Must Kast saab viieseks ja toob välja kaks uuslavastust

Lavastus „Jõud“ on paljuski teismelise maailma moodi, nii nagu ma ise seda mäletan: väga liikuv ja muutuv, emotsionaalselt kiiresti vahelduv, pisut pealiskaudne, hindab lavastaja Kaija M Kalvet. Foto: Maris Savik

27. märtsil saab teater Must Kast viieaastaseks. Sel puhul tuuakse 20.–30. märtsini Tartus Genialistide klubis ja Saksa Kultuuri Instituudis vaatajate ette üks lavastus igast hooajast: etenduvad Kaija M Kalveti keskkonnateemaline „Prohvet“, lastelavastus „Ernesto küülikud“ ja noortelavastus „Jõud“, möödunud aastal Eesti teatriauhindade jagamisel Salme Reegi auhinna pälvinud Birgit Landbergi lavastus „Peks mõisatallis“ ning esimesel hooajal ilmavalgust näinud Silver Kaljula lavastus „5 grammi sisemist rahu“. Viimase edasiarendusena esietendub aprillis venekeelne „5 граммов“, kus Silver Kaljula on endiselt lavastaja rollis, kuid laval on tema asemel Aleksandr Zhilenko.

„5 grammi sisemist rahu“ ja „5 граммов“ on lood inimeseks olemisest, kuuluvus- ja rahulolutunde otsinguist ning küsimustest, mida tuleks eksiteele sattununa endalt küsida. Foto: Gabriela Liivamägi

Silver, sünnipäevapidustuste raames etendatakse üht lavastust Musta Kasti igast hooajast. Teatri esimest hooaega esindab narkomaaniast kõnelev sotsiaalkriitiline „5 grammi sisemist rahu“, millega annad märtsis viimased etendused. Aprillis esietenduv uuslavastus „5 граммов“ on edasiarendus sinu esimese hooaja lavastusest. Miks otsustasid nüüd, viis aastat hiljem sama teemaga uue nurga alt tegelema hakata? Ja miks vene keeles?

Silver: Olen tegelnud selle teemaga juba 2013. aastast, nii et paradoksaalselt on narkomaaniast rääkimine mulle justkui sõltuvuseks saanud. See ei ole uuesti päevakorda tõusnud, vaid pidevalt minuga kaasas käinud. Pärast igat Musta Kasti etendust toimuvad koos publikuga vestlusringid ja „5 grammi sisemist rahu“ etendustele järgnenud mõttevahetuste käigus on mu arusaam narkomaaniaga seotud probleemidest oluliselt arenenud. Et teema on endiselt aktuaalne, soovin lavastajana läheneda sellele uue nurga alt ja puudutada veel mõnd olulist tahku.

Lisaks narkomaaniale räägivad ju nii „5 grammi sisemist rahu“ kui ka „5 граммов“ millestki palju laiemast kui narkomaania – need on lood inimeseks olemisest, kuuluvus- ja rahulolutunde otsinguist ning küsimustest, mida tuleks eksiteele sattununa endalt küsida. Need teemad puudutavad meid hoolimata sünnipaigast, hoolimata sellest, kas oleme pärit Tartust või Narvast.

Kaija, märtsi alguses esietendub sinu uuslavastus „Ernesto küülikud“. Miks ja millal tuli sul mõte tuua lavale Piret Raua debüütromaan?

Kaija: Olin juba mõnda aega mõlgutanud mõtteid uuest lastelavastusest ning otsisin aktiivselt uut materjali. Otsingu põhikriteerium olid eesti algupära ning hea lugu. Piret Raua romaan vastas täielikult nendele nõuetele ning tegi lugedes õnnelikuks. Boonusena on ta osutunud ka ajakohaseks, käsitledes muuhulgas karusnahafarmide teemat.

Raamatu ja lavastuse kirjelduse põhjal tundub, et „Ernesto küülikud“ lahkab külgnemisi samu teemasid, mida käsitlesid lavastusega „Prohvet“. Kas ja mil määral sa ise neid sarnasusi tajud?

Kaija: Jah, lisaks tegevusrohkele sündmustikule on „Ernesto küülikutes“ paras annus ühiskonnakriitilisust, eriti sellist, mis puudutab inimese ja looduse suhteid. Juba „Prohvetit“ lavastades teadsin, et „Ernesto“ on järgmine. Sõnastasin selle toona nii, mis muidugi on suur üldistus, aga siiski: „Prohvet“ räägib loodusest ja surmast, „Ernesto“ loodusest ja elust. Samas on loodus mõlemas lavastuses pigem taustajõud, väärtus iseeneses; minu jaoks olulisim küsimus on hoopis, kuidas olla isetu ning ümbritsevat väärtustav, hea inimene.

Lisaks „Ernesto küülikutele“ ja „Prohvetile“ etendub sünnipäevanädalal noortelavastus „Jõud“, millega Must Kast külastab märtsis Jõhvit, Viljandit, Haapsalu ja Kuressaaret. Kui otsida nende kolme lavastuse ühisosa, on see näiteks armastus, sõprus, otsimine ja leidmine. Kas ja kuivõrd pidid sa „Jõudu“ lavastades viima end tagasi teismeikka, et leida õige keel sellistest teemadest rääkimiseks?  

Kaija: Võib-olla lisaksin ühe teemana veel õnnetunde kogemise teiste muredele lahendusi otsides ja leides. Või lühemalt: märka ja hooli.

„Jõu“ proovide ajal mõtlesime näitlejatega koos väga palju sellele, millised me ise teismelisena olime. Kindlasti andis see mingi tunnetuse nii näitlejatele rolli loomiseks kui ka mulle tervikpildi kujundamiseks. Samas ei ole laps ega teismeline ju täiskasvanust radikaalselt erinev. Erinevus tuleneb eeskätt sellest, mis on tema jaoks põhilised probleemid, millega iga päev maadelda. Kui öeldakse, et laps on täiskasvanulik, mõeldakse pigem seda, et ta mõtleb teemadel, millega tema vanuses enamasti ei tegelda.

Tagantjärele mõeldes ongi lavastus „Jõud“ paljuski teismelise maailma moodi, nii nagu ma ise seda mäletan – väga liikuv ja muutuv, emotsionaalselt kiiresti vahelduv, pisut pealiskaudnegi. Aga tegemise ajal tuli vorm sisu kaudu iseenesest.

• Täpsema info Musta Kasti kava kohta leiab lehelt www.teatermustkast.ee/kava/.
• Kui soovite meile midagi viiendaks sünnipäevaks kinkida, siis meil on väike unistus: soetada endale buss, millega saaksime rohkem väljasõite teha ja etendada oma lavastusi ka väljaspool Tartut. Saate meid selles ettevõtmises toetada Hooandja platvormi https://www.hooandja.ee/projekt/must-kast-5-rattad-alla kaudu. Oleme igasuguse panuse eest tänulikud!