Mida arvavad erakonnad hariduse sõlmküsimustest?

Hea tava kohaselt pole valimiskampaanial koolis kohta. Küll aga on seekordsete riigikogu valimiste eel tõusnud tähelepanu keskpunkti just haridusteemad. Õpetajate Leht palus vastata hariduselu sõlmküsimustele täisnimekirjaga valimistele minevate erakondade hariduselu eestkõnelejatel (või haridusministri kandidaatidel).

Oma mõtteid hariduselust avaldavad Mailis Reps (Keskerakond), Tõnis Lukas (Isamaa), Jevgeni Ossinovski (Sotsiaaldemokraatlik erakond), Margit Sutrop (Reformierakond), Jaak Valge (EKRE), Kristina Kallas (Eesti 200), Märt Läänemets (Vabaerakond), Jüri Ginter (Eestimaa Rohelised).

Kuidas kiirendada üleminekut ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile? Kui oluliseks seda üldse peate?

Mailis Reps: Eesti haridussüsteem töötab juba 1996. aastast ühesuguste ehk üldhariduskoolide ühtsete õppekavade järgi. See tähendab, et nii eesti kui ka vene õppekeelega koolides õpitaksegi üht ja sedasama õppesisu: seda nii füüsikas, keemias, matemaatikas, võõrkeeltes kui ka geograafias. Erinevus on emakeeleõppes: eesti koolis on selleks eesti ja vene õppekeelega koolis vene keel. Samas õpivad vene õppekeelega koolid eesti keelt riigikeelena või esimese võõrkeelena. Loomulikult on eesmärk kõikide õpilaste suurepärane eesti keele oskus. See algab lasteaiast. Peame tagama väga heal tasemel eesti keele õppe juba lasteaias, selleks on tarvis investeerida õppevahenditesse, õpetajate koolitamisse – igas lasteaiarühmas peab olema vähemalt üks eesti keelt emakeele tasemel valdav õpetaja. Keeleõpe lasteaias loobki aluse hea keeleoskuse tekkeks, paremateks valikuvõimalusteks hariduse omandamisel ja tugevamaks konkurentsivõimeks hilisemas elus.

Mida aasta edasi, seda soosivamaks on muutunud teistest rahvustest inimeste hoiakud gümnaasiumide eestikeelsele aineõppele ülemineku suhtes. Neli mitte-eestlast viiest leiab, et eestikeelne õpe suurendab vene kooli lõpetanute konkurentsivõimet tööturul. Aga seda kõike ei saa teha järsult, loosungite ja kampaaniatega – kohe ja sajaprotsendiliselt –, vaid toetavalt ja kõikide õpilaste individuaalset arenguteed silmas pidades. Usun, et järk-järgult hakkavadki need lapsevanemad, kes on otsustanud Eestisse jääda, panema oma lapsi eestikeelsesse kooli.  Vaja on, et hea riigikeeleoskuse kõrval ei kannataks aineteadmised.  Eesti haridussüsteem on juba mitmekeelne: Eestis saab omandada üldharidust inglise, saksa, prantsuse, vene ja soome keeles. Ei kujuta küll hästi ette, et me muukeelse üldhariduse kõikides nimetatud keeltes ära lõpetame.

Tõnis Lukas: Üleminek ühtsele eestikeelsele haridussüsteemile alates lasteaiast on Isamaa jaoks prioriteet – panus ka muu koduse keelega noorte tulevikku, ühiskonna sidususse ja Eesti majanduslikku edenemisse. Hariduse ja keeleoskuse kaudu paremate võimaluste loomisega ei ole põhjust viivitada, sest ettevalmistusi on piisavalt tehtud, arendades keelekümblust ning viies juba varem eestikeelse õppe gümnaasiumidesse. Samas peame oluliseks eesti perede huvisid piirkondades, kus ollakse vähemuses, ning säilitame eestikeelsete koolide traditsioonid Ida-Virumaal.

Üleminek kujuneb kõige keerulisemaks Ida-Virumaal ja Harjumaal. Ida-Virumaal hakkame maksma eesti keeles õpetavatele õpetajatele lisatasu kolmandiku ulatuses nende palgast.

