Matemaatika – kuningas on alasti

23. veebr. 2019 Koolijuht Alo Savi isiklik arvamus - 9 kommentaari

 

Alo Savi.

Matemaatikaõpetajad, matemaatikaõpilased ja matemaatika ise – kõik on õppekava praeguse korralduse juures õnnetud ja kannatavad. Aga miks peaks keegi ühe õppeaine all kannatama?

Matemaatikat peetakse kõigi õppeainete kuningaks. Matemaatika on ilus ja lihtne. See on terve maailm, kus igapäevane segane ning mitmeti mõistetav terminoloogia on taandatud ilusate ja üheselt mõistetavate sümbolite keelde. Kui sümbolid selgeks saada, muutub meid ümbritsev maailm jälle arusaadavaks ja mõõdetavaks. Kaunis. Seda selgust ja lihtsust õpitakse meie koolis igal kuuendal tunnil.

Matemaatika tundub olevat Eesti kooli ülim eesmärk: õppida rõõmu ja arusaamisega laia matemaatikat tähendab Eestile kümneid ja sadu uusi kõrgharidusega insenere ja itimehi, keda Maarjamaa tööjõuturg hädasti ikka veel vajab. Sellist tundide ja kursuste mahtu nagu matemaatikas ei ole suutnud saavutada ükski teine õppeaine meie koolis. Isegi meie kaunis emakeel, eesti keel, mis on riigikeelena õppekavade ja seaduse kaitse all, saab matemaatikast enam tunde ainult esimeses kooliastmes ehk 1.–3. klassini. Sealt edasi algab matemaatika domineerimine, mis jätkub kuni gümnaasiumi lõpuni.

Muidugi võiks mittehuviline gümnaasiumis matemaatikat ka vähem õppida, sest teoreetiliselt on seal laia pärismatemaatika kõrval ka nn kitsas matemaatika ainult kaheksa kursusega. Samas ei tea ma tõesti ühtegi üldhariduskooli, kus kitsast matemaatikat õpetataks ainult kaheksa kursust ning laia vaid 14. Küll aga tean ma koole, kus laia matemaatikat õpetatakse 15–18 kursust ja kitsast samas mahus kõrvale. On ka mitmeid matemaatika ainevaldkonna valikkursusi (nt loogika), aga põhikursuste kõrvalt nende jaoks aega, ruumi ega tahtmist üldjuhul lihtsalt ei jää.

Miks see nii on? Enamasti tuuakse põhjenduseks, et matemaatika on vajalik, kuna õpetab mõtlema. Igaks juhuks ma seda väidet ei vaidlusta, kuid minu jaoks ei ole küsimus selles, kas matemaatika õpetab/harjutab mõtlema, vaid selles, kas matemaatika õpetab mõtlema paremini kui kirjandus või kunst või bioloogia või inimeseõpetus. Sellele küsimusele ei ole ma kahjuks vastust leidnud ega saanud.

Milles on probleem?

Aga matemaatikat on ju väga vaja õppida, sest matemaatika ongi mitmekülgne ning vaimset pingutust pakkuv aine, millega tuleb tegelda hoolega ja järjepidevalt vähemalt 12 aastat. Selgus, mis pärast (eksamit) saabub, on pingutust väärt. Matemaatika on ilus, puhas, konkreetne ja mitmekülgne. Matemaatika on maailma mõistmise alus ning lahutamatu nii korteriremondist, pere eelarvest kui ka harmoonilisest muusikast. Kui aga kõigi õppeainete kuninga oreool kõrvale jätta, siis seisavad meie ees matemaatika õpetamise ja õppimise väga tõsised probleemid ning neid on kolm: õpetajad, õpilased ning põhimõtteline vastuolu eesti kooli eesmärkide ja reaalsuse vahel. Kui hakata kaevuma iga probleemvaldkonna olemusse, selgub, et nii õpetajad, õpilased kui ka vastuoluline eesmärk versus reaalsus probleemi taga on üks suur probleem ning see on süsteem ehk õppekava.

Matemaatikaõpetaja kui probleem

Läbi aastate ja koolide on mul olnud au ja privileeg töötada väga-väga suurepäraste matemaatikaõpetajatega, kes on teinud ja teevad oma tööd südame ja pühendumusega. Ausalt öeldes pole ma kohanudki teisi nii pühendunud ning õpilaste nimel niivõrd palju pingutavaid õpetajaid, kui need on matemaatikaõpetajad. Ja need suurepärased suure südamega inimesed on väga õnnetud. Iga nende tundi piitsutab tagant teadmine – eksam! eksam tuleb! Eksamiks peab kõik selgeks õpetama.

