Matemaatika – sidur, pidur, gaas

23. veebr. 2019 Ain Tõnisson Tartu Tamme gümnaasiumi direktor - 2 kommentaari

 

Ain Tõnisson.

Matemaatikaõpetajaid valmistatakse meil igal aastal ette 4–5 korda vähem, kui koolidel vaja on. Miks on see nii?

Matemaatika on gaas. Matemaatika on peamine aine, millega tegelemine mõtlema õpetab. Muidugi on minu hinnangus tsunftis olnu komponent. Aga kui ma ka selle tsunftikomponendi maha lahutan, on matemaatika ikka väga tähtis. Igal juhul saab inimese edukust matemaatika tasemega korreleerida.

Matemaatika on pidur. Õpilase jaoks, kes ei saa aru, miks seda keerulist ja segast ainet vaja on. Kes teab laulu „Matemaatika õpetab mõtlema“ peast, nagu üks mu hea kolleeg tabavalt ütles, aga kes seepärast veel motiveeritud ei ole. Eriti on matemaatika pidur nendele õpilastele, kel istub stuudiumi otsas eksam, paljude jaoks kõige keerulisem. Aga matemaatika on pidur ka koolijuhi jaoks, kes otsib uut matemaatikaõpetajat ja leiab paremal juhul ühe kandidaadi, aga vahel mitte ühtegi. Ning õppejuhi ja riikliku õppekava arendaja jaoks, kes on olnud aastaid hädas kitsa ja laia matemaatika paigutamisega kooliellu.

Matemaatika on sidur. Sidur on siiski kõige parem iseloomustav sõna matemaatika olukorra kohta tänapäeva Eesti koolis. Mootor on lahti ühendatud ja masin veereb omasoodu. Uut auru ei ole.

Õpilased, lapsevanemad, õpetajad, tööandjad – kõik nad on matemaatika õpetamise pärast mures, kuid see mure jõuab tavaliselt seltskondliku vestluseni, kaugemale mitte. Olles taustalt matemaatikaõpetaja, nähes igapäevaelu koolijuhina ning juhtinud kunagi õppekavatöid, on mul mõned mõtted, mis võiksid edasi aidata.

Tulge mõtlema koolimatemaatikast!

Meil puudub piisavalt suur ja jõuline seltskond koolimatemaatikast mõtlejaid, see on üks põhjustest, miks murelikest vestlustest tihti kaugemale ei jõuta. Veel paarkümmend aastat tagasi töötas Tartu ülikoolis 6–7 matemaatika didaktikaga tegelevat inimest, praegu on neid palgal ainult kaks. Ka Tallinna ülikoolis ei ole seis kiita. Hulk tublisid tegijaid on pensionile jäänud. Au ja kiitus neile, et nad veel kõvasti panustavad, aga eks näita nende kurnamine praegust nappi jõudu – siduri kärssamist.

Paar aastat tagasi tuli sädemena õhtuõpik, aga see on olnud vaid üksik säde. Toimetatud on statistikaprogrammiga, mis ei ole jõudnud veel laia kasutusse.

Koolimatemaatika arendamine on strateegilise tähendusega ülesanne, kus ei tohi arvestada praeguseid jõujooni. Ülikoolid selle nimel natuke toimetavad, aga veel ei ole jõutud tulemusteni. Head ülikoolid, tulge õppekirjanduse, koolitus- ja nõustamisturule – seal jätkub uutele inimestele tööd ja leiba. Koolid vajavad head nõu rohkem, kui seda praegu pakkuda on. Ja palun arvestage õppejõudude ametikohtadele valimisel nende Eesti haridusele suunatud rakenduslikke töid.

Siinkohal meenub mulle Singapuris kogetu, kus üks vana matemaatika õppejõud tuli loengusse ja ütles, et käis just koolis nõu andmas, sest seal oli üks erilise vajadusega õpilane. Siin on mõtlemiskoht haridusministeeriumile. Miks soositakse pigem lühikese rahastusperioodiga projektisutsakaid, mis ei võimalda tekkival tarkusel settida? Samas ei tellita ülikoolidelt pikaaegseid rakenduslikke töid. Kui me ei ole ülikoole usaldanud, ega siis sealgi matemaatika õpetamise metoodika mingit erilist huvi tekita. Peame riigina kuskilt pihta hakkama.

Tulge õpetajaks!

Matemaatikaõpetaja keskmine vanus on kümne aastaga tõusnud 2,76 aastat ning jõudis 2017/2018. õppeaastaks väärtuseni 49,93. Eesti õpetajate keskmine vanus on kaks aastat väiksem – 47,96 (EHIS, kevad 2018). Sellega on matemaatikaõpetajad ühed kõige vanemad õpetajad koos füüsikute, saksa ja vene keele õpetajatega.

Aastatel 2012/2013–2016/2017 lõpetas ülikoolides matemaatikaõpetaja (TLÜ) ning matemaatika-informaatikaõpetaja eriala (TÜ) vastavalt 23 ja 28 noort. See teeb aastaseks „saagiks“ kümme uut matemaatikaõpetajat. Arvestame, et osa lõpetanuid ei lähe kooli tööle, aga samas on veel erialasid, kust võib tulla potentsiaalseid matemaatikaõpetajaid.

Eelmise kevade seisuga õpetas matemaatikat kolmandas kooliastmes 1148 ja gümnaasiumis 477 õpetajat. Kui arvestame õpetaja tööstaažiks 40 aastat, tähendab see, et iga-aastane uute matemaatikaõpetajate vajadus on 40. Need arvutused ei ole täpsed, kuid annavad siiski pildi, et ettevalmistavate õpetajate hulk on 4–5 korda väiksem, kui vaja.

