Rohkem raha ja usaldust

HTM-i kutsehariduse osakonna juhataja Teet Tiko lubab, et tulemusrahastamise üle hakatakse koolidega aru pidama. Foto: HTM

Detsembris 2018 võttis riigikogu vastu kutseõppeasutuste seaduse muutmise seaduse. Mida seadusemuudatus kutsekoolidele tähendab, selgitab HTM-i kutsehariduse osakonna juhataja TEET TIKO.

Kutseõppe rahastamine muutub. Kuidas täpsemalt?

Kui varem oli rahastamine koolituskohapõhine – nii palju, kui oli koolituskohti, nii palju sai kool raha, siis nüüd läksime üle baasrahastamise süsteemile. Teatud valemi alusel on koolil n-ö püsiraha, millele lisandub tulemusrahastamine. Varem seda ei olnud ja rakendub see käesolevast aastast.

Kas seda muutust rakendati 1. jaanuarist või tehakse seda uuest õppeaastast?

Tulemused võtame aastast 2018 ja arvutame nende põhjal. Tõenäoliselt kanname raha koolidele üle mais või septembris, oleneb, kuidas nendega kokkuleppele jõuame. Otsime lahendust, kuidas seda mõistlikumalt teha. Seda hakkame koolidega kokku leppima.

Seaduses on tulemusrahastamine kuni 20%. Kas miinimum on ka määratletud?

Miinimumi ei ole, on nullist 20-ni. Tulemusraha maksmine sõltub võimalustest.

Kas selle rahastamise põhimõtted ei ole veel paigas?

Vaatame need veel kord üle. Seaduses on öeldud, mille eest seda raha maksta – näiteks ühiskonna edendamine, panus ühiskonna arengusse jne, kokku kolm kategooriat. Palju on nüansse, kuidas arvutada, milliseid näitajaid arvesse võtta, et kõikidel koolidel oleks võimalus seda raha saada. Näiteks üks mõõdik on kutseeksamite järgi tulemustasu maksmine – kutseeksami soorituse pealt. Aga üsna palju on erialasid, kus kutseeksamit teha ei saa. Ja on koole, kus ei saagi kutseeksamit teha. Ka neil peab olema võimalus tulemusraha saada. Seda me veel arutame.

Kui tulemust arvestatakse ainult üks kord kutseeksami järgi ja kui sel päeval õpilane ei saa eksamit teha – kas või põhjusel, et on haige –, kas siis langeb tema sellest rahastusest välja?

Ei ole nii, aga see on üks nüanssidest, mida arutame. Arvesse läheb iga õppija üks sooritus, sest ühe korra maksab riik kutseeksami kinni ja see kord läheb arvesse. Pole tähtis, mis päeval eksam teha, oluline on, et kutseeksam on tehtud ühe aasta või perioodi jooksul, mida arvesse võetakse. Sealjuures on nüansse, mida peab arvestama, need on koolidega läbirääkimise teemad.

Kas koolid saavad veel ettepanekuid teha?

Me arutame seda direktorite esindusega, EKEÜ juhatusega ja võimalik, et teeme ka ühe laiema arutelu.

Kaubandus-tööstuskoda avaldas arvamust, et tulemustasu jaoks peaks olema lisaraha, mitte ei jagataks olemasolevat ümber.

Meie seisukoht oli täpselt sama: tulemusrahastamiseks ei kasuta me nn baasraha, mis on vajalik kooli normaalseks toimimiseks, vaid tulemusraha lisandub sellele. Et kool saab lisaressurssi ja koolil oleks motivatsioon seda saada.

Mida kool tulemusrahaga teeb, selle kohta seadus täpseid reegleid ei anna, see on vajaduspõhine. Arvan, et raha kasutamine kooskõlastatakse kooli nõunike kogus.

Kas rahastamises on lisaks tulemusrahastamisele veel mõni oluline muutus?