Tunde on vähe ja materjali palju ning õpilased on nihverdised ja slikerdajad ning õpivad ainult vägisi. Aga kuidagi tuleb siga ja kägu kokku viia, mis õpetajatel eksami toimumise ajaks tavaliselt ka õnnestub. Siis aga algab kõik jälle otsast peale, sest see eksam ei olnud ju õpetajale viimane, vaid järgmisel aastal tuleb tal viia järgmised õpilased järgmisele eksamile.

Kellel on kõige suuremad vihikupakid? Matemaatikaõpetajal. Kes peab ülesandeid klassis kõige rohkem diferentseerima? Ikka matemaatikaõpetaja. Kelle nädalavahetused kulgevad ainult kontrolltööde koostamise-parandamise-uuesti koostamise – taas parandamise tähe all? Jälle matemaatika- (ja eesti keele) õpetaja. Ma arvan, et iga õpetaja, kes viib lapsed põhikooli lõpueksamile või gümnaasiumi riigieksamile, väärib oma töö eest medalit ning tuusikut Musta mere äärde.

Miks siis õpetajad seda kõike teevad? Armastusest. Suurest armastusest matemaatika ja õpilaste vastu. Kahjuks on tegemist väga toksilise suhtega, mis hävitab õpetajat ennast ning just matemaatikaõpetajate osas on Eestis põud kõige suurem. Praegu saaks Õpetajate Lehe kuulutuste põhjal kohe tööd kaheksa matemaatikaõpetajat. Kuigi mõned koolid on kuulutamisest loobunud ning otsivad õpetajaid juba pikemat aega tuttavate ja tutvuste kaudu, on tööpakkumiste hulk vähemalt kaks kui mitte kolm korda suurem.

Tänapäeva õpilased ongi rumalad laiskvorstid …

„… ainult mitte minu laps. Tema on tubli!“ ütlevad lapsevanemad. Mõned muidugi ütlevad, et „eriti minu oma! Tehke ometi teie seal koolis temaga midagi, sest minul temast jõud üle ei käi …“ Igatahes on avaliku arvamuse kohaselt koolides suur hulk lapsi, kellest veel laisemaid ning rumalamaid leiab üksnes kilplaste lugudes.

Jällegi võin 14 aastat õpetaja, õppealajuhataja ja direktorina töötanuna öelda, et noored meie koolides on väga andekad ja ägedad. Neist praktiliselt igaühel on oma valdkond, mida ta tunneb paremini kui tema vanemad ja õpetajad. Neil kõigil on oma huvialad ja hobid. Neil on sõbrad. Nad tahavad olla head ja aktsepteeritud. Nad kardavad halvakspanu, läbikukkumist, kõrvalejäetust. Ja matemaatikat.

Ükski õpilane ei taha ennast koolis halvasti tunda ning igaüks tahab saada eduelamust. Kuid nii nagu „sügisel algab kooliorjus“ ja õpetaja on „keskealine palitus tädi“, on ka matemaatika saanud juba kodust ning ka ühiskonnast laiemalt negatiivse sildi külge: matemaatika on keeruline ja raske ning juba sinu isa ei osanud seda.

Negatiivne eelhoiak on õpilastesse maast madalast sisse istutatud ning vähimgi tagasilöök või pettumus üksnes kinnistavad eelarvamust. Koolis on kolm põhilist õpiraskuste tekkimise põhjust: kodused põhjused (nt isa Soomes, ema Norras, õpilane ise pahade elukommetega venna valvata), mistahes kuri aineõpetaja, kelle koht ei ole koolis, ja matemaatika. Pean ütlema, et nendest põhjustest kõige keerulisem on vähemalt gümnaasiumis toime tulla just viimasega.

Vaadanud läbi meie koolist viimasel kolmel aastal väljakukkunud õpilaste materjalid, konsulteerinud heade kolleegidega teistest koolidest ning meenutanud varasemaid kogemusi neljast varasemast koolist, kus ma töötanud olen, võin kinnitada, et vähemalt 90% ulatuses on gümnaasiumist väljalangemise põhjus matemaatika või sealhulgas matemaatika.

Edu valem: ole see, mida mõõdetakse!

