Vajame mõtelda oskavaid inimesi

22. veebr. 2019 Kerli Orav-Puurand, Hele Kiisel Hugo Treffneri gümnaasiumi matemaatikaõpetajad - Vajame mõtelda oskavaid inimesi kommenteerimine on välja lülitatud

Zbigniew Marciniaki: „Me ei tohi lasta end eksitada tänapäeval üha valjemini kõlavatel arvamustel, et matemaatika õpetamine on ajale jalgu jäämas/jäänud.“

Oktoobri lõpus toimus Viljandis üleriigiliste matemaatikaõpetajate päevade osana rahvusvaheline seminar. Seminariks taotlesime rahastamist projekti „8.1. Õpetajate ja koolijuhtide professionaalse arengu toetamine“ kaudu. Esinema kutsusime OECD matemaatika raporti kokkukirjutaja dr William Schmidti, Varssavi ülikooli professori Zbigniew Marciniaki (olime temaga kohtunud matemaatikaõpetajate koolitusreisil Poola ja meile meeldis tema käsitlus/arusaam matemaatikast ja selle õpetamisest) ning Soomest Ylöjärve gümnaasiumi õpetaja Laura Kauppineni.

Kahjuks haigestus William Schmidt vahetult enne Euroopasse sõitu ja tema asemel tutvustas prof Marciniak meile väga vana teemat „Arystarchi töö: Maa ja Kuu ning Maa ja Päikese vahemaad“.

Oma põhiettekandes kõneles Zbigniew Marciniak (Varssavi ülikooli matemaatika instituudist) teemal „Matemaatikaharidus muutuste tuules“. Ta on aastaid korraldanud Poola matemaatikaolümpiaade, kuulunud Poola teaduste akadeemia matemaatika didaktika komisjoni, aastatel 2007–2009. Kui ta oli haridusministeeriumis aseministrina tööl, oli tema vastutada uue õppekava põhimõtete sõnastamine. Praegu on ta OECD PISA matemaatika ekspertgrupi aseesimees.

Marciniaki ettekande põhifookus oli sellel, et me ei tohi lasta end eksitada üha valjemini kõlavatel arvamustel, nagu oleks matemaatika õpetamine ajale jalgu jäämas/jäänud, sest meil kõigil on taskus seadmed, mis on protseduuriliselt meist kiiremad ja „targemad“. Jah, me kõik anname endale aru, et see tõesti nii on, kuid matemaatika on vahend, mis õpetab noort inimest mõtlema, seoseid otsima, neid nägema ja analüüsima. Tänapäeva muutuvas maailmas, kus avalikkust mõjutatakse mitmesuguseid kanaleid kasutades, on vaja mõtelda oskavaid inimesi, kes muuhulgas midagi ka teavad, mitte ainult ei arva. Ja et seda saavutada, ei pääse me valemite päheõppimisest ja järjepidevast harjutamisest, sest muidu ei teki meie ajus need teadmiseks ja mõistmiseks nii olulised ühendused. Mis kasu on meil internetist, kus tõesti on kõik valemid olemas, ja mis kasu on meil rakendustest, mis meie eest kõik tehted/protseduurid ära teevad, kui me ei tea, mida on vaja teha? Kas tõesti on raamatukogus elav hiir oma mujal elavatest liigikaaslastest targem, sest teda ümbritsevad pidevalt kogu maailma tarkused?

Peame pidama meeles, et matemaatika, nagu ka kirjandus ja kunst, on osa meie kultuuripärandist.


Comments are closed.