Tirib taibukad laupäevalgi kooli
Lilian Tambek. Foto: Sirje Pärismaa
Viie aasta eest, kui Lilian Tambekil täitus poolsajand koolmeistrina, otsustas ta pensionile mineku asemel luua hoopis taibukate teaduskooli. Kool tegutseb senini suure hooga ning pakub Viljandi linna ja maakonna lastele reaal- ja loodusainete lisaõpet. Sügisest käiakse ka lasteaedades katseid tegemas.
Kohtume Lilian Tambekiga Viljandis tema Männimäel asuvas kodus. Just siin köögilaua taga on tarmukas füüsikaõpetaja aastaid õpilasi olümpiaadideks ette valmistanud. Nappidest koolitundidest jääb ju vajaka, et andekamatega tööd teha, ütleb ta.
Laste annete varajane märkamine ja järjepidev arendamine ongi olnud Lilian Tambeki südameasjaks kogu õpetajatee jooksul ja igas koolis.
Ta on töötanud füüsikaõpetajana kõigis koolitüüpides: põhikoolis, gümnaasiumis, kutsekoolis, tehnikumis, kõrgkoolis. Kohe pärast ülikooli sai Tambek end proovile panna Tallinna 1. keskkooli (praegu GAG) süvaklasside ees.
„See oli omamoodi vette viskamine. Ega ma ette kujutanud nende õpetamist,“ muheleb Tambek. Kuid vanemate kolleegide abil sai selgeks nii katsete tegemise tehnika kui ka nipid, kuidas lapsi olümpiaadiks ette valmistada.
Ka Viljandi Jakobsoni gümnaasiumisse kutsuti juba küpses eas Tambek just reaalainete süvaklasse õpetama.
Tema tööteele on mahtunud hulga koole. Kui varem oli Tambeki põhimõte, et üle viie aasta ei taha ta ühes kohas olla, sest hakkab igav, siis väike ja vaikne Viljandi kinnistus nii kõvasti südamesse, et siia ongi ta jäänud.
Lilian Tambek on töötanud ka haridusministeeriumis ja selle allasutustes reaalainete peametoodikuna ning olnud koos Viire Sepaga Tartu ülikooli teaduskooli loomise juures.
1990-ndate alguses kandis ta aga koos Tartu ülikooli professori Jaak Kikasega hoolt, et Eesti õpilaste võistkond jõuaks esmakordselt rahvusvahelisele füüsikaolümpiaadile. Neil aastatel oli ta tegev ka treeninglaagrites, valmistamaks õpilasi ette rahvusvahelisteks katsumusteks.
„Olen olnud meeletu olümpiaadide fänn,“ ütleb Lilian Tambek. „Esimest aastat ei lähe ma enam töid parandama. 45 aastat sai täis ja aitab.“
Anne, loovus, loogika
Praegu paneb ta kogu oma energia taibukate teaduskooli, mis hoobilt võitis Viljandi linna ja maakonna laste ja vanemate südamed. Ehkki töö toimub valdavalt laupäeviti – koolipäeval ei pääseks lapsed õhtuti enam linnast koju –, tuli esimesel aastal kohale üle saja lapse ja Tambekil tuli taganeda algsest plaanist teha kool vaid viiekümnele õpilasele.
„Ka teiste koolide õpetajad ütlesid, et kaua sa köögilaua taga neid õpetad, tee oma kool,“ meenutab Tambek kooli sündi. „Kui kogu aeg igal pool räägitakse, et matemaatika on raske, tekitatakse juba enne õppima hakkamist tunne, et reaalained ongi rasked. Kuid tuleb läheneda teisest küljest ja selgeks teha, et need ained pole keerulised. Me ei õpeta seda, mida koolis juba õpitakse. Anname lisaõpet, palju on käelist tegevust, katseid.“
Tambekil on kolm põhimõtet: anded tuleb avastada, loovust armastada, loogika tööle panna.
Taibukate koolis on kaks õppesuunda. „Tahan, suudan, teen“ sisaldab õppekäike ja õpitube teaduskeskustes, looduses, muuseumides. Õpilastel aidatakse valmistuda ainevõistlusteks, olümpiaadideks, konkurssideks, vajadusel juhendatakse loovtöid. Ainekavas on tehniline ja ruumiline joonestamine. Esimest aastat toimuvad loodusringid ka lasteaedades, et ei tekikski hirmu reaal- ja loodusainete ees.
