Sisu ja vormi interaktsioon väärtuskasvatuses

15. veebr. 2019 Rait Jürgenson Viljandi Waldorf-kooli loodusainete õpetaja - 2 kommentaari

Rait Jürgenson.

Riiklik õppekava, puhas kuld (ilma naljata), hariduse nurgakivi, intersubjektiivne kultuuriline ühisprodukt – meie immanentne olemus, nähtuv tulemus. Georg Orwell pakkus oma „riigiõpetuses“ „1984“ välja mõtte, et vabaduse mõiste tuleb välja juurida, et keegi ei teaks, mis vabadus on. Puudub sõna, puudub tähendus, milleta ei saa mõistet mõista, sest pole, mida mõista.

Skaneerides põhikooli riiklikku õppekava, panin otsingusse sõna „voorus“ ja leidsin vaste vaid usundiõpetusest. Jah, usundiõpetuse valikaine õpitulemustes on sel nähtusel märkimisväärne roll. Kas voorus muutub selle tulemusel subjekti eksplitsiitse immanentsi osaks või jääb transtsententsiks, sellele pole kerge vastata. Õppekava alusväärtustes võiks voorus olla etalon, viimaseks on pigem väärtus. Kas voorus peaks seal olema või mis see voorus on, et olla olemise vääriline?

Ei jäänud märkamata, et latentselt peituvad voorused väärtuste vormide relevantsete sisudena. Need on olemas, kuid mitte isandate, vaid orjadena. Kas sõnata, märgita, sümbolita mõistet, mis allub rangelt oma isandale, teisele mõistele, saab mõista? Märklaud, mille pihta lastakse, ei saa samal ajal olla püss, millega lastakse.

Kui võtame naelapüssiks voorused ja märklauaks väärtused, siis sellise tõhusa vahendiga saab lüüa rohkem naelu moraali käsulaudadesse kui kõikides religioonides kokku. Ehk siis, kanna hoolt vahendite eest ja eesmärk kannab enese eest hoolt ise. Ühiskond on esitanud oma utlilitaarsed paradigmad, milline peab olema väärtuslik inimene, milliseks ta peab kujunema. Inimesest peab saama täisväärtuslik universaalne interdistsiplinaarne kosmopoliit.

Mis on väärtuskasvatus?

Kuulates raadiot, lugedes lehti või vaadates „Plekktrummi“, tungib paljude haridusentusiastide sõnaallika vulinast avangardistlikult esile väärtuse mõiste. Pakutakse välja vahvaid ideid, kuidas väärtuskasvatust koolis arendada, üks parem kui teine – seda ilma sarkasmi ja irooniata. Ma olen veendunud, just nagu oleksin ainukene ajalik isik, kes kõrgemat olendit oma kuningliku silmaga näinud, et koolis on väärtuskasvatus, ja ainult väärtuskasvatus. Väärtused on kogu ühiskonna toimeviis ja mõõtmis(mõistmis)vahend. Olekski nagu kõik öeldud, asi korras, kuid mõtleme, milles väärtuskasvatus seisneb.

Väärtused on füüsilist laadi, millegi materiaalse füüsikalised omadused, näiteks asjad, vidinad-pudinad, kuid ka inimese füüsiline hoiak, käitumine, teod jms – kõik, mis näivuses nähtub. Kõigi nende kohta võib moodustada tabeleid, graafikuid, valemeid. Empiirilisi meetodeid on terve rivi.

Mõõta oskab igaüks, aga mõelda? Voorused on metafüüsilised, teadvus kogu oma sisus – arusaamised, mõistmised – kõik subjekti omadused: ausus, õiglus, kannatlikkus, mõõdukus jms. Voorused on midagi, mis ei ole niisama lihtsalt otseselt mõõdetavad – neid saab mõõta kaudselt. Kui inimene tahab näha teise inimese voorusi, on vaja vaadata tema hoiakuid.

Väärtused avalduvad tulemustes: matemaatikas, füüsikas, keeltes jms – need on mõõdetavad nii sisult kui ka vormilt. Mõõta saab õpilasi, nende mälu, efektiivsust, kuulekust, omandatud teadmisi, mõõta saab mõõtmisi endid, maailm keset pingelist kalkulatsioonivälja – tulemused on väärtused.

Kuna kool tõepoolest õpetab mõõtma, siis väärtuspõhine õpe toimub absoluutselt. On alati toimunud. Õpilased mõõdavad. Neid mõõdetakse, kuidas nad mõõdavad. Kontrollid mõõdavad mõõtjaid, riik kehtestab mõõdud.

Kuidas väärtused kujunevad?

Kuna ühiskond, kool ja õpetaja on oma keskkonna produktid, oskavad ka nemad ümbritsevat keskkonda mõista mõõtmistulemuste – hinnangute – kaudu. Et laps oleks mõistetav, peab ta vastama teatud parameetritele, mida saab mõõta. Mida paremini on laps mõistetav, seda kõrgem on numbriline hinnang väärtusskaalal. Kui õpilane jääb standardhälbest välja, jääb ta mõistetamatuks. Kuna me ei suuda teda mõista, siis praagime ta välja.