Mis on põhikooli ja gümnaasiumi eesmärk? Mõlemal kooliastmel on hariv ja kasvatav ülesanne, et noorest saaks loov, mitmekülgne, sotsiaalselt küps ning igatpidi asjalik, ettevõtlik ja ontlik inimene, kes on õnnelik ja teab, mida ta tahab. Eesmärgid on kaunisõnaliselt ja pikalt lahti kirjutatud riiklikes õppekavades.

Me teeme gümnaasiumis väga palju, et meile seatud eesmärki täita: me pakume, teeme ja laseme õpilastel teha üritusi, korraldame seminare, loenguid, kutsume külalisi, pakume kümneid valikkursusi, karjääripäevi, õpilasfirmasid, töövarjupäevi, huviringe jne. Meie kooli igapäevaelu peamine eesmärk on igakülgselt toetada iga noore arenemist õnnelikuks ja endaga hakkama saavaks inimeseks. Ja siis on koolielul see teine pool: matemaatikaeksam.

Miks me peame matemaatikat õppima? Miks me peame integraali õppima? Sellepärast et eksamil on seda vaja! Me elame korraga kahes paralleelses maailmas. Üks on tore, paindlik, õpilasele keskenduv ning teine on samuti vahel mõnikord tore, aga karistav, range ja eksamile keskenduv. See on skisofreeniline olukord, kus võidab võim ning võim on matemaatikaeksamil.

Me võime riiklikesse õppekavadesse kirjutada mida tahes, reaalsus on see, et sa saad, mida sa mõõdad, ning Eesti Vabariigis mõõdame me eksamitulemusi. Iga õpilane, õpetaja ja lapsevanem teab, et 9. ja 12. klassi lõpus tuleb matemaatikaeksam, mis otsustab, kas inimene on ühiskonna vääriline liige või mitte. Võidab matemaatikaeksam. Kes kaotab? Õpetajad. Õpilased. Vanemad. Ja tegelikult ühiskond tervikuna.

Mida teha?

Mida ette võtta, et õpilased ja õpetajad saaksid rahulikult ja õnnelikult õppida ja õpetada?

Esiteks lõpetame ära matemaatika kunstliku jagamise kitsaks ja laiaks. Peab olema üks matemaatika, maksimaalselt üheksa kursust ning selle kõrval võimalus (mitte kohustus) valida vastavalt oma hariduslikule erivajadusele 5–6 toetavat või täiendavat kursust.

Teiseks: kõikidele kohustuslik matemaatika riigieksam tuleb kaotada ning seda juba järgmisest õppeaastast.

Parem olgu kohustuslik inimeseõpetuse eksam kui matemaatika. Teadku ellu astuv abiturient kõike vajalikku pigem pere planeerimisest ning edukate lähisuhete ülesehitusest, kui et elagu õnnetult, aga see-eest kõik vajalikud valemid peas.

Teeme süsteemi korda ning siis tulevad ka tulemused, sest tegelikult on matemaatika huvitav, ilus ja lihtne. Seniks aga – kohtume matemaatikaeksamil.


9 kommentaari teemale “Matemaatika – kuningas on alasti”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Noor KOLLEEG,
    Teie artikkel sisaldab huvitavaid seisukohti, kuid… küsides, miks peame matemaatikat õppima, vastate – sellepärast, et eksamil on seda vaja! Ühtki ainet ei õpita koolis (ei peaks õppima) EKSAMI PÄRAST (mis on vaid kontrolli vahend). Kõiki aineid õpitakse koolis ÕPILASE ARENDAMISE pärast (siin on tohutu erinevus täiskasvanu ja lapse õppimisel). MATEMAATIKA ja teised reaalained teevad seda väga KONKREETSELT ja seepärast on nad ka asendamatud… Viimastel päevadel on tulnud ju välja, et suur osa eesti rahvast pole isegi “Tõe ja õiguse” 1.osa lugenud, küll on nad sel teemal palju targutanud. Kuid matemaatikas pole taoline targutamine õnneks võimalik.

    Ja kes ütles Teile, et kooli eesmärk on lasta välja ÕNNELIKKE inimesi? Ärge kuulake rumalasusi; kooli põhiülesanne on just MÕTLEVATE (kõige inimlikum omadus!)inimeste koolitamine… Seepärast ongi kool tõsise töö koht, lõbu tuleb siis, kui töö tehtud.

    P.S. Head vabariigi aastapäeva, kolleegid!

