Ühest šveitsi-läti keeleperest

Baselis elav Alain Schorderet on üks paljudest läti kirjanduse tõlkijatest prantsuse keelde, kelle huvi läti keele vastu sai alguse peresidemetest.

Läinud aasta lõpul said Riias taas kokku läti kirjanduse tõlkijad, kes veetsid Läti pealinnas ühtekokku kolm päeva. Teiste seas oli seal ka Alain Schorderet Šveitsist.

Alain Schorderet ütleb enda kohta, et on sündinud Šveitsi saksakeelses piirkonnas, aga prantsuskeelses peres. Sealjuures ta suisa kadestab neid, kellel on olemas „see päris oma keel“.

„Šveitslased pole prantslased, sakslased ega itaallased. Neil on teistsugune rahvusvaim,“ tõdeb Schorderet. „Nõnda on Hispaanias hispaanlased, ent Tšiilis või Argentiinas mitte – räägitagu seal pealegi hispaania keelt.“

Abielu viis keeleni

Võiks oletada, et prantsuse keel ongi mehe jaoks see päris oma keel, aga võta näpust, Alain Schorderet’ mõtted panevad möönma, et Šveitsi kirjanik Martin Suter kirjutas ikka päris tabavalt, kui ütles: „Tessini (itaaliapäraselt Ticino) elanikud ei pea ennast itaallasteks, nõnda nagu romanšid ei pea end prantslasteks ega saksakeelsed šveitslased sakslasteks.“

Alain Schorderet on õppinud prantsuse ja itaalia kirjandust ja filosoofiat, Zürichi ülikoolis kaitses ta kraadi filosoofias, ta on töötanud õpetaja, õppejõu ja fondide juhina. Tema läti keele oskus hakkas idanema siis, kui ta abiellus lätlanna Ilzega. Alain Schorderet: „Mu naine on pärit Eesti piiri lähedalt, Alūksnest. Hakkasin oma naise sugulastega rääkima läti keeles. Üritasin lugeda lätikeelseid raamatuid. Muidugi oleks üsna pretensioonikas arvata, et Alūksne ümbruses nakatas mindki piibli läti keelde tõlkinud Ernst Glücki vaim, aga nii see läks.“

Alain Schorderet on tõlkinud prantsuse keelde läti kirjaniku Jānis Rokpelnise 60 luuletust, mis pärinevad Rokpelnise raamatust „Juuripidi Riias“ (läti keeles ilmus see 1981. aastal). 2013. aastal ilmus see pealkirja all „L’Aborigène de Riga“.

„Rokpelnise raamat on tegelikult proosateos, selles võib leida Riia linnaosade kirjanduslikke maalinguid ning nois linnaosades elavate kunstnike lühibiograafiaid,“ selgitab Alain Schorderet. „See teos meenutab mulle André Bretoni poeetilisi uitlemisi Pariisi tänavail – Bretonil on poeetiline romaan „Amor fou“ („Sõge armastus“). Lugenud Bretoni oopust ning kogedes Pariisi vaimu, tundus Rokpelnise teos mulle sümpaatsena, nii avanes Riia vaim. Tõlkisin Rokpelnist mitu kuud jutti, varahommikuti, enne Zürichi ülikooli sõitmist, kus töötasin tollal õppejõuna.“

Alain Schorderet on talle omase põhjalikkusega asunud tõlkima läti luuletaja Māris Čaklaise luulet, seega on loota, et veel ühe läti luuletaja looming jõuab peagi prantsuse lugejateni.

Šveitsi kirjandusklassiku Hans Ulrich Stegeri lasteraamat „Reis Tripitisse“ on nüüd olemas ka läti keeles, tõlkijaks Ilze Schorderet. Tõlge avaldati 2014. aastal.

Sild Lätimaale

Alain Schordereti abikaasa Ilze õpetab Šveitsis huvilistele läti keelt ning tegeleb samuti tõlkimisega, ta on tõlkinud saksa keelest läti keelde Šveitsi klassiku Hans Ulrich Stegeri (1923–2016) lasteraamatu „Reis Tripitisse“ („Reise nach Tripiti“), mis avaldati esmakordselt 1967. aastal. Tegemist on lastekirjanduse klassikaga, tegelasteks karumõmm Teodor, kes on ilma ühe silma ja kõrvata, puuhobu Kaspar, kes on ilma rattata, vasikas Flora, kes on oma kella kaotanud.

Ilze Schorderet asutas 2008. aastal Zürichis läti keele- ja kultuurikooli Auseklis“, mille eesmärk on läti keele ja kultuuri alalhoidmine ja õpetamine Šveitsis. Ilze pedagoogikarjäär algas 2004. aastal Riias, kus ta töötas läti keele õpetajana, edasi viis elutee Zürichi lasteaedadesse ja sealt edasi tõlgiks Baseli prokuratuuris ja kohtuasutustes. Alates 2016. aastast on ta läti-saksa tõlkeõpetaja ning vene keele õpetaja Zofingeni gümnaasiumis.

Temalt on küsitud, kes võiks olla Šveitsis läti keelest ülepea huvitatud. Igal huvilisel on tema sõnul oma lugu. Kõige enam on huvi läti keele ja kultuuri vastu tärganud isiklikul tasandil. Mees/naine, sõbranna/sõber, tütar/poeg räägib läti keelt, seepärast soovitakse samuti seda keelt õppida. Keelehuvi võib olla tingitud ka tegevusest ettevõtluses või tõigast, et töö on seotud Lätiga. Sümpaatia Läti vastu on samuti oluline ajend. Keegi on turistina Lätis käinud ning saanud sest niivõrd suurt innustust, et on tahtnud järgmise sammuna läti keelt osata.

Läti keele vastu on tundnud huvi Zürichi, Baseli või Berni ülikoolides baltistikat, slavistikat või Ida-Euroopa temaatikat tudeerivad üliõpilased, samuti need, kes on rohkem või vähem läti juurtega. Nende puhul, kes on tulnud läti keelt õppima, ei tähenda see pelgalt läti keele omandamist. Keeleõppijatele tutvustatakse Lätit, võimalusel üritatakse kokku viia vajalike inimestega Lätis, nende kasutada on kooliraamatukogu.

Kui huvi ei piirdu üksnes läti keele õppimisega, siis on läti kultuuri tutvustamiseks peetud regulaarseid loenguid. Ent on ka vastupidi – huvi läti kultuuri vastu on jätkunud läti keele õppimisega. Läti keele- ja kultuurikool Auseklis on nagu sild, mis viib Lätimaale.