere ja itimehi, keda Maarjamaa tööjõuturg hädasti ikka veel vajab. Sellist tundide ja kursuste mahtu nagu matemaatikas ei ole suutnud saavutada ükski teine õppeaine meie koolis. Isegi meie kaunis emakeel, eesti keel, mis on riigikeelena õppekavade ja seaduse kaitse all, saab matemaatikast enam tunde ainult esimeses kooliastmes ehk 1.–3. klassini. Sealt edasi algab matemaatika domineerimine, mis jätkub kuni gümnaasiumi lõpuni.

Muidugi võiks mittehuviline gümnaasiumis matemaatikat ka vähem õppida, sest teoreetiliselt on seal laia pärismatemaatika kõrval ka nn kitsas matemaatika ainult kaheksa kursusega. Samas ei tea ma tõesti ühtegi üldhariduskooli, kus kitsast matemaatikat õpetataks ainult kaheksa kursust ning laia vaid 14. Küll aga tean ma koole, kus laia matemaatikat õpetatakse 15–18 kursust ja kitsast samas mahus kõrvale. On ka mitmeid matemaatika ainevaldkonna valikkursusi (nt loogika), aga põhikursuste kõrvalt nende jaoks aega, ruumi ega tahtmist üldjuhul lihtsalt ei jää.

Miks see nii on? Enamasti tuuakse põhjenduseks, et matemaatika on vajalik, kuna õpetab mõtlema. Igaks juhuks ma seda väidet ei vaidlusta, kuid minu jaoks ei ole küsimus selles, kas matemaatika õpetab/harjutab mõtlema, vaid selles, kas matemaatika õpetab mõtlema paremini kui kirjandus või kunst või bioloogia või inimeseõpetus. Sellele küsimusele ei ole ma kahjuks vastust leidnud ega saanud.

Milles on probleem?

Aga matemaatikat on ju väga vaja õppida, sest matemaatika ongi mitmekülgne ning vaimset pingutust pakkuv aine, millega tuleb tegelda hoolega ja järjepidevalt vähemalt 12 aastat. Selgus, mis pärast (eksamit) saabub, on pingutust väärt. Matemaatika on ilus, puhas, konkreetne ja mitmekülgne. Matemaatika on maailma mõistmise alus ning lahutamatu nii korteriremondist, pere eelarvest kui ka harmoonilisest muusikast. Kui aga kõigi õppeainete kuninga oreool kõrvale jätta, siis seisavad meie ees matemaatika õpetamise ja õppimise väga tõsised probleemid ning neid on kolm: õpetajad, õpilased ning põhimõtteline vastuolu eesti kooli eesmärkide ja reaalsuse vahel. Kui hakata kaevuma iga probleemvaldkonna olemusse, selgub, et nii õpetajad, õpilased kui ka vastuoluline eesmärk versus reaalsus probleemi taga on üks suur probleem ning see on süsteem ehk õppekava.

Matemaatikaõpetaja kui probleem

Läbi aastate ja koolide on mul olnud au ja privileeg töötada väga-väga suurepäraste matemaatikaõpetajatega, kes on teinud ja teevad oma tööd südame ja pühendumusega. Ausalt öeldes pole ma kohanudki teisi nii pühendunud ning õpilaste nimel niivõrd palju pingutavaid õpetajaid, kui need on matemaatikaõpetajad. Ja need suurepärased suure südamega inimesed on väga õnnetud. Iga nende tundi piitsutab tagant teadmine – eksam! eksam tuleb! Eksamiks peab kõik selgeks õpetama.

Tunde on vähe ja materjali palju ning õpilased on nihverdised ja slikerdajad ning õpivad ainult vägisi. Aga kuidagi tuleb siga ja kägu kokku viia, mis õpetajatel eksami toimumise ajaks tavaliselt ka õnnestub. Siis aga algab kõik jälle otsast peale, sest see eksam ei olnud ju õpetajale viimane, vaid järgmisel aastal tuleb tal viia järgmised õpilased järgmisele eksamile.

Kellel on kõige suuremad vihikupakid? Matemaatikaõpetajal. Kes peab ülesandeid klassis kõige rohkem diferentseerima? Ikka matemaatikaõpetaja. Kelle nädalavahetused kulgevad ainult kontrolltööde koostamise-parandamise-uuesti koostamise – taas parandamise tähe all? Jälle matemaatika- (ja eesti keele) õpetaja. Ma arvan, et iga õpetaja, kes viib lapsed põhikooli lõpueksamile või gümnaasiumi riigieksamile, väärib oma töö eest medalit ning tuusikut Musta mere äärde.

Miks siis õpetajad seda kõike teevad? Armastusest. Suurest armastusest matemaatika ja õpilaste vastu. Kahjuks on tegemist väga toksilise suhtega, mis hävitab õpetajat ennast ning just matemaatikaõpetajate osas on Eestis põud kõige suurem. Praegu saaks Õpetajate Lehe kuulutuste põhjal kohe tööd kaheksa matemaatikaõpetajat. Kuigi mõned koolid on kuulutamisest loobunud ning otsivad õpetajaid juba pikemat aega tuttavate ja tutvuste kaudu, on tööpakkumiste hulk vähemalt kaks kui mitte kolm korda suurem.

