Sõnal sabast: Rõivistu

Priit Põhjala.

Kui küsida, kas eesti keeles torkavad rohkem silma – on n-ö eredavärvilisemad – omasõnad või võõrsõnad, siis on loomulik esimese hooga arvata, et eks ikka viimased. No võtame kas või sõna „splendiidne“ särava, hiilgava, toreda tähenduses; normaalses eestikeelses lauses kargab see iseärakuna näkku nagu sebra metskitsekarjas või makroon karaskitaldrikul.

Aga leidub ka üksjagu erandeid. Mõeldagu näiteks sellistele sõnapaaridele nagu „veebruar“ – „küünlakuu“, „astronoom“ – „täheteadlane“, „baromeeter“ – „õhurõhumõõtur“, „demokraatia“ – „rahvavõim“. Nende puhul tundub just nimelt omasõna see värvilisem, arhailisuse, luulelisuse, kenitlevuse või muu omaduse poolest kummastavam ja silmatorkavam, samas kui võõrsõna on sagedasem, harjumuspärasem ja neutraalsem. Võõram sõna on omam kui omam sõna ja omam sõna on võõram kui võõram sõna!

Üks üsna igapäevane ja harjumuslik, mõnestki vastavast omasõnast omam paistab olevat ka võõrsõna „garderoob“. See on nii igapäevane, et vaevalt me kuigi tihti juurdleme, kust see tuleb, mida algselt tähendab ja kas selle asemel võiks hoopis mingit suupärasemat omasõna kasutada.

Kes oskab natukegi prantsuse keelt, see näeb „garderoobi“ etümoloogia kohe ära: prantsuse garder ‘hoidma, säilitama; kaitsma, valvama’ ja robe ‘rüü, kuub, kleit’ on kohtunud sõnas garde-robe, mis sarnaselt eesti „garderoobiga“ tähistabki rõivaid kogumina, riidehoidu, riietusruumi.

Peale „riidehoiu“ ja „riietusruumi“ on eesti keeles „garderoobi“ asenduseks veel üks sõna, „rõivistu“. Siin on läänemeresoome tüvele liidetud –(i)stu, mille abil tuletataksegi eesti keeles nimisõnu, mis väljendavad mingit kogu(mit) või ala (näiteks veel „kaaristu“, „kalmistu“, „linnastu“, „puistu“, „haljastu“). Jällegi – omasõna mis omasõna, aga üldist keelekasutust vaadates ikka võõram kui võõrsõna „garderoob“!