Eestikeelsele õppele üleminekuks rahastame täiendavalt uute õpetajate, abiõpetajate ja tugispetsialistide koolitamist. Samuti on oluline motiveerida kohalikke omavalitsusi ja koolijuhte, sest nende toeta pole üleminek võimalik. Loome koolide juurde keeleõppevõimalused lapsevanematele, et hajutada kartusi ning aidata neil lapse eestikeelsesse haridusse panustada.

Jevgeni Ossinoski: Teema on väga oluline. Oleme veendunud, et eesti keele õpe toimib kõige paremini suhtluses seda emakeelena kõnelejatega, kuid praegune koolide jagunemine õppekeele järgi takistab eesti ja vene noorte suhtlust, mis omakorda pärsib keeleoskuse arengut ning laiemat lõimumist. Soovime alates 2020. aastast hakata katsetama koosõppiva kooli mudeleid, kus ühe katuse all õpiksid eesti ja muu emakeelega õpilased. See eeldab nii ühiskondlikku kokkulepet kui ka metoodilist ettevalmistust. Kindlasti ei ole niivõrd olulist haridusküsimust võimalik lahendada poliitilise hoogtöö vormis.

Margit Sutrop: Reformierakonna jaoks on üleminek eestikeelsele ja -meelsele koolile ning lasteaiale väga oluline. Vaja on poliitilist otsust, korralikke uuringuid ja mõjuanalüüse. Peame looma piirkondlikele oludele sobivad üleminekumudelid, mille alusel korrastatakse koolivõrk, korraldatakse õpetajate, tugispetsialistide ja koolijuhtide koolitus ning koolijuhtide välishindamine. Väga oluline on anda eestikeelsetele õpetajatele oskused muu emakeelega lastega töötamiseks ja tagada venekeelsetele õpetajatele vajalik ümber- ja täiendõpe. Muutuste tegemisse tuleb kaasata ka lapsevanemad ja kohalikud kogukonnad.

Jaak Valge: Ilma kahtluseta on üleminek oluline ning EKRE soovib seda toime panna võimalikult kiiresti. Eesti keelt valdav vene emakeelega töötaja on tööturul konkurentsivõimelisem kui eesti emakeelega vene keelt mittevaldav töötaja. Tõsi, võib arvata, et need vene emakeelega inimesed, kes valdavad eesti keelt, on ka muus osas võimekamad.

Aga üleminek, millega on venitatud, ei saa toimuda kampaania korras, nii et õpilased kannataksid või hariduse kvaliteet langeks. Eri regioonides on kohased erinevad meetmed. Seal, kus domineerib eestikeelne elanikkond, on võimalik kohene üleminek. Ida-Virumaal aga tuleb alustada eestikeelsetest lasteaedadest, kus vene emakeelega lapsed õpiksid eesti keele piisavalt selgeks, et eestikeelsesse kooli minna. Seejärel saavad vene emakeelega lapsed jätkata kas eestikeelses tavalises koolis või venekeelse õppega koolide baasil rajatud süvendatud vene keele ja kultuuri õppega koolis.

Kristina Kallas: Me ei ole veel valmis kiireks üleminekuks, sest ei ole selleks mingeid ettevalmistusi teinud. On oluline rõhutada, et Eesti 200 ei räägi mitte niivõrd eestikeelsele haridussüsteemile üleminekust, kuivõrd eesti ning vene ja muu kodukeelega laste ühte kooli õppima viimisest. Kõikide Eesti koolide töökeeleks peab kujunema eesti keel, kuid muu emakeelega lastel peab olema võimalus selles koolis õppida ka oma emakeeles või oma emakeelt. Seega on eestikeelse kooli puhul olemas eri mudelitega koolid, kus on võimalik õppida ka mõnes muus keeles sõltuvalt piirkonna eripärast või lastevanemate ootustest. Selleks muuks keeleks võib lisaks vene keelele olla ukraina, inglise, soome keel vm.

Me ei pea väga mõistlikuks ettepanekut jätta alles eraldi koolid, kuid viime nn venekeelsed koolid üle eestikeelsele õppele. Eesti keele oskuseks on vajalik suhtlus, mis saab tekkida siis, kui toimitakse eestikeelses keskkonnas, seetõttu on vaja vene kodukeelega lapsed viia õppima koos eesti kodukeelega lastega. Erand on siin Narva ja Sillamäe, kus ei ole nii palju eesti kodukeelega lapsi, et nad saaksid moodustada eestikeelse keskkonna. Seal on vaja minna üle suurema mahuga eesti keeles õppimisele alates lasteaiast. Peame oluliseks, et Ida-Virumaal tegutseksid ka koolid, kus õppekeel on ainult eesti keel.