Baasrahastamine ei ole seotud õpilaste arvu iga-aastase muutusega, nagu oli varem. Seda seaduses ei ole, aga oleme kokku leppinud, et kolmeks aastaks on koolide rahastamine n-ö paigas, kui koolis ei toimu mingeid väga suuri muutusi. Õpilaste arv ikka kõigub, aga kooli rahastamine sellest ei muutu või vähemasti ei vähene. Kui raha tuleb juurde – kui õpetajate palgad tõusevad –, siis muutub suuremaks.

Koolilõunat saavad nüüd kõik põhiharidusejärgsetel õppekavadel õppijad – kas see juba kehtib?

See hakkas kehtima 1. jaanuarist.

Kutseõpetajate lähtetoetus on nüüd ka Tallinna ja Tartu kutseõpetajatel ja kõik saavad raha ühekorraga kätte. On see summa kõigil ühesuurune – 12 700 eurot?

Jah, see on ühesugune ja ühesuurune nii üld- kui ka kutsehariduses. Seadusemuudatuse peamine eesmärk oligi see põhikooli- ja gümnaasiumiseadusega kooskõlla viia ja lisada kutseõpetaja osas Tartu ja Tallinn.

Seadus annab võimaluse viia kutseõppeasutuses läbi üldharidusõpet mittestatsionaarses vormis. Kas sellist võimalust varem ei olnud?

See on uus. See tähendab täiskasvanute gümnaasiumide sarnase õppe võimaldamist kutsekoolides. Kunagi ammu see oli. Sellega tekkis kutsekoolil nüüd võimalus anda välja ainult keskharidust tõendavat tunnistust. Näiteks kui omavalitsus ei taha pidada eraldi täiskasvanute gümnaasiumi või keskkooli ja ka riigigümnaasium ei ole sellest ruumipuudusel või muul põhjusel huvitatud, võib kutsekool seda haridust anda. Kutsekoolidel on selleks võimekus, on õpetajad. Seeläbi on võimalus tekitada huvi kutsehariduse vastu neis, kes seal keskharidust omandavad.

Pluss on seegi, et neil kutsekooliõppijatel, kes tahavad õppida rohkem üldharidusaineid riigieksami tegemiseks või ülikooli minekuks, on võimalik saada laiemalt üldharidust.

Kas kutseõppe akrediteerimise korraldus muutus ka?

See on oluline muudatus. Aastast 2011 oli eesmärk kutsehariduse kvaliteeti tõsta ja fikseerida see vajalikul tasemel. Seetõttu oli protsess jäik – tuli läbida akrediteerimine, et saada õppe läbiviimise õigus kas kolmeks või kuueks aastaks. Kõik kuueaastase õppe läbiviimise õiguse saanud koolid pidid tähtaja möödumisel läbima uue akrediteerimise. Akrediteerimisprotsess tuli läbida, sõltumata sellest, kas kutsehariduse kvaliteet oli sama või ei. Kuna akrediteeriti õppekavarühmiti ja rühmi on ca 40 ning koole ca 30, oli töömaht oli suur ja akrediteerimised kippusid langema samadele aegadele.

Nüüd on valdav osa koole saanud kuueaastase akrediteeringu. Seetõttu on mõistlik anda neile koolidele tähtajatu akrediteering. Aga et kvaliteet ei langeks, jääb kohustus osaleda kuue aasta jooksul kvaliteedi hindamisel. Vahepealsel hindamisel vaadatakse üle, kas kõik on korras. Kui on, siis läheb elu edasi. Kui on puudusi, tuleb need kõrvaldada. Ja kui asjad on väga halvasti, tehakse ministrile ettepanek võtta õppe läbiviimise õigus ära.

Eesmärk oli muuta see protsess vähem formaalseks, hinnata rohkem sisu ja kvaliteeti. See ei ole enam nii jäik või nii karm, nagu oli seni.

Kas nüüd on koolil rohkem vabadust ka õppekavade koostamisel?

