Poliitiline hangeldamine tasuta lasteaiaga tuleb lõpetada
Tarvo Siilaberg.
Kirjutan seda kogukondliku lasteaia pidaja juhatuse liikmena ja lapsevanemana: riik peab viivimatult suurendama lasteaedade rahastamist, et toetada lasteaiavõrgu korrastamist ja vajalike tugispetsialistide palkamist. Kuid kui alusharidussüsteemi rahastades astub riik pelgalt lapsevanema asemele, siis lastele loodav keskkond sellest ei võida.
Tasuta lasteaia idee on riigikogu valimiste eel pälvinud rohkelt kõneainet. Oma programmides seisavad selle eest sotsiaaldemokraadid, Vabaerakond, Keskerakond. Sõnade „tasuta“ ja „lasteaed“ ühendamine valimisloosungis näib kindla peale minekuna pea kõigi valijagruppide seisukohast. Paarkümmend aastat teeninud valimislubadusel luua lasteaiakohti ei ole ju demograafiliselt enam piisavat kõlapinda. Lõppeks: igapäevatööga koormatud ja kasinate oludega harjunud lasteaednike poolt pole tõenäoliselt samuti karta sisulise diskussiooni algatamist alushariduse olukorrast – pealegi saatis partei naistepäevaks taas kringli ja kamaluga pastakaid!
Kas lugeja mäletab, et möödunud varasügisel jõudis ettepanek tasuta lasteaiast meediasse käsikäes sooviga kehtestada kohustuslik alusharidus? Seejuures tõmmati paralleele kohustusliku põhiharidusega. Sisuliselt kippus riik aga vanaemaks. Elutargalt nenditi, et kohustuslik lasteaed annab „võimaluse hoida lapsel silm peal, et näha, kuidas ta areneb“. Lahkelt mööndi ka kohustuslikust lasteaiast „koduõppele“ jäämise võimalust.
Kuid senise valikuvabadusega harjunud lapsevanemate negatiivne reaktsioon lõpetas kiiresti (avalikud) jutud kohustulikust alusharidusest. Koguni niivõrd, et näiteks EKRE tegi kannapöörde ja peab nüüd kasulikuks valimisprogrammis igaks juhuks toonitada: „Lasteaed peab jääma lapsele vabatahtlikuks.“ Reformierakonna programmis kajab see lubadusena muuta „alushariduse viimane õppeaasta ehk eelkool kohustuslikuks“. Miks kohustuslikuks, miks „eelkoolina“ ja mis on senises koolieelse lasteasutuse riiklikus õppekavas reformierakondlaste arvates vajaka?
Isamaa toetab vanema valikuvabaduse säilimist ja kohatasu osas vajaduspõhist lähenemist. Lasteaiakoht on tasuta mitmendale lapsele peres – sarnaselt praegu Tartus kehtiva korraga – või majandusraskustes perede lastele. Ka praegu saavad raskustes pered taotleda osalist või täielikku kohatasu kaotamist.
Mis on aga tegelikkuses toimunud? Ilmselt teavad vähesed, et 13. detsembril läbis riigikogus esimese lugemise Vabaerakonna algatatud ja sotsiaaldemokraatide toetatud koolieelse lasteasutuse seaduse muutmise seadus 731 SE. Sellega sooviti 1. augustist 2019 jõustada seadussäte, mille kohaselt „vanemate poolt kaetav osa (lasteaia kohatasust) ühe lapse kohta finantseeritakse riigieelarvest kohaliku omavalitsuse üksusele sihtotstarbelise eraldisena Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tingimustel ja korras“. Esimese lugemise läbimine tuli asjaosalistele endalegi üllatusena. Koguni niivõrd, et täiesti arvestamata oli jäetud haridus- ja teadusministeeriumi hävitav hinnang (21.11.2018) eelnõule, mis ütles otsesõnu, et „Vabariigi Valitsus ei toeta algatatud eelnõuga jätkamist“. Muuhulgas ütleb ministeerium, et riik kavandab 2019. aasta viimaseks kvartaliks terviklikku meedet „tasuta ja kohustusliku“ aluhariduse võimaldamiseks ega toeta rahastamise aluste muutmist eraldiseisvana.
Asjakohaselt tuuakse esile, et eelnõu seletuskirjas puudub mõjuanalüüs ning sellest ei selgu, kuidas välja pakutud meede alushariduse kvaliteedi ja kättesaadavuse probleemi lahendab. Peetakse vajalikuks koguni hoiatada, et „muudatuse tulemusena võib halveneda lasteasutuste või muude kohalike teenuste kvaliteet ja kättesaadavus“.
Omaette kõnekas on HTM-i järgminegi kriitikanoot: „Seletuskirjast ei selgu, kas eralasteaias või eralapsehoius käivatele lastele kavandatakse samuti kohatasu kaotamist. Laste ebavõrdne kohtlemine olenevalt lasteaiapidaja omandivormist ei pruugi olla põhjendatud“. Ilmneb ehmatav tõsiasi: hoolimata eelnevast ja selgesõnalisest osutamisest on eelnõu 731 SE esimesele lugemisele saadetud sellisel kujul, mis peab kogukondlike ja kodanikualgatuslike eralasteaedade ning -hoidude lapsi statistiliselt ebaoluliseks! Kuigi just eralasteaedades pakutakse lapsevanemate hinnatud maailmavaatelist või pedagoogiliselt eriilmelist alusharidust.
HTM-i kaaskiri lõpeb lakooniliselt: „KOV-idele kavandatavat sihtotstarbelist toetust ei ole kavandatud 2019. aasta riigieelarves ega riigi eelarvestrateegias aastateks 2019–2022“. Jutt käib 65 miljonist eurost, mida hinnanguliselt – arvestamata eralasteaedade ja -hoidudega – vajataks aastas lasteaia kohatasude ja söögiraha kompenseerimiseks riigieelarvest. Praeguseks on riigikogu kultuurikomisjon mõista andnud, et käesolev parlamendi koosseis eelnõuga ei jätka. Jääb loota, et see populistlik ja toores eelnõu on sellisel kujul oma lõpu leidnud.
Riik peab suurendama alushariduse rahastamist. Kui riiklik rahastus lisandub lapsevanema ja kohaliku omavalitsuse omale, on tulemuseks hüppeline rahaline võimendus kõigi lasteaedade jaoks. Milline lapsevanem seda ei sooviks? Vägisi tundub, et tasuta lasteaiast kõnelejad püüavad meeldida pigem neile, kelle arvates see plaan lapsevanematele meeldiks.
Kui populist tunneb siiski vastupandamatut soovi lubada „tasuta“ asju, siis miks lasta end piirata haridusest? Lubatagu tasuta muuseumi, teatrit, spordivõistlusi, loomaaeda, avalikke ujulaid ja sauna! Kui tõsisemalt kõnelda, siis lisaraha vajavad ka huviharidussüsteem, puudega lapsi hooldavad vanemad, kohalike omavalitsuste palgafondid tugispetsialistide, lastekaitseametnike ja sotsiaaltöötajate palkamiseks.
Vabandust,et veidi kontekstiväline, aga lisaraha vajavad ka õpetaja abid – nad vajavad inimväärset(elamisväärset)palka. Õpetaja abid vajavad abi! Kes ulataks abikäe? Mailis Reps on paraku oma lubaduse unustanud…
Väga hea artikkel. Tasuta asju ei ole olemas!