Ühtse Eesti kooli loomist oma mitme mudeliga Eestimaa eri piirkondade jaoks ning kümneaastase tegevuskavaga koos riigieelarve eraldisega selle realiseerimiseks peame üheks olulisimaks asjaks, millega järgmine haridus- ja teadusminister peab tegelema hakkama.

Märt Läänemets: Peame seda ülimalt oluliseks. Eesti Vabariigis peab eestikeelne haridus olema vabalt kättesaadav kõikidel haridusastmetel, nagu sätestab põhiseaduse paragrahv 37. Nn üleminekuaeg on kestnud terve inimpõlve, aga eesmärk on saavutamata. Tagajärg – tuhanded vene noored lõpetavad kooli eesti keelt korralikult oskamata ja on nii edasise hariduse kui ka karjääri osas eestlastega võrreldes halvemas seisus. Selline hariduslik segregatsioon või isegi apartheid peab lõppema.

Üheaegselt ja kohe peab tegutsema igas kooliastmes. Lasteaias, alg- ja põhikoolis tuleb järsult ja progresseeruvalt suurendada eestikeelset õpet, teha seda järk-järgult ja järjekindlalt, igal aastal järjest rohkem lühikese tähtajaga (3–5 aastat) täielikuks üleminekuks eestikeelsele õppele. Gümnaasiumis tuleb 60:40-mudel lõpetada ja astuda kiireid ja konkreetseid samme täielikult eesti keelele üleminekuks võimalikult lühikese aja jooksul. Kõik see eeldab HTM-i ühtset ja järjekindlat poliitikat ja lisarahastust. Oluline osa lisarahast peab minema eesti(keelsete) õpetajate töötasu tõstmisele (näiteks koefitsiendiga 1,5 õpetaja keskmisest töötasust) ja soodustuste pakkumisele neile, kes seni venekeelsetesse koolidesse õpetama lähevad. Kindlasti on vaja luua abiõpetajate ja tugiisikute süsteem, kes vene(keelseid) õpilasi järele aitavad. See eeldab ka nende (nii õpetajate kui ka tugipersonali) kvaliteetset ettevalmistust ja koolidesse suunamist kiirendatud korras.

Jüri Ginter: Õpetame õpetajaid, kes tahavad ja oskavad õpetada teise emakeelega õpilasi eesti keeles ning otstarbekuse korral ka koos eesti emakeelega lastega. Üks sobiv meetod on keelekümblus, võimaluse korral kahesuunaline. Aitame koolidel koostada selleks õppekavad ning tellime õpikud. Erineva emakeelega õpilaste puhul on väga suur osa klassijuhatajal, kes kujundab õpilasi toetava ja ühendava õpikeskkonna. Selleks korraldame klassijuhatajatele koolitused. Anname lapsevanematele võimaluse valida, millises lasteaias ja koolis nende lapsed õpivad, ning osaleda lasteaia ja kooli õppekava ja kodukorra väljatöötamisel ja rakendamisel.

Oluline on hariduse sisu ja õpilaste heaolu tagamine ning selle kaudu kogukonna ja ühiskonna arengusse panustamine.

Millised on teie erakonna kolm ettepanekut õpetajate põua leevendamiseks? Kas meil napib raha või head tahet?

Mailis Reps: Kuigi olen seda meelt, et koolis peab olema nii nooruslikku energiat kui ka elukogemust, on määrava tähtsusega see, et noored – eelkõige meie parimad koolilõpetajad – tahaksid õpetajaks õppida ja koolis töötada. Noored ootavad koolilt sama, mida teistelt tööandjatelt: karjäärivõimalusi, paindlikkust, head töökeskkonda ja panusele vastavat palka. Üks probleem, mis takistab noorte õpetajate tööturule sisenemist, on see, et meil töötab palju õpetajaid osalise koormusega, mis tähendab ka väiksemat palka. Meil töötab veidi enam kui 12 000 õpetaja ametikohal ligi 15 000 õpetajat. Selle muutmiseks peavad koolid üle vaatama oma töökorralduse ja koolipidajad hariduskorralduse. Aga igal juhul on mu esimene absoluutselt möödapääsmatu ettepanek või lubadus õpetajate palgatõus. Kuna haridus on ainus valdkond Eestis, mis on maailma absoluutses tipus, olen seda meelt, et ühegi hea õpetaja töötasu ei tohi jääda 2000 eurost allapoole.