  2. Ülle Irdt ütleb:

    Oleks küsimus nii lihtne ja ainult matemaatikas, aga tegelikult on küsimus kogu meie haridussüsteemis! Olen juba 30 aastat õpetanud, neist viimased kolm aastat Täiskasvanute Gümnaasiumis ja enne seda 26 aastat ühes väga eesrindlikus üldhariduskoolis. Ja oodanud viimased 20 aastat, millal meil haridusreform tuleb. Vahetuvad valitsused, õpikud ja ainekavad, mängitakse reformimist, aga muutust ennast ei tule. Alo Savi ütleb õigesti seda, et olgu üks matemaatika ja seda 9 kursust ja ülejäänud siis neile, kes seda lisaks soovivad. Mina ütlen, et ka teistes ainetes, sealhulgas bioloogias (annan ise bioloogiat ja inimeseõpetuse kursusi) tuleks ükskord ometi riiklikus kavas teha sisudes kõvasti kärpimist ja kes juurde tahab, saame valikainete ja kursustena lisada! Ma ei mõtle teistes ainetes kursuste arvu vähendamist, mida tundub paaniliselt vähe võrreldes teadmiste mahuga, mida tahetakse saavutada, vaid sisulist vähendamist. Meie noored ja ka õpetajad on väsinud ja kurnatud, sealhulgas kasvab kohutava kiirusega depressioonis noorte arv. (Ja see on tõsine närvisüsteemi haigus, mitte väljamõeldis! Küll aga mõjutab selle kujunemist keskkond, sealhulgas kõik see, mis toimub koolis, aga ka kodudes.) Igal pool ja igas aines on tempo ja nõuded maksimumi peale tõstetud! Võib-olla tasuks veidi ringi vaadata ja uurida, kuidas meie põhja- aga ka lõuna- ning läänenaabrite juures koolisüsteem töötab. Äkki viiks läbi päris reformi? Kas gümnaasiumiõpilane peab kõiki kohustuslikke aineid (ja neid on palju!) läbima meie kõrgendatud ehk praeguste ootuste tasemel? Äkki võiks ka nii, et 5-6 ainet on n.ö. lai (ja see lai ongi meie praegune aine tase! ) ja ülejäänud ained n.ö. kitsal tasemel, ehk vähendada riiklikult nõutavate ainete sisulist mahtu. Ja õpilane saab valida oma huvidele vastavad ained, pühendada neile siis nagu praegugi tublisti aega ja vaeva, kuid sealjuures saab teistes ainetes lihtsama (loe: normaalsema koormusega) läbi? Meile tundub see võõras, aga mujal maailmas töötab sarnane süsteem päris hästi! See, kui palju noori hätta jääb ja koolist välja langeb, on murettekitav. Ja ma tean, et enamasti ei kujuta tavakooli õpetaja isegi ette, et midagi võiks kusagilt välja jätta ja pigem püütakse juurdegi anda. Tihtipeale öeldakse ka, et nõrgem õpilane ei peagi käima gümnaasiumis! Kuid vaadakem tõele näkku, ka enamus kutseõppe erialasid nõuavad gümnaasiumiharidust, töökohad nõuavad gümnaasiumiharidust, kuid meie gümnaasiumiharidus on nii kõrgel tasemel, et annab põhimõtteliselt kõigile lõpetajatele ülikooli tudengi staatuse! (see on tase!) Aga tegelikkuses suur osa ei suuda sellises tempos püsida ja küsimus, kas „tippude“ nimel tasub ülejäänud haigeks kurnata? Või ka needsamad tipud matemaatikas, kas nad peavad olema tipud ka ajaloos ja bioloogias ja kõikides teistes ainetes, kuidas nende tervis vastu peab? „Kaduma läinud“ noori on väga palju ja nõustun siinkohal veelkord oma kunagise kolleegi Alo Saviga, et muutusi on vaja, kiiresti ja asjalikult! Kuid mitte ainult matemaatikas! Lõpetame ära mängu ainete ja teemade ühest klassist teise ümber tõstmises (ja selle käigus vaikselt mõne „väikese uue teemakese“ sisse sokutamises), vaid vaatame asja avatud pilguga ja muudame päriselt ka midagi! Sealhulgas ka õpiabis, mis on ilmselt päris omaette teema ja lisaks tuleks kõvasti tööd teha ka suhtumise muutmises, eelkõige selles, kuidas meediaväljaannetes viimastel aastatel muud ei kuulegi, kui vanad meie õpetajad on: keskmine vanus 40+ ja tsiteerides Savi öeldut: „õpetaja on „keskealine palitus tädi““. See halvab juba koole ka seestpoolt! Mulle tundub, et päris paljudes koolides on selles hirmus järjest sunnitud neid kogenud ja õpilastega hea kontakti saanud töökaid õpetajaid lihtsalt koolist lahkuma, põhjendades, et noortele õpetajatele tuleb ka ruumi ja tööd anda… Aga need on kõik juba teised teemad.