Kõik peavad latist ühtemoodi üle hüppama. Kui mõõdame aga inimeste sooritusvõime tulemust, siis kuidas ja millal hindame inimese olemust? Kas tähtis on see, mida ta teeb, või see, kes ta on? Kuidas mõõta inimese mõõtmatuid voorusi: õiglustunnet, kannatlikkust, mõõdukust, mõistmist, julgust, vaprust, empaatiat? Neid ei saagi muudmoodi mõõta, kui käitumist hinnates, sest inimese immanentne sisu avaldub väärtushoiakutes, mis avalduvad käitumises.

Et mõista käitumisviise, tuleks mõista käitumist ennast. Et mõista käitumist ennast, tuleb mõista, kuidas see tekib. Kujutame korraks ette, et rutiinselt töölt koju minnes kohtame midagi võõrast (tundmatu ees on alati hirm), meil tekib automaatselt eelarvamus (kujutluslik hinnang potentsiaalsest ohust), miski, mis on inimesele omane. Läheme koju, paneme käima meediaallika, kus räägitakse, et võõras on halb. Nüüd oleme oma eelarvamusest jõudnud veendumuseni ja teeme üldistuse, et kõik, mis võõras, on halb (siinkohal ei võta ma positsiooni pagulasteemal, vaid võõras on tundmatu, mis võib olla mis iganes entiteet; kahe jalaga taburette, mis oma armetuses kokku kukuvad, on niigi – dualism viib alati nii isiksuse kui ka ühiskonna antagonismi, mis lõpeb dekadentsiga). Pomm on pandud tiksuma.

Kui nüüd mõni tuttav, isiklik kogemus või meediaallikas meie veendumust veel toidab, siis sünnib hoiak, aprioriseerunud tõekspidamine, implitsiitne dogma. Sõna on saanud lihaks, kuid liha säilitamine on keeruline – see kas soolatakse sisse või külmutatakse. Kindel on, et seda ei näpita.
Hoiak on miski, mis avaldub vaid käitumises, väärtushoiakutes, mis on juba mõistetavad-mõõdetavad. Saame väga hästi aru, millised on inimeste väärtused, kuid ei saa aru, kuidas need kujunevad.

Väärtushoiakud vormistuvad eelarvamustes, veendumustes, hoiakutes ning avalduvad käitumise lineaarses jadas. Mida vooruslikum on pidevas korduvas jadas arenevat isiksust ümbritsev keskkond, seda vooruslikumaks kujunevad tema väärtushoiakud.

Kui raudtee äärest on võsa maha raiutud, on palju hõlpsam sõita. Ja mitte ainult subjektil üksi, vaid ka reisijatel, kes inimese eluga kaasa reisivad. Erilist hoolt vajab tee, millel inimene liigub. Võid ju inimest remontida või tuunida kas või rallimasinaks, kuid kui pole teed, kus sõita, on üritus mõttetu.

Me ei saa õpetada voorusi kui õppeainet, vaid ainult eeskujuna – triviaalne klišee. Kui ma olen õpetajana-eeskujuna oportunistlik nartsissistlik obskurant, kes oma sisemise ebakindluse (hirmu) tõttu koostöö asemel mugavalt õpilasi usurpeerib paternalismi loosungeid loopides, et despootlikult nende üle valitseda, siis õpetan ma … mida?


2 kommentaari teemale “Sisu ja vormi interaktsioon väärtuskasvatuses”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Hea KOLLEEG!

    Teie võõrsõnadega vürtsitatud lugu annab tegelikult siiski vähe teistele õpetajatele… Samas on väärtuskasvatuse (just tundekasvatuse osa) teooria 20.sajandi 2.poolel jõudnud lõppjäreldusteni – David Krathwohli õppekasvatustöö afektiivsete(tundmustega seotud) eesmärkide taksonoomias.

    Selle põhisisu seisneb lapse (ka kohustuslikus!) viimises (küpsust ja arenguastet arvestades) maailma kultuuririkkuste juurde. Nii “lihtsalt” kujunevadki inimese väärtuseelistused. Lähemalt kirjutas sellest Peeter Kreitzberg (1987) ja ma ise raamatus “Õpetajatöö seoses tundide analüüsiga” (2009) – loetav ka Digaris.

    Teine asi on see, et me tänapäeva moodsa MÕK-iga laseme lapsukesel sageli ise valida, mis talle meeldib… Nii väärtuskasvatus ei toimi – süveneb vaid kultuuritus.

  2. Laine ütleb:

    Ja valida pole ka eriti midagi, ikka helendavad ekraanidel ja elus tuttavad näod oma aina korduvas bravuuris. Väärtused on võrreldavad arvud, hinded, kiidujutt) ja see nüüdseks tabamatu vooruste maailm, mida võib avastada kord koolist lahkunute eluloolistes ja ka kurioosumites, aga see on juba kaugele liikunud lahkuva rongi tulekuma. Spikerdajad, valevorstid, roppsuud kõnnivad läbi elu, eks katsuge püüda või välja kannatada. Olen kindlalt seda meelt, et sõna ja pildiga, teoste ja kõnedega saab kujundada väärtushinnanguid, mis head ja kasulikud pealiskaudsuses. Töökus, ausus, südameheadus ja teised voorused saavad kujuneda kodu ja kooli eeskujudel. Isiklikud eeskujud ja teod on omamoodi mudelkäitumine. Kuidas kasvatada karsklast või ausust, kui kasvukeskkond seda ei võimalda? Ikkagi, kõik lihtsalt mõistetavad asjad ilma sõnavahuta on läbiproovitud ja tulemuslik, seega geniaalne.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!