Teiseks: väärika palga kõrval peavad olema teised tugimeetmed, mis kooli toovad ja koolis hoiavad. Alustan lähtetoetustest. Laiendasime alustavatele õpetajatele mõeldud enam kui 12 000 euro suuruse lähtetoetuse saajate ringi ka tugispetsialistidele. Erinevalt varasemast saavad seda nüüd ka Tallinna ja Tartu õpetajad ja tugispetsialistid.

Kindlasti toetav koolimeeskond. Koolides veavad arengut koolijuhid, kelle professionaalsuse tõstmisele on ministeerium pööranud kohast tähelepanu. Oleme koolitanud kogenud koolijuhtidest mentoreid noorematele, kutsunud ellu programme alustavatele ja tulevastele potentsiaalsetele koolijuhtidele, pakkunud välisriikides stažeerimise võimalusi.

Kolmandaks õpetajakoolitus. Siin on just ülikoolidel väga oluline roll, et õpetajaõppe sisu ja kvaliteet oleks koolilõpetajatele köitev. Konkurss õpetajakoolituse erialadele on teinud nihke ülespoole, mis on märk õpetajaameti maine paranemisest. Lisaks on võtmetähtsusega õpetajate pidev professionaalne arendamine, ajakohase täienduskoolituse tagamine. Senisest rohkem on vaja pakkuda ümberkoolitusvõimalusi neile, kes on kunagi magistrikraadi juba omandanud. Pean eriliselt silmas STEM-õpetajate koolitust nt TTÜ juures, kus asub inseneripedagoogika keskus; on ka avatud ülikoolid nii Tallinna kui ka Tartu ülikooli juures, kõnelemata statsionaarsest õpetajakoolitusest mõlemas.  Eesti muusika- ja teatriakadeemia alustas äsja muusikaõpetajate lisaerialaga lasteaedades töötavatele õpetajatele. Kindlasti on vaja koolitajate senisest paremat koostööd ja ilmsesti ka meediatuge õpetajakutse populariseerimisel. Häid näiteid edukalt töötavatest õpetajatest meil ju on ja nende hulgas on nii noori kui ka vanu.

Tõnis Lukas: Õpetajakutse populariseerimiseks kehtestame alustavatele õpetajatele täiendava stipendiumi ning tagame, et alustava õpetaja palk oleks kõrgem Eesti keskmisest palgast (vähemalt 120% sellest) ja kehtestame stipendiumi õpetajakutse omandajatele.

Panustame meetmetesse, mis aitavad kooli minevatel õpetajatel kohaneda ning toetame algatust „Alustavat õpetajat toetav kool“ ja „Noored kooli“. Loomulikult tagame õpetaja turvalisuse ja initsiatiivi koolis.

Jevgeni Ossinovski: Aineõpetajate puudus on tõsine, aastani 2025 on õpetajakoolituse praeguse mahu juures puudu 1200 õpetajat. Õpetajakoolitus ei ole noorte hulgas populaarne ja selle põhjus on nii keerulise töö eest saadav väheatraktiivne palk kui ka õpetajakoolituse praegune sisu, mis tuleb muuta paindlikumaks ning noort õpetajat toetavamaks. Numbrid näitavad ka, et kooli siirdunud noortest õpetajatest on viiendaks aastaks kooli jäänud vaid pooled – selle näitaja tõstmiseks tuleb praegusest rohkem toetada ka juba tööle asunud noori õpetajaid.

Seega on meie kolm ettepanekut järgmised.

Soovime tõsta õpetajate alampalga 2000 euroni.

Soovime muuta õpetajakoolituse paindlikumaks.

Soovime suurendada tugispetsialistide ettevalmistust ja loome eeldused abiõpetajate jõudmiseks koolidesse.

Margit Sutrop: Järelkasvu tagamiseks tuleb õpetajakoolituse tudengitele maksta korralikku stipendiumi ja õpetajakoolitusse panna oluliselt rohkem ressursse. „Noored kooli“ programmi tuleb laiendada ning luua ka keskealistele võimalus omandada õpetajakutse töö kõrvalt.