  3. Kirsti ütleb:

    Nõus autoriga kitsa ja laia matemaatika osas. Ei nõustu eksamite kaotamisega. Eksamiks korrates korratakse korraga mahukam materjal – meenutatakse, luuakse uued seosed, kinnistatakse. Matemaatika õppekava iseenesest vajab üle vaatamist – liiga mahukas, kinnistamiseks ei ole aega, teistes õppeainetes õpitakse osasid teemasid enne kui matemaatikas, seetõttu on ka omandamine raskendatud. Riik peaks alustama õpetajate kriisi, mis on lähiaastatel järsult süvenev, lahendamist juba täna. Siin ei ole abiks vaid tasapisi kasvav palk vaid tuleb leida motiveeriv lahendus, et üliõpilased valiksid õpetajaks õppimise tee!

  4. Viktor Undusk ütleb:

    “Hariduse eesmärk on aju treening, et inimesed oskaksid oma erialal küsimusi
    õigesti püstitada ja neid õigesti lahendada” (endine NL TA asepresident Nesmejanov).

    “Haridus on see, mis järgi jääb, kui kõik õpitu on ununenud” (Albert Einstein).

  5. Jaan Pärnamäe ütleb:

    Olen autoriga täiesti nõus. Õnn ja mõtlemine ei pea tingimata lahus olema. Nii et terve ühiskonna, kaasa arvatud üldhariduskooli eesmärk võiks olla õnnelikud ja terved inimesed küll.
    On teada, et mõnes üldhariduskoolis ei panda enam kehalises kasvatuses hindeid, vaid ‘arvestatakse ära’, arvestades inimeste erinevaid kehalisi võimeid; ei ole mõeldav, et inimesed, kes ei pea viisi, jääksid üldhariduskooli muusikatunnis ületamatutesse raskustesse; neid ei hakata halbade soorituste pärast hinnete ja muu säärasega korrale kutsuma; on üldhariduskoole, kus ei panda hindeid kunstitundides, arvestades asjaolu, et kaugeltki mitte kõik inimesed ei ole oma võimetelt Picassod jne. Enam ei nõuta kõikides üldhariduskoolides sidusat käekirja, selles valdkonnas on jõudnud Eestisse pööre. Samas aga käib alla eesti emakeele oskus tundide vähesuse, sidusat mõtlemist fragmenteerivate nutiseadmete ja eelkõige nonde seadmete kaudu ilmuva inglise keele pealetungi tõttu. Aga meil on Eestis endiselt kehtimas ürgvana arusaam, mis pärineb Zeusilt, et võimet eristada õiget ja väära on kõikidele inimestele jagatud võrdselt (vt Platon, „Protagoras“). Siinjuures siiski on nii, et õiget ja väära võib eristada ka sisuliselt, ent matemaatika on sisutühi ala, kui mõelda, mida nt Louis Hjelmslev on oma kuulsas prolegomenas matemaatika kohta maininud seoses Hilberti metamatemaatikaga ja ka seoses Carnapi märgiteooriaga, kus keelt vaadeldakse kui pelka väljendussüsteemi ilma sisuga arvestamata ((Hjelmslev, „Sissejuhtatus keeleteooria alustesse“ : 192-193). Matemaatikas sisu ja väljendus kattuvad. Matemaatikavõrranditele võib küll ehk hädiselt mingi sisu juurde mõelda, kuid tavaelu praktikas on nende väärtus vähene. Matemaatika liigitub ‘mänguks’ ja erineb seega sisuga opereerivast ‘keelest’ just märgi vähese interpreteeritavuse või interpreteerimatuse tõttu (Hjelmslev : 194). et Pigem jääb matemaatikaülesannete treimise otstarbeks nende inimeste ande väljaarendamine, kellele see distsipliin ande poolest sobib. Ja neist võivad siis saada nende erialade asjatundjad, kus on keerulisemat matemaatikat vaja. Samamoodi nagu ettevõtlikke inimesi olevat igas ühiskonnas umbes viis protsenti, on ilmselt ka matemaatikast arusaajatega. Kellelgi on selle peale andi, ja teistel jälle pole.
