Tarvilik monograafia Tammsaarest

Maarja Vaino.

Tõlge Juhani Salokandle monograafiast „Noore Eesti südametunnistus. Rahvuskirjanik A. H. Tammsaare“ ilmus tõepoolest heal ajal. Just on esilinastunud Tanel Toomi suurfilm „Tõde ja õigus“ ning Tammsaarel näib olevat justkui katkematu juubeliaasta – kirjanik on tähelepanu all, temast räägitakse ja tema loomingu vastu tuntakse huvi.

Küllap on film ja monograafia ka õpetajatele koolitöös kergenduseks. Ikka ja jälle on ju kuulda väiksemast või suuremast kimbatusest, millega õpetajad Tammsaaret käsitledes kokku puutuvad. „Tõde ja õigus“ on – ja peabki olema – jätkuvalt kooliprogrammis.

Muide, vahemärkuse korras olgu öeldud, et õieti tuleks soovituslik kirjandus muuta tagasi kohustuslikuks kirjanduseks. Praegu on õpilastel võimalik lõpetada kool väga erineva kirjandustundmise taseme ja lugemusega, see vähendab aga vaimset ühtekuuluvustunnet ja igas kultuuris nii olulist põlvkondlikku järjepidevust. On tekste, mida kõik eestlased peaksid teadma ja omaks pidama.

Kuid jah, kimbatus Tammsaare käsitlemisel on olemas. Õpetajad kurdavad, et paljude õpilaste jaoks on „Tões ja õiguses“ kujutatud maailm midagi nii kauget ja võõrast, et selle vastu huvi äratada näib lootusetu. Romaanis leidub sõnu ja väljendeid, mille tähendust ei teata; töid, mille sisu ei tunta, ning keskkondi (kas või kirik ja kõrts), kus ei olda võib-olla kunagi viibinud.

Veelgi enam: romaani filosoofiliste tasandite avamisel peab teadma midagi vanast ja uuest testamendist, samuti on hea teada Eesti ajalugu – pärisorjusest vabanemise aega, ühiskondlikku tausta. Kõik need asjaolud muudavad romaanist rääkimise ja teksti analüüsimise keeruliseks. Tammsaare ning „Tõde ja õigus“ nõuavad õpetajalt endalt häid teadmisi ja pedagoogilisi oskusi.

Tark mees taskus

Seetõttu arvan, et nii film kui ka Salokandle Tammsaare monograafia on õpetajatele head abimehed. Filmiga käib muidugi alati kaasas oht, et romaani lugemine jääb tagaplaanile. Tahaks siiski loota vastupidisele efektile – teades, et on palju ka sellist, mis filmi ei mahtunud, tekib isu kõik teada saada ja raamat kätte võtta. Õpetajal omakorda on kerge kontrollida, kas õpilased on kursis mõne kuulsama episoodiga (näiteks Indreku kivivise ema pihta kartulipõllul), mis raamatus on, aga filmis mitte.

Ka Juhani Salokandle „Noore Eesti südametunnistus“ peaks innustama Tammsaaret lugema. Raamatu suur voorus on see, et ta ei keskendu ainult Tammsaare tuntumatele teostele, vaid võtab vaatluse alla kirjaniku kogu loomingu, alates kõige varasematest lugudest. Ma arvan, et see osa raamatust on eestlastele kõige huvitavam, sest Tammsaaret tervikuna lugenud on siiski väga vähesed. Või mis tervikuna lugenud! Mulle üllatuseks võib olla raske viktoriiniküsimus isegi see, mitu osa on „Tõel ja õigusel“ ning mitmendas osas toimub Indreku ja Karini abieludraama.

Monograafia teeb eriliseks see, et Salokannel on teose kirjutanud soome lugejale, mitte eestlastele. Ning soomlaste teadmised ja taustateadmised meie suurkirjanikust on mõistagi märksa väiksemad. Seetõttu on Salokannel andnud ülevaate nii teoste sisust kui ka taustast. Ning mitte ainult kirjaniku enda eluloolisest taustast, vaid ka sellest, mis toimus parajasti ühiskonnas ning millised on eesti kultuuri eripärad võrreldes soome kultuuriga.