Uustulnukad on ka inseneeria- ja leidurite ring 5.–6. klassile ning audio- ja videoproduktsiooniring.
Teine kooli õppesuund on „Taibukatega tulevikku“ ja see hõlmab teadusliku ja süsteemse kokkupuute loomist tööeluga.
„Kui ettevõtted näitavad huvi, jääb ka tulevikus rohkem andekaid noori Viljandimaale,“ ütleb Tambek.
Esimese klassi õpilastele on käivitunud robootikaringid. Mängu kaudu äratatakse huvi tehnoloogia vastu ja koos õpitakse programmeerimise ja mehaanika põhitõdesid.
Edu pant on küllap seegi, et Tambekil on õnnestunud taibukate kooli leida tugevad juhendajad Tartust, Pärnust, Tallinnast.
„Väga valin juhendajaid ja maksan neile ka korralikku tasu,“ ütleb Tambek ja lisab, et tunnihinnad äratasid haridusametis algul suurt imestust.
Kooli pidamiseks kirjutabki Tambek usinalt projekte. Eelmise aasta eelarve oli 55 000 eurot. Viljandi linn kattis sellest 8500, panustavad ka teised omavalitsused, mille lapsed kooli töös osalevad, samuti toetavad ettevõtted.
„Püüame vanemate käest raha võtta nii vähe kui võimalik. Paljudes kodudes on rahapuudus suur probleem,“ ütleb Tambek.
Käe saavad nooremate juhendajatena valgeks ka vanemate klasside õpilased. Ehk saab mõni just siit esimese tõuke tulevaseks õpetajatööks.
Matemaatika jõhvikatega
Tänavu käib taibukate teaduskoolis poolsada last. Lilian Tambek näeb õpilaste arvu vähenemises ühte põhjust – viimasel ajal on koolides tegevus LTT-suunal edenenud, väikesteski maakoolides leitakse selleks võimalusi. Abi on olnud huvihariduse suuremast riiklikust toetamisest.
„Andetuid lapsi pole. Tuleb alustada juba varakult,“ on Lilian Tambek veendunud.
Vaadates tagasi oma pikale tööteekonnale, ütleb Tambek, et temast sai õpetaja tänu kuusteist aastat vanemale õele, kes oli samuti õpetaja ja lubas nooremal õel töid parandada.
„Õpetajageen on suguvõsast kaasa antud,“ muheleb Tambek. „Minu üks õde oli matemaatik ja teine keemik. Oli ka füüsikut vaja. Tõsi küll, algul õppisin kolm aastat matemaatikat, aga siis läksin üle füüsikasse.“
Kooliajal oli Lilian Tambek kohusetundlik õpilane. Kui kodus anti mõni keeruline ülesanne, ei läinud ta enne magama, kui kõik tehtud. Elavalt on meeles lugu, kuidas ülesande näitlikustamiseks võttis Tambek ema jõhvikakorvi, ladus marjad köögipõrandale ja jagas neid hunnikutesse, kuni sai asjast aru.
Aga miks ei oska praegu paljud lapsed füüsikat?
„Õpetajad on kuivad, sellest kuivusest ei sünnigi midagi,“ vastab Tambek. „Mina tegin tundides ikka nalja ka. Ei saa kogu aeg rõhutada, et mina õpetan ja sina õpid. See on kahe osalejaga protsess. Tähtis on silmside. Sa loed silmadest välja, kas laps on aru saanud. Näen ära, kel on terast taibukust. Seda tuleb arendada.“
Tambek lahendas õpetajana enda vormis hoidmiseks igal nädalavahetusel kaks väga rasket ülesannet. Kuid osa õpetajaid jääb ülesannetega ise jänni ja pelgab seepärast gümnaasiumis õpetamist.
„Olen väga õnnelik, sest laste õpetamine on olnud mulle nii töö kui ka hobi. Samuti selle üle, et tegin taibukate kooli. Ei tahtnud vanaks jääda ega kujutanud ette, et lähen maja ette koos teiste muttidega jutustama. Lapsed on toredad, hoiavad hinge noorena,“ sõnab Tambek, kes tänavu pälvis presidendilt Valgetähe V klassi teenetemärgi.