    Ma oskan vabalt viit võõrkeelt ja mul on magistrikraad ning ma saan ennast nende keelte abil teostada. Aga matemaatikast ei saa ma peaaegu mitte midagi aru, ja uskuge mind, mul ei olegi seda matemaatikat vaja. Elus pärast üldhariduskooli on ehk kord-paar tulnud küsida teistelt inimestelt nõu matemaatikaga seonduva kohta, mida siis päriselu on ette toonud. See ei ole ju ometi ületamatu probleem. Samanoodi võib küsida võhik muusikatundjalt, kui vaja, jne. Minul vedas matemaatikaga selle tõttu, et minu keskkoolilõpetamine jäi sellesse aega, kui Eestis riigid vahetusid ja oli piisav segadus. Kui nii ei oleks olnud, poleks ma ilmselt suutnud keskkooli lõpetada – matemaatika tõttu – ja ega see põhikooliski kergem olnud. Tollel ajal võis süsteemi haaret lõdvendada sellega, et oli võimalik läbi sõrmede vaadata. Ja seda matemaatika õpetaja, kes sattus mul keskkooli lõpus olema, tegigi. Kahjuks ma ei mäleta ta nime, kuid olen talle tänulik surmani. Kui ta oleks teinud nagu kord ja kohus, nagu politseinik „Hukkunud alpinisti hotellis“, poleks ma ülikooli saanud. Ja kui keegi arvab, et ma oleksin siis kutsekooli läinud, siis seda kindlasti mitte. Ma oleksin olnud kadunud hing. Ma ei saa öelda, et suplen nüüd rahas, pigem on seda ebapiisavalt, kuid ma olen siiski rahul, et olen saanud elus tegelda asjaga, mis on mulle meeldinud ja mis mind lõppkokkuvõttes on rahuldanud. Minu meelest peaks ühiskond võimaldama niisuguse perspektiivi, et inimesed saaksid ennast teostada just nendel aladel, mis neile meeldivad. Kas see õnnestub või mitte, võiks olla inimeste vabadus. See, et Eestis on vaja sellesse ja tollesse majandussektorisse nii ja naa palju inimesi, eelkõige insenere, itimehi jne, kuna Eesti on muu hulgas ka veel pisikene imeriik, kus treitakse Skype’e, e-riiki ja muid imesid, on siiski establishmendi leiutis, ülevaltpoolt tulev nõue, mitte rohujuuretasand.
    Pisikese imeriigi idee juurde kuuluvad ka väga edukalt sooritatud PISA-testid ja nendeks tuleb lastel õppida ikka eelkõige matemaatikat, mis on ülemaailmselt hästi võrreldav distsipliin. Pärast põhikooli hakkavad lapsed muidugi vähehaaval aru saama, mis väljanäituseks neid treida on tahetud. Aga mis me siis sellest saame? Kas Eesti negatiivne postsovjeetlik kuvand on niisuguse pisikese imeriigi kuvandiga kummutatav? Danske Bank oma rahapesuga näitab selgelt, kus me omadega oleme (muuseas, matemaatika nõul ja jõul), nii et pole kahtlust, et mainega ei ole Eestil lood head. Ja inimesed kannatavad. Ja me asume täpselt seal, kus me oleme – tilluke ja haavatav riik agressiivse Venemaa külje all, nii oma mineviku kui olevikuga. Ma ei taha öelda, et meil pole mingit perspektiivi pääseda oma staatusest, kuid tasuks mõelda, mis on selle hind. Meil on niigi läinud räbalalt; kas peaks siis oma inimesi piitsutama veel imeriigi nimel tagant? Näiteks matemaatikaga? Õppeprogrammide ja visioonidega, mis on ajast ja arust.