Tänapäeva õpilased ongi rumalad laiskvorstid …

„… ainult mitte minu laps. Tema on tubli!“ ütlevad lapsevanemad. Mõned muidugi ütlevad, et „eriti minu oma! Tehke ometi teie seal koolis temaga midagi, sest minul temast jõud üle ei käi …“ Igatahes on avaliku arvamuse kohaselt koolides suur hulk lapsi, kellest veel laisemaid ning rumalamaid leiab üksnes kilplaste lugudes.

Jällegi võin 14 aastat õpetaja, õppealajuhataja ja direktorina töötanuna öelda, et noored meie koolides on väga andekad ja ägedad. Neist praktiliselt igaühel on oma valdkond, mida ta tunneb paremini kui tema vanemad ja õpetajad. Neil kõigil on oma huvialad ja hobid. Neil on sõbrad. Nad tahavad olla head ja aktsepteeritud. Nad kardavad halvakspanu, läbikukkumist, kõrvalejäetust. Ja matemaatikat.

Ükski õpilane ei taha ennast koolis halvasti tunda ning igaüks tahab saada eduelamust. Kuid nii nagu „sügisel algab kooliorjus“ ja õpetaja on „keskealine palitus tädi“, on ka matemaatika saanud juba kodust ning ka ühiskonnast laiemalt negatiivse sildi külge: matemaatika on keeruline ja raske ning juba sinu isa ei osanud seda.

Negatiivne eelhoiak on õpilastesse maast madalast sisse istutatud ning vähimgi tagasilöök või pettumus üksnes kinnistavad eelarvamust. Koolis on kolm põhilist õpiraskuste tekkimise põhjust: kodused põhjused (nt isa Soomes, ema Norras, õpilane ise pahade elukommetega venna valvata), mistahes kuri aineõpetaja, kelle koht ei ole koolis, ja matemaatika. Pean ütlema, et nendest põhjustest kõige keerulisem on vähemalt gümnaasiumis toime tulla just viimasega.

Vaadanud läbi meie koolist viimasel kolmel aastal väljakukkunud õpilaste materjalid, konsulteerinud heade kolleegidega teistest koolidest ning meenutanud varasemaid kogemusi neljast varasemast koolist, kus ma töötanud olen, võin kinnitada, et vähemalt 90% ulatuses on gümnaasiumist väljalangemise põhjus matemaatika või sealhulgas matemaatika.

Edu valem: ole see, mida mõõdetakse!

Mis on põhikooli ja gümnaasiumi eesmärk? Mõlemal kooliastmel on hariv ja kasvatav ülesanne, et noorest saaks loov, mitmekülgne, sotsiaalselt küps ning igatpidi asjalik, ettevõtlik ja ontlik inimene, kes on õnnelik ja teab, mida ta tahab. Eesmärgid on kaunisõnaliselt ja pikalt lahti kirjutatud riiklikes õppekavades.

Me teeme gümnaasiumis väga palju, et meile seatud eesmärki täita: me pakume, teeme ja laseme õpilastel teha üritusi, korraldame seminare, loenguid, kutsume külalisi, pakume kümneid valikkursusi, karjääripäevi, õpilasfirmasid, töövarjupäevi, huviringe jne. Meie kooli igapäevaelu peamine eesmärk on igakülgselt toetada iga noore arenemist õnnelikuks ja endaga hakkama saavaks inimeseks. Ja siis on koolielul see teine pool: matemaatikaeksam.

Miks me peame matemaatikat õppima? Miks me peame integraali õppima? Sellepärast et eksamil on seda vaja! Me elame korraga kahes paralleelses maailmas. Üks on tore, paindlik, õpilasele keskenduv ning teine on samuti vahel mõnikord tore, aga karistav, range ja eksamile keskenduv. See on skisofreeniline olukord, kus võidab võim ning võim on matemaatikaeksamil.

Me võime riiklikesse õppekavadesse kirjutada mida tahes, reaalsus on see, et sa saad, mida sa mõõdad, ning Eesti Vabariigis mõõdame me eksamitulemusi. Iga õpilane, õpetaja ja lapsevanem teab, et 9. ja 12. klassi lõpus tuleb matemaatikaeksam, mis otsustab, kas inimene on ühiskonna vääriline liige või mitte. Võidab matemaatikaeksam. Kes kaotab? Õpetajad. Õpilased. Vanemad. Ja tegelikult ühiskond tervikuna.

Mida teha?

Mida ette võtta, et õpilased ja õpetajad saaksid rahulikult ja õnnelikult õppida ja õpetada?

Esiteks lõpetame ära matemaatika kunstliku jagamise kitsaks ja laiaks. Peab olema üks matemaatika, maksimaalselt üheksa kursust ning selle kõrval võimalus (mitte kohustus) valida vastavalt oma hariduslikule erivajadusele 5–6 toetavat või täiendavat kursust.

Teiseks: kõikidele kohustuslik matemaatika riigieksam tuleb kaotada ning seda juba järgmisest õppeaastast.

Parem olgu kohustuslik inimeseõpetuse eksam kui matemaatika. Teadku ellu astuv abiturient kõike vajalikku pigem pere planeerimisest ning edukate lähisuhete ülesehitusest, kui et elagu õnnetult, aga see-eest kõik vajalikud valemid peas.

Teeme süsteemi korda ning siis tulevad ka tulemused, sest tegelikult on matemaatika huvitav, ilus ja lihtne. Seniks aga – kohtume matemaatikaeksamil.