KOMMENTAARID
Jaak Kikas, Tartu ülikooli professor:
Tunnen värsket Valgetähe teenetemärgi kavaleri Liliani juba õige kaua. Aastal 1992 toimus rahvusvaheline füüsikaolümpiaad IPhO Helsingis ja Eestil oli see esimene kord iseseisva võistkonnaga väljas olla. Olime koos Lilianiga seal võistkonna juhendajatena. Ta töötas tollal ministeeriumis peaspetsialistina, aga muidugi on tegevõpetajaks olemine talle midagi palju sobivamat ja südamelähedasemat – seda on kinnitanud kogu silmapaistvalt pikk õpetajastaaž. Meie tulemused Helsingis jäid õige tagasihoidlikeks – puudus ju igasugune varasem kogemus –, aga Liliani suur teene oli, et juba paari aasta pärast liitus meiega Jaan Kalda, kes viis kogu ettevalmistuse kvalitatiivselt uuele tasemele, ja siis hakkasid tulema ka tulemused. Lilianiga puutusin edaspidi kokku meie oma Eesti olümpiaadide käigus, kus pea igal aastal oli lõppvoorus mõni tema õpilane ja ta ise kohal meid abistamas. Oli vaimustav näha, kuidas Lilian oma õpilaste esinemisele kaasa elas ja vajadusel nende eest ka seisis – võrdlus emalõviga ei ole kohatu!
Viljandis käivitatud taibukate teaduskoolis on mulgi olnud võimalus esinemas käia. Kui tunneme muret füüsikaõpetajate nappuse pärast, siis seda enam peaksime hindama ja tunnustama neid staažikaid õpetajaid, kes ikka veel rivis püsivad ja oma tänuväärset tegevust jätkavad. Nagu seda Eesti Vabariigi president teinud ongi.
Viire Sepp, MTÜ Eesti talendikeskus juhatuse liige, TÜ teaduskooli (ja selle eelkäijate) direktor 1978–2015:
Liliani puhul peab esimesena märkima, et ta on üdini ÕPETAJA selle sõna kõige laiemas ja parimas tähenduses.
Lapsed on tema südameteema ning õpetajaamet kirg ja kutsumus, sellest annab tunnistust juba ülipikk pedagoogistaaž. Ta on oma eriala tõeline entusiast, eriline nina on tal võimekate õpilaste avastamisele. Nende edenemise ja erialase arengu heaks on ta valmis loobuma puhkepäevadest ja unetundidest. Tema käe all sirgunud olümpiaadilapsed meenutavad ka aastaid hiljem Liliani köögilaua taga toimunud konsultatsioonitunde ja pusimisi keerukate füüsikaprobleemide kallal. Samavõrd kui tema teadmisi ja pedagoogitalenti, hindavad nad tema suurt südant ja mõistvust, õiglustunnet ja printsipiaalsust – eeskuju inimesena.
Liliani iseloomustab uskumatu energia ja äärmine pühendumus kõiges, mida iganes ta ette ei võta.
Minu tihedam kokkupuude Lilianiga langeb aega, kui taasiseseisvumise järel avanes Eestil võimalus ühineda ülemaailmsete teadusolümpiaadide liikumisega. Kuna sel ajal Tartu linna asutusena tegutsenud matemaatika- ja füüsikakool (MFK) oli nagunii sisuliselt üleriigilise kandepinnaga ja eeskätt võimekamate õpilaste arengu toetamisele suunatud, oli üsna loogiline siduda rahvusvaheliste olümpiaadide ettevalmistus olemasoleva süsteemiga. Lilian töötas toona kooliametis ja seisis ministeeriumi tasandil MFK reorganiseerimise ja oma algkoju, st Tartu ülikooli tagasi toomise eest. Lilian oli ka meie füüsikavõistkonna üks juhtidest, kui Eesti esimene võistkond 1992. aastal rahvusvahelisel olümpiaadil osales. Ministeeriumiametnikuna oli Lilian kindel tugiisik küsimustes, mis puudutasid olümpiaadide liikumist ja andekaid õpilasi. Üks meie ühiseid unistusi on olnud mõte, et igas maakonnas võiks olla oma teaduskool. Viljandisse asudes on Lilian saanud selle peaaegu võimatu missiooniga hakkama, luues kohaliku taibukate teaduskooli, mis töötab rahaliste raskuste kiuste juba viiendat aastat.
Tean väga hästi, kui palju närvirakke, energiat on ta selle nimel kulutanud ning kui palju võitlusi pidanud. Õpilaste, lapsevanemate ja koostööpartnerite austus, imetlus ja tänu on nüüd saanud kinnituse presidendi annetatud riikliku tunnustuse näol. Palju õnne, head tervist ning toredat ja värvilist elu (nagu Lilian ise)!