Et õpetajad kooli jääksid, tuleb vaadata üle koormuse arvestus, tagada senisest mõistlikum töökorraldus ja tugispetsialistide piisav abi. Koolikultuuri muutmise kaudu on võimalik suurendada nii õpetajate kui ka õpilaste koolirõõmu.

Õpetaja elukutse maine on otseses sõltuvuses õpetajate palgast, mis peab nelja aasta jooksul jõudma vähemalt 2000 euroni.

Jaak Valge: Küllap on mõlemat olnud napilt. Palka tuleb loomulikult tõsta. Õpetaja keskmine palk peab olema 1,5 Eesti keskmise brutopalga tasemel. Aga parandada saab ka töökeskkonda ja õpetajaid paremini kaitsta nii õpilaste kui ka lastevanemate kiusu eest. Kuna pärast esimest aastat loobub koolitööst peaaegu kolmandik noortest õpetajatest, tuleb luua üleminekuprogramm, mis kergendaks nende töösse sisseelamist. Koormus peab olema praegusest väiksem, lisaks tuleb pakkuda mentorit, nõustamistuge jne. Programm „Noored kooli“ on hästi töötanud, seda tuleb järsult laiendada, arvestades, et avaliku sektori ratsionaliseerimine tähendab paratamatut koondamist, seega jääb seal üle töötajaid, kes soovivad kooli minna.

Kristina Kallas: Muuta õpetajakoolituse õppekavad paindlikumaks, et võimaldada õpetajaks õppima tulla ka muu elukutse või töökogemusega inimestel, ilma et nad peaksid läbima viieaastase õppe.

Palk motiveerib, seetõttu peame sõlmima ühiskondliku kokkuleppe, et õpetaja palk on 1,5 Eesti keskmist palka.

Õpetajate kontakttundide koormuse vähendamine õppekava mahtude vähendamise, aga ka õppetöö korralduse paindlikumaks muutmise kaudu.

Märt Läänemets: Seni on nappinud tahet. On kolm meedet: esiteks vähendada õpetaja nädala tunnikoormust, kehtestades ülempiiri, mis ei tohiks olla üle 20 või isegi 18 tunni algaval õpetajal ja 16 tunni algklassiõpetajal nädalas. Teiseks, suurendada õpetajate iseseisvust ja otsustusõigust oma töös ja selle korraldamisel ning luua motiveeriv karjäärimudel, mille osa on üks õppetöövaba aasta enesetäiendamiseks palga säilimisega iga kaheksa täiskoormusega töötatud aasta järel. Kolmandaks, tõsta õpetaja keskmine palk 2023. aastaks pooleteisekordseks Eesti keskmiseks palgaks ja siduda see kindla koefitsiendiga keskmise palga tõusuga.

Jüri Ginter: Parandame õpetaja staatust ühiskonnas, suurendame tema õigusi, võimaldame õpetajatele sobivad elamis- ja töötingimused (töökoormus ei tohi olla liiga suur või väike) ning tagame pideva võimaluse ennast vajadusel täiendada. Aitame vahepeal muudel elualadel töötanud, aga õpetajaharidusega inimestel kooli tööle tulla. Mitmekesistame võimalusi omandada õpetajakutse töötamise kõrvalt.

Praegu napib pigem arusaamist olukorrast.

Millise erakonnaga oleks hariduskoostöö teie erakonnal kõige ladusam?

Mailis Reps: Oleme valmis tegema koostööd kõigiga, kes peavad esmatähtsaks hoida ja arendada meie riigi kõige suurema eduloo ja kõige olulisema tulevikugarantii aluseks ja pärisosaks olevaid väärtusi: meie haridust ja teadust.  Arvan, et kokkupuutepunkte on mitme erakonnaga. Usun, et võiksime tulevikus kujundada oma hariduspoliitikat sarnaselt Soomega erakonnaüleselt ja pikemat perspektiivi silmas pidades.

Tõnis Lukas: Kui lähtuda eesmärgist jõuda ühtse eestikeelse haridussüsteemini, siis sellele on toetust avaldanud peaaegu kõik Eesti suuremad erakonnad. Oma kogemusest saan öelda, et haridusteemad saab tõsta kogu valitsuse igapäevaseks prioriteediks.