Seda vabadust on piisavalt. Koolil on õigus tulla välja ükskõik millise õppekava ettepanekuga. Me püüame jälgida, et uut õppekava oleks tõesti vaja. Õppekavasid on registreeritud sadu. Küsimus on, kas kõik on vajalikud nii õppija kui ka tööturu seisukohalt. Ja kas õppekava ülesehitus, st pikkus, sisu jm on mõistlik. Seda kavatseme edaspidigi jälgida. Me ei lähe seda teed, et kool saab ise otsast lõpuni otsustada, mida ja kuidas õpetab. Riigi filter jääb.

Eeldame, et õppekava ei ole mitte ainult kooli otsus, tahame tööandjalt selget sõnumit, et õppekava on tõesti vaja, et selle läbinutele on olemas töökohad, on töökohapõhine nõudlus. Ja et tasemed on õiged.

Tööandjate tähelepanu pälvis koolitustellimuse kaotamine. Kaubandus-tööstuskoda arvas, et seda ei peaks kaotama.

Jah, nende mure oli, et anname koolidele vabad käed koolitada ükskõik keda. See ei ole nii, OSKA raportid ütlevad, keda peame koolitama. Ja koolidel on vastutustunne. Neil on kooli põhimäärus, mis ütleb, milliseid valdkondi võib koolitada. Õppekava tuleb registreerida. Me ei anna selleks õigust, kui ei pea seda otstarbekaks. Koolil on nõunike kogu, kus on ka tööandjate esindajaid ja kus tuleb koolituskohtade kava kinnitada – seega kool peab arvestama tööandjate arvamusega. Aga kool saab tööturu vajadustele senisest paindlikumalt reageerida ja tööandjatega kiiremini kokku leppida.

Kas seaduses on veel midagi uut?

Me sätestasime võimaluse, et kutsekoolil on õigus viia õpet läbi ka sellisel õppekaval, mis ei ole suunatud otseselt kvalifikatsiooni omandamisele. Nimetame seda kutsevaliku õppekavaks, seda rakendatakse paljudes riikides. Pärast põhikooli või enne kutsekooli astumist on võimalik õppida sellise õppekava järgi, kus pool aastat tegeldakse õppijatega individuaalselt ja intensiivselt, et nad jõuaksid selgusele, mida tahavad õppida. See on neile, kes pole suutnud otsustada, mida õppida, või on koolist välja kukkunud, sest on valinud vale eriala või on neil olnud muid probleeme.

Kutsevaliku õppekava ei ole otseselt seotud ühegi erialaga. Kool otsustab, milliseid valdkondi neile õppijatele tutvustab. Need võivad olla ka mitme kooli erialad. Eesmärk on, et õppija valiks midagi ja läheks edasi õppima. Oleme seda katsetanud kaks aastat kolmes koolis Tartus, Tallinnas ja Räpinas. Kuna kogemus on hea ja piisavalt paljud läksid edasi õppima, on see nüüd ka seaduses.

Kutsekoolid justkui konkureerivad töötukassaga töötute väljaõpetamisel. Kutsekoolidel oleks selleks rohkem võimalusi, mida aga ei kasutata. Seda seadus ei käsitle?

See teema on pälvinud kõrgel tasemel tähelepanu. Valitsuse memorandum aprillist 2018 andis meile, sotsiaalministeeriumile ja töötukassale ülesande koostööd parandada. On meetmeid, kuidas seda teha, arvestades, et kuna riik on pannud palju raha kutseõppesüsteemi, saaks töötukassa oma sihtrühmade koolitusel kasutada kutsekoolide võimalusi paremini. Seda enam, et kutsekoolid on akrediteeritud kvaliteediga, mida teised koolitajad sageli ei ole.

Oleme seda töötukassaga arutanud. Kahtlemata peavad töötukassa ja koolid tegema rohkem koostööd. Kutsekoolid ise peavad tegema ennast atraktiivsemaks sihtrühmale, keda koolitatakse.

Pilt on muutnud: suurem osa õppijaid on koolituskaardiga, koolitatavaid on vähemaks jäänud. Oluline on, et kutsekoolid pakuksid koolitusi, mida sihtrühm valiks. See on kahepoolne koostöö ja seda tehakse intensiivselt.