Mida siis teha? Ülikoolid on ju tahtnud saada tudengeid ja pingutavad selle nimel. Samas miks peaks noor tulema õppima matemaatikat, kui kõrval on rikkam eriala – IT. Üllas missioon on tõde, töö toredate noorte inimestega ja pikk puhkus, ka kooli keskkond läheb järjest paremaks. Teisalt on palgakäärid nii suured, et eelnev ei veena. Võin mõelda lihtsustatult, aga ressurssi on juurde vaja.

Mõtleme koolimatemaatika läbi!

Mitmed matemaatikaga seotud, aga koolimatemaatikas otse mitte sees olevad mõtlejad on arutlenud matemaatika õpetamise eesmärgi ja mõtte üle. Samas kulub enamik auru matemaatikaeksami ning kitsa-laia matemaatika üle vaidlemisele.

Tasub ikka mõelda ka matemaatika õpetamise eesmärgile. Igapäevaelu tellimus matemaatikale on pärast arvutite meie ellu tulekut palju muutunud. Matemaatika õpetab endiselt loogiliselt mõtlema, kuid seda tõde on õppijale järjest raskem maha müüa. Mida saaksime matemaatika õpetamise eesmärkide üle arutledes võita?

Kui seame eesmärgiks mitte selle, mida tahame õpetada, vaid selle, mis motiveerib matemaatika õppijat, siis võidame tulemustes. Ei maksa arvata, et motivatsiooni üle arutlemine matemaatika igal juhul liiga lihtsaks teeb. Ei tee. Kui toome sisse teemad, mis haagivad paremini igapäevaeluga, nt andmetega toimetamine, siis võidame Eesti inimeste paremas oskuses igapäeva- ja tööeluga hakkama saada, aga ka suuremas motiveerituses matemaatikat õppida ja õpetada.

Kui leiame, et mõni teemadest on vajalik vaid mõtlemise häälestamiseks, siis saame üle vaadata selle teema omandatuse kontrollimise vahendid. Näiteks, kas valemid peavad olema peas või võiksime eeldada materjalidega eksamit? Kas anname algoritmile vastavaid ülesandeid või loodame õpilase mudeldamisoskusele? Muidugi on päheõpitud valemite ja algoritmide ülesütlemine lihtsam, aga see eemaldub matemaatika õppimise tegelikust eesmärgist.

Tasub loobuda gümnaasiumi kitsa ja laia matemaatika üle arutlemast mahu erinevuste mõttes. Miks ja kuidas? Meie õpilased ei erine matemaatikas mitte niivõrd huvi ja vajaduse järgi matemaatikaga tegelda, kui saavutatud taseme järgi. See tingib vajaduse õpetada kõigile suhteliselt samas mahus, aga erineva sisuga ainest. Seega ei ole matemaatikas küsimus mitte selles, kui suur on maht, vaid millega see maht täidetakse. Piltlikult, kui kaugemale jõudnud noored võiksid aru saada tuletise mõttest ja rakendustest, siis ei tasu seda enne ette võtta, kui protsentarvutus ikka selge on. Aega kulub aga niisama palju.

Kõike eelnevat aitab kokku võtta kunagise kolleegi küsimus: „Kumb enne: kas hea õppekava või sellele vastav õpetajakoolitus?“ Inimesed ikka ennekõike. Heade spetsialistideta jäävad uitmõtted arendamata rakenduseks ja heade õpetajateta lapsed rumalaks. Seega peame esimese asjana valmistama ette tänaste õpetajate tugeva järelkasvu.

Arukad inimesed leiavad ise õige suuna kätte ja head õpetajad haaravad õpilased kaasa.

Hakkame pihta!


2 kommentaari teemale “Matemaatika – sidur, pidur, gaas”

  1. Vello Kukk ütleb:

    Siinkohal ainult küsimustest, mida oleks palju rohkem.
    Kuidas arvutatakse välja vajalik õpetajate arv?
    (kui see valem on üles kirjutatud, siis mõelge).

    Kas ei oleks juba aega hakata sellega tegelema, missugustes ‘ainetes’ õpilane matemaatikat õpib, missugust ja kui palju ning alles siis hakata uurima, mida teha õpetajatega, millise füüsilise ülesehitusega nad peaksid olema, kui suur nende jõudlus on jne.
    Aga alguses ikka: mida ja kui hästi võiksid erinevad õpilased selgeks saada, kui kauaks seda peaks jätkuma. Ja kõike seda täiesti konkreetselt.
    Iga head asja saab ja peab hakkama kohe tarvitama, mitte ootama mingisuguseid kavu, plaane, eeskirju jmt.
    Lõpuks üks juba aastat 15 vana, vist hiinlasest professori lause: poolt sellest, mida peame 5 aasta pärast õpetama, pole täna veel leiutatud.

  2. T ütleb:

    Kui matemaatikat vähegi jagada, on naeruväärselt lihtne rahaliselt paremini tasuvat töökohta leida. Jah, õpetamine on kutsumus ning kindlasti leidub neid, keda palganumber oma missioonil ei mõjuta, aga praktikas ei ole see lihtsalt jätkusuutlik.

    Teine (ja mitte vähem tähtsam) probleem on õpetajakoolituse programmi ülesehitus, mis keskendub (vähemalt matemaatikas) liiga suures osas igava teooria tuupimisele (see on väga tähtis – matemaatik peab suutma iseseisvalt mõelda, ka selle õpetaja). Suurendama peaks klassi ees õpetamise praktika ja süvendatud matemaatilise maailmapildi osakaalu.

Leave a Reply to T

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!