  6. Jaan Pärnamäe ütleb:

    Olen autoriga täiesti nõus. Õnn ja mõtlemine ei pea tingimata lahus olema. Nii et terve ühiskonna, kaasa arvatud üldhariduskooli eesmärk võiks olla õnnelikud ja terved inimesed küll. On teada, et mõnes üldhariduskoolis ei panda enam kehalises kasvatuses hindeid, vaid ‘arvestatakse’, arvestades inimeste erinevaid kehalisi võimeid; ei ole mõeldav, et inimesed, kes ei pea viisi, jääksid üldhariduskooli muusikatunnis ületamatutesse raskustesse; neid ei hakata halbade soorituste pärast hinnete ja muu säärasega korrale kutsuma; on üldhariduskoole, kus ei panda hindeid kunstitundides, arvestades asjaolu, et kaugeltki mitte kõik inimesed ei ole oma võimetelt Picassod jne. Enam ei nõuta kõikides üldhariduskoolides sidusat käekirja, selles valdkonnas on jõudnud Eestisse pööre. Samas aga käib alla eesti emakeele oskus tundide vähesuse, sidusat mõtlemist fragmenteerivate nutiseadmete ja nonde seadmete kaudu ilmuva inglise keele pealetungi tõttu. Aga meil on Eestis endiselt kehtimas ürgvana arusaam, mis pärineb Zeusilt, et võimet eristada õiget ja väära on kõikidele inimestele jagatud võrdselt (Platon, „Protagoras“). Siinjuures siiski on nii, et õiget ja väära võib eristada ka sisuliselt, ent matemaatika on sisutühi ala, kui mõelda, mida nt Louis Hjelmslev on oma kuulsas prolegomenas matemaatika kohta maininud seoses Hilberti metamatemaatikaga ja ka seoses Carnapi märgiteooriaga, kus keelt vaadeldakse kui pelka väljendussüsteemi ilma sisuga arvestamata. Matemaatikas sisu ja väljendus kattuvad. Matemaatikavõrranditele võib küll ehk hädiselt mingi sisu juurde mõelda, kuid tavaelu praktikas on nende väärtus vähene. Matemaatika liigitub ‘mänguks’ ja erineb seega sisuga opereerivast ‘keelest’ just märgi vähese interpreteeritavuse või interpreteerimatuse tõttu. Pigem jääb matemaatikaülesannete treimise otstarbeks nende inimeste ande väljaarendamine, kellele see distsipliin ande poolest sobib. Ja neist võivad siis saada nende erialade asjatundjad, kus on keerulisemat matemaatikat vaja. Samamoodi nagu ettevõtlikke inimesi olevat igas ühiskonnas umbes viis protsenti, on ilmselt ka matemaatikast arusaajatega. Kellelgi on selle peale andi ja teistel jälle pole. Ma oskan vabalt viit võõrkeelt ja mul on magistrikraad ning ma saan ennast nende keelte abil teostada. Aga matemaatikast ei saa ma peaaegu mitte midagi aru, ja uskuge mind, mul ei olegi matemaatikat vaja läinud. Minul vedas matemaatikaga selle tõttu, et minu keskkoolilõpetamine jäi sellesse aega, kui Eestis riigid vahetusid ja oli piisav segadus. Kui nii ei oleks olnud, poleks ma ilmselt suutnud keskkooli lõpetada – matemaatika tõttu – ja ega see põhikooliski kergem olnud. Tollel ajal võis süsteemi haaret lõdvendada sellega, et oli võimalik läbi sõrmede vaadata. Ja seda matemaatikaõpetaja, kes sattus mul keskkooli lõpus olema, tegigi. Kahjuks ma ei mäleta ta nime, kuid olen talle tänulik surmani. Kui ta oleks teinud nagu kord ja kohus, nagu politseinik „Hukkunud alpinisti hotellis“, poleks ma ülikooli saanud.

  7. Luule ütleb:

    Albert Einstein, mõnus näide. Aga tema koolitöö ei olnud ka konarusteta, pigem vastupidi, kui kirjutatut uskuda. Oli ehe anne ja see andis märku. Meenutan ülikoolis õpet kaugõppes. Ilma matemaatikata ja füüsikata keemias ja bioloogias ei olnud võimalik õppida ega toime tulla ja paari-kolme aastaga jäigi kursus hõredaks. Ei mingit tugevama ja nõrgema seisundit, oli vaja osata ja ilmselt on nii ka nüüd. Miks muidu kiratseb õpetajate koolitus ülikoolides. Gümnaasiumis olid erinevad õpetajad, valdavalt tol ajal meesõpetajad, aga selles pole tähendust. Oldi nõudlikud ja saamatuid õpilasi oli vähe. Mis teha, antud on erinevused võimete, annetes ja töökuses-kasvatuses. Aga nüüd on küll nii, et õpetaja “vana palituga” saab käia kaua ka edasi, pensionipõlves. Ja seda tänased noored endale saatuseks ilmselt ei taha.