Jevgeni Ossinovski: Sotsiaaldemokraadid hoiduvad hariduse riiklikust ülereguleerimisest ning usuvad õpetajate vabadusse hariduse andmisel. Hariduspoliitikas eeldame pikaajaliste sihtide erakonnaülest kokkulepet ning ühist arusaama, et haridus ei ole mitte kulu, vaid kõige parem investeering tulevikku.

Margit Sutrop: Reformierakond on valmis tegema koostööd kõigi erakondadega, kes jagavad meie väärtusi ja arusaamu haridusest. Eestikeelsele haridussüsteemile üleminek peaks olema erakonnaülene kokkulepe. Murelikuks teeb Keskerakonna programmiline lubadus tagada lapsevanematele õigus panna oma laps eestikeelsesse, kakskeelsesse, vene või muu õppekeelega lasteaeda või kooli.

Jaak Valge: Kui programmide järgi vaadata, siis mõnes punktis oleks võimalik päris huvitav koostöö Eesti 200-ga. Aga neist ei tea, kas nad parlamenti saavad, ning teiseks – reaalne elu ei käi (ainult) programmide järgi. Maailmavaateliselt oleme kõige lähedasemad Isamaaga ning n-ö ettemaksu korras, lootes Isamaa erakonna meeleparandusele, leiame, et koostööpotentsiaali võiks nendega olla kõige rohkem.

Kristina Kallas: Näeme, et kõik erakonnad on valmis seadma hariduse järgmise valitsuse tegevuse prioriteediks, seega näeme koostöövõimalusi kõigiga. Kõige suuremad kokkupuuted nii väärtustes kui ka visioonis hariduses on meil sotsiaaldemokraatide, Reformi- ja Keskerakonnaga.

Märt Läänemets: Isamaa ja sotsiaaldemokraatidega.

Jüri Ginter: Elurikkuse erakonnaga.

Järgmiseks perioodiks (2021–2035) kavandatavas haridusstrateegias tehakse esmakordselt juttu õmblusteta haridusest. Milline on erakondade esindajate visioon sellest?

Mailis Reps: See on natuke kohmakas laen inglise keelest, aga sisult õige termin. Sellega tähistatakse niisugust haridussüsteemi, kus on võimalik tõrgeteta liikuda ühelt haridusastmelt järgmisele, ühest koolitüübist teise ning  kasutada võimalusi kogu senise õpikogemuse arvestamiseks. See tähendab võimalust liikuda õpiteel vastavalt oma suutlikkusele, võimekusele ja valitud  tempole.  Elukestvas õppes on see optimaalseim lähenemine. Inimene peabki saama õppida oma elu eri perioodidel mitte ainult koolis, vaid ka mitmesugustel kursustel, arvutikeskkondades jne. Vaja on süsteemi, mis lubaks igasugust õpikogemust registreerida ja tunnustada. Osaliselt on see meilgi olemas, vt VÕTA süsteem (varasema õpikogemuse arvestamine), aga seda on vaja täiustada ja kaaluda näiteks piirkondlike õppekeskuste loomist, mis lubaks üld- ja kutsehariduse omandamist paremini ühendada.

Õmblusteta haridus on ideoloogia, mis seab keskmesse õpilase. Õmblusteta hariduse puhul püütakse kujundada igale õpilasele parim individuaalne õpitee, mida ei takista eri haridusasutuste ja -tasemete piirid. See eeldab haridusasutuste vabatahtlikku koostööd. Õmblusteta haridus aitab leevendada mitut muret: õppetöö katkestajate hulk koolis, madala haridusega inimeste suur osakaal, õpetajate puudus, korrastamata koolivõrk, õppurite vähene motivatsioon.

Tõnis Lukas: Õmblusteta haridus tähendab paindlikku õppijakeskset haridussüsteemi ja individuaalset lähenemist igale õpilasele, igaühe õiguste ja vastutuse tasakaalu. Haridussüsteemis liikumisel ei tohi olla barjääre ega tupikteid. Selleks tuleb tagada kõrgel tasemel õppe võimalused, olenemata elukohast, ning lõimida üld- ja kutseharidus nii, et ühisõppekavad annaksid lisavõimalusi nii gümnaasiumide kui ka kutseõppeasutuste õpilastele. Anname valikuvõimaluse, et huvitegevus ühilduks õppekavaga paremini. Edasiõppimise võimalusi avardab tööturu vajadustele vastava rakenduskõrghariduse arendamine. Isamaa toetab ka erakoole kui metoodilise paindlikkuse arendajaid Eesti hariduselus.