Monograafia algab näiteks kohe ühe olulise erinevuse kirjeldamisega. Kuna Tammsaare sündis rehetares, tuleb autoril seletada, mis on rehielamu, sest soomlased sellist majatüüpi ei tunne. Sarnaseid eesti elu ja kommete kirjeldusi on teoses teisigi. Ja kui mõtlema hakata, siis on see ju suurepärane õppematerjal ka noortele eestlastele, kes alles omandavad teadmisi meie kultuurist.

Seetõttu arvan, et Salokandle monograafia on tõesti kasulik teos koolidele: ta annab hea sissevaate kirjaniku ellu, piisava ülevaate tema loomingust – nii sisukirjelduse kui ka analüüsi näol – ning selgitab huvitavalt ja arusaadavalt Eesti ajaloo ja kultuuri nähtusi. Hingeminevad on nii mõnedki Salokandle ütlused Tammsaare ja eesti rahva kohta. Õieti juba Tammsaare nimetamine noore Eesti südametunnistuseks on ilus kujund.

Tuhka ka pähe

Teisalt tuleb arvesse võtta seda, et Tammsaare lugemisel ja käsitlemisel on Eestis pikk ja viljakas traditsioon. Seetõttu torkab silma korraliku retseptsiooniajaloo puudumine teoses. Tammsaare kohta on ilmunud mitmesuguseid, sh uurimuslikke teoseid, neist suurem osa ka ammu läbi müüdud.

Võib-olla oleks pidanud tõlkele siiski lisama just Eesti lugejatele mõeldud ees- või järelsõna, mis tutvustab teose adressaati – ehk soome lugejat – ning annab ülevaate Tammsaare retseptsioonist kodu- ja välismaal. See oleks aidanud paigutada ka Salokandle monograafiat pikka ja uhkesse tõlgenduste ritta. Sest elutööna Tammsaaret uurinud ning meie jaoks hindamatuid allikaid jäädvustanud Elem Treier on monograafias vaid põgusalt esindatud; Helene Siimisker vaid korra-paar mainitud ning Eerik Teder ja Karl Mihkla lausa mainimata.

Need on aga uurijad, tänu kellele on üldse võimalik Tammsaare eluloost ja loomingu tagamaadest midagi teada ning millele toetudes võib tänapäeval monograafiat kirjutada. Soome lugeja seisukohalt ei oma see tõepoolest tähendust, sest see on juba natuke liiga spetsiifiline kultuurisisene teema.

Küll aga on sellel suur tähendus Eestis. Muidugi, raamatu lõpus on korralik loetelu teostest ja uurimustest, aga nimestik üksi ei ava autorite rolli tammsaareistikas.

Samas tuleb eestlastel endile tuhka pähe raputada – siiamaani ei ole me suutnud koostada täielikku Tammsaare bibliograafiat. Viimane seesugune ilmus 1978. aastal, pärast seda on aga Tammsaarest kirjutatud sadu tekste ning tema loomingust tehtud arvukalt kordustrükke.

Hea ülevaate kirjaniku elust ja loomingust aga Salokandle monograafia annab. „Tõe ja õiguse“ soome keelde tõlkijana (2002–2013) on Salokannel Tammsaare teksti ja kirjutamisstiili väga lähedalt tundma õppinud ning on selge, et uurijana on tal Tammsaarega erisuhe. Tõlgendajana on ta teinud meile üllatavaid tähelepanekuid – vast parim näide on „Tõe ja õiguse“ II osa, mille puhul Salokannel nendib, et niisuguseid „kooliromaani“ tüüpi teoseid soome kirjanduses ei ole.

Üleüldiselt tuleb ilmsiks Juhani Salokandle hea eesti kirjanduse tundmine, mis võimaldab tal tuua sisse laiemat kirjandustausta ning autorite ja teoste võrdlusi. Tasub meenutada, et Salokannel on ka teise eesti suurkirjaniku monograafia autor – 2009. aastal (täpselt kümme aastat tagasi!) ilmus tema „Jaan Kross“, mis samuti oli algselt kirjutatud soomlastele, kuid osutus väärikaks ja vajalikuks monograafiaks ka eesti keeles.

Niisiis saab „Noore Eesti südametunnistust“ lugedes targemaks mitte ainult Tammsaare osas, vaid ka eesti kirjanduse, kultuuri ja ajaloo seisukohast tervikuna.