  8. Vello Kukk ütleb:

    Pisike märkus ainult: elu ei koosne ainetest

  9. Lembi Mets ütleb:

    Olen artikli autori Alo Saviga paljuski väga nõus.
    Mõtlema ei õpeta meid tegelikult ei matemaatika, bioloogia, kirjandus ega muu- viiul ei mängi ise ja Beethoveni sümfoonia partituurist ei kosta ainsatki suurepärast nooti. Mõtlema õpetab meid lähenemisviis, sisu seostamine millega parajasti vaja, ja õpetaja, kelle kohus on aidata neid seoseid luua. Meid õpetab mõtlema elu ise, kuid suunamine peab tulema koolist.
    “Matemaatika on maailma mõistmise alus ning lahutamatu nii korteriremondist, pere eelarvest kui ka harmoonilisest muusikast.” Lause esimeses osas ma kahtlen, andke andeks. Maailm on võrratult mitmekesisem matemaatilistest mudelitest, mis võivad küll kindlasti mõistmist soodustada. Lause ülejäänud osas ei sisaldu omakorda see matemaatika, mis võiks olla maailma mõistmise aluseks. Vaevalt kahtleb aga keegi, et maailmas poleks püramiide, gooti katedraale, võrratuid sildu ega kosmoselende ilma matemaatikata (ja füüsikata ja veel mitmete muude teadmisteta). Matemaatika on ülitähtis distsipliin, mis hea õpetamise puhul aitab meil mõista mingit korda, ja kui matemaatikast saab ka elukutse, võib tema abil teha suuri asju.
    Autor räägib õigesti ja ilusti õpetaja armastusest oma aine vastu. Meie koolides on kahesuguseid õpetajaid (siinkohal pole jutt ainult matemaatikast)- ühed armastavad oma ainet ja teised näevad seda osana maailmast. (On küll veel ka need, kes on lihtsalt kuidagi kooli sattunud ja jäänud, aga see praegu selleks). Esimene õpetaja teeb oma ainest kooli aine nr 1. Ta õpetab andunult ja arusaadavalt, ta saadab õpilasi olümpiaadidele, kus nad esinevad hästi. Muidugi teevad nad hästi ka eksameid. Ükskõik kui palju tunde ka poleks, ikka on neid vähe. Teine õpetaja suudab, vaatamata tihedale ainekavale, näidata õpilastele oma aine kaudu, nagu lukuaugust, maailmatervikut. Need on haruldused, kes kuuluvad punasesse raamatusse, kuid ikkagi neid on. Murekoht on see, kui ühes (tavaliselt nimekas) koolis on palju esimest tüüpi õpetajaid. Näen päevast päeva õpilasi, kellel on koolis kõik õppeained nr 1. Olümpiaadid, tasemetööd, uurimustööd – lisaks igapäevaõppele ja loendamatutele kontrolltöödele, kui just mitte kõigis ainetes, siis igal juhul mitmetes.
    Et ma ise tegelen pilliõpetusega muusikakoolis, mis peaks jääma justkui päeva “teise poolde”, kogen pidevalt, kuidas õpilastel seda teist poolt tegelikult ei ole. Täpsemalt- kui nad võtavad selle (ja nad soovivad!), pole neil tihti enda jaoks vaba aega või magamiseks ööd, sest neil on kodus nii palju õppida. See pole jätkusuutlik töömeetod. Kool ei pea tegema lapsi õnnelikuks, kuid ta ei tohi neilt õnnelikkust ka ära võtta. Lapsed on ju väikestena rõõmsad ja õnnelikud, kogu elu on neile huvitav ja põnev. Ammu ei üllata väide, et see rõõm ja ka huvi kipub koolis kaduma.
    Kui huvi kooli vastu aga kaob koolis õppides, kust peaks siis tekkima huvi sinna tööle tulla? (Jätaksin vana palitu teema pedagoogidest rääkides vahele. Elu on oma võimalustega niipalju muutunud, et vana palitu kandja teeb seda vabatahtlikult.) Koolisüsteem tervikuna peaks endale otsa vaatama ja nägema, et vanad mudelid ei tööta enam. Kuningas on nii alasti, et nahk ka maas.
    Ülikoolide õpetajaõpe peaks omakorda õpetama tulevasi õpetajaid kõigepelt mõtlema, et viimased seejärel õpilastele mõtlemist oskaksid õpetada. Üks minu vanatädidest, kes õppis esimese Eesti vabariigi ajal õpetajate seminaris ja oli hiljem külakooli õpetaja, tegi mulle kord kartuleid koorides üheainsa lausega selgeks kahe tuntud rahva väga vana vaenu põhjused- mul oli tunne, et soovin põrmu langeda, sest ta avas mulle hetkega ukse täiesti uude, mitmedimensioonilisse maailma. Soovin tänasele koolile sama.

Leave a Reply to Luule

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!