Jevgeni Ossinovski: Haridussüsteem peab olema korraldatud ühtse tervikuna, alates lasteaiast ja lõpetades ülikooliga, hõlmates ka täiskasvanuharidust. Üleminekud ühelt astmelt teisele peavad olema sujuvad, ilma umbteedeta ning loomulikult on võtmesõna „õppijakesksus“. Tugeva hariduse vundamendina peame kaitsma korraga kahte väärtust: hariduse kvaliteet ja võrdne ligipääs. Ühe lausega olen võtnud selle kokku nii: ka kõige vaesema pere laps peab saama parima võimaliku hariduse.

Margit Sutrop: Õmblusteta haridus osutab sellele, et õpitakse eri keskkondades (kool, huvikool, noorsootöö keskus, kultuuriasutus, töökohapõhine õpe), mille vahel on senisest suurem koostöö.
Reformierakond pooldab üld-, kutse-, kõrg- ja mitteformaalse hariduse suuremat lõimimist. Pooldame, et Eesti haridussüsteem muutuks õppijakeskseks ja oleks suunatud igaühe tugevuste ja annete avastamisele ning nende väljaarendamisele valikuvõimaluste kaudu.

Jaak Valge: Saan aru, et mõeldud on haridusmudelit, kus klasside piirid ei ole selged. Seda katsetatakse mõnes koolis Hollandis. Konservatiivne lähenemine hoidub kampaaniatega kaasa minemast. Aga tõsi, on erinevaid õpilasi ning individuaalne lähenemine on ikka asjakohane. Kui mõni õpilane on suuteline ja soovib kooli läbida n-ö omas, teistest kiiremas tempos, tuleb seda lubada ja soodustada.

Kristina Kallas: Pigem räägime õmblusteta hariduskeskkonnast ehk siis sellisest haridussüsteemi terviklikkusest, mis on loodud õppijast lähtuvalt – üleminek ühelt haridusastmelt järgmisele on sujuv, liikumine haridusasutuste vahel samuti. Selline õmblusteta hariduskeskkond eeldab piirkonna haridusasutuste koostööd, meie ettekujutuses vabatahtliku konsortsiumi vormis. Sellesse konsortsiumi on lisaks formaalse hariduse asutustele haaratud ka kogukonna asutused (muuseumid, kultuuriasutused), noorsootöö, huviharidus, aga ka ettevõtted. Peame võtma suuna õmblusteta õpikeskkonna kujundamisele, kus igal õppijal on võimalik oma pädevusi ja oskusi täiendades liikuda haridusteel nii, et omandatu kajastub tema edasijõudmises formaalse hariduse õppekava raames. Selleks võiks kasutada näiteks individuaalse õpiportfoolio meetodit.

Märt Läänemets: Õmblusteta haridus on eelkõige võrdsete võimaluste haridus, kus ühest haridusastmest teise üleminek on sujuv: ükskõik, millisest koolist õpilane tuleb, ta peab saama jätkata haridusteed ükskõik millises järgmise astme õppeasutuses vastavalt oma tulemustele. Edasi paindlikumate õppekavade ja individuaalsete õpiradade laialdasem rakendamine juba põhikoolist alates; gümnaasiumiastmel gümnaasiumi- ja kutsehariduse suurem lõimumine – ühised õppekavad jms.

Jüri Ginter: Kodust lasteaeda ja lasteaiast kooli üleminek ning edasised üleminekud ja koolivahetused ei tekita üleliigset stressi. Selleks tuleb seostada õppekavad (kõrgemal tasemel ei nõuta seda, mida varem pole õpetatud), tihendada õppeasutuste koostööd, korraldada avatud tunde, anda võimalus õppida väljaspool oma kooli (näiteks teaduskoolis või võtta gümnaasiumis osa valikaineid teisest gümnaasiumist, kutsekoolist või kõrgkoolist), korraldada õpilastele ja nende vanematele perevestlus enne koolivahetust, vajadusel rakendada õpilasele ülemineku õppekava.

Õmblusteta haridus toetab õpilase terviklikku arengut teemade ja ainete õpetamise asemel. Sobivad meetodid on projektõpe, ettevõtlusõpe, õuesõpe, avastusõpe jms.