Viie- ja kolmemehed on Pelgulinnas minevik

Ikka ja jälle tuleb rahvale selgitada, mis on kujundav hindamine.

Laupäeval Salme kultuurikeskuses toimunud haridusasutuste messi teemad olid mõistagi päevakajalised, üks neist oli kujundav hindamine. Kohal olid Põhja-Tallinna koolide ja lasteaedade esindajad.

Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid toonitas avakõnes, et lähiajal on Põhja-Tallinna hariduselus oodata muudatusi, mis on tingitud uusarenduste ja kohaliku elanikkonna kasvust. Sellele osutab Tallinna haridusameti värske prognoos aastateks 2019–2040.

Tänavu kevadel lõpetab Pelgulinna gümnaasiumis 9. klassi esimene lend õpilasi, kelle õppetöös kasutati algusest peale kujundavat hindamist. 6. klassist hakkasid õpilased saama hinneteks ka numