Vastulause: Projektidel põhinev haridussüsteem ei saa olla jätkusuutlik

Aare Külaots.

Paikuse põhikool tähistab varsti oma 30. sünnipäeva ja tore on nentida, et lõpetanute seas on juba magistrikraadiga haridustöötajaid ning et Helen Hirsnik hoiab oma endise kooli tegemistel silma peal. Olen Heleniga nõus, et maailm on kiiresti muutunud ja praegune kool on samuti muutumas. Muutunud on ka Paikuse kool ning kui Helen nägi direktori kabinetis herneid, siis praegu neid seal küll enam ei ole.

Kõige olulisem on leida sobiv suund, aga selle juures puudub ühiskonnas ühtne ja selge arusaam; saab ainult imestada haridusuuendajate ja -muutjate „leidlikkuse“ üle. Eestis on projektid au sees ja tundub, et ka hariduselu on projektiusku. Tunnistan, et direktorina ei jõua ma läbi lugeda kõiki meilikasti jõudvaid koostööpakkumisi. Meil on „Kiusamisvaba kool“, „Huvitav kool“, „Liikumist toetav kool“ jne – kõik need on omapärased ettevõtmised, kuid peaks olema selge, et projektidel põhinev haridussüsteem ei saa olla jätkusuutlik.

Võib tunduda, et väljapakutud eelnõu A- ja B-klassist (vt „Kuidas kaitsta õpilast?“, ÕpL 01.02,) püüab naeruvääristada pedagoogide tööd, samas aga ei peaks olema väga keeruline näha selle idee taga hoopis muret või südamevalu suundumuste pärast meie hariduses, samuti nende õpetajate pärast, kes peaksid muudatused ellu rakendama.

Helen ei jõudnud vist minu artikli lõpuni … Ka mina tahan, et kogu kooli personalile jaguks koolirõõmu ja selle rõõmu üks eeldus on asjaolu, et kõik saavad õppida ja õpetada vastavalt oma võimetele ja oskustele.

Tahtmata solvata ühtegi tugispetsialisti, võin kinnitada, et ei sotsiaalpedagoogi pikaajalised vestlused nagu ka Rajaleidja testid ei ava õpilase neid varjatud külgi, mida saab teada aineõpetaja vahetus kontaktis õpilasega. Jutt ei käi ainult nendest õpilastest, kes segavad (ka sellel on oma põhjused) tundi. Põhikooli kolmandasse astmesse jõuab suur hulk õpilasi, kes kõikidest „tugedest“ hoolimata ei saa õppimisega hakkama ja on õnnetud, et on vales kohas. Nemad oleksid A-klassis väga õnnelikud.

Probleemid, mis on seotud koolikoti raskuse, kontrolltööde, tundide alguse ajaga on ka muidugi olemas, kuid need on ainult probleemide tibatilluke, n-ö jäämäe veepealne, osa. Kool on õpilaste jaoks, kuid keskseks tugiisikuks jääb koolis ikkagi õpetaja oma isiksusega. Hea kool vajab häid õpetajaid. Kas projektijuhtidel on ettekujutus sellest, kust tulevad juurde uued head õpetajad? Üks võlusõna, mis aitab tänapäeva koolis ellu jääda, on „hoolivus“. See on koolisisene ressurss. Direktoril ei pruugi jätkuda alati raha koolikeskkonna uuendamiseks, tugispetsialistidele konkurentsivõimelise töötasu maksmiseks, kuid ta saab hoolida oma töötajatest; õpetaja aga saab hoolida õpilastest ja kolleegidest … ka direktorist. Selleks ei ole vaja raha ega ministeeriumi määrusi, vaid ainult empaatiat.

SAMAL TEEMAL

• Helen Hirsnik, „Hernestel põlvitamise aeg on möödas“, 15.02.2019
• Aare Külaots, „Kuidas kaitsta õpilast?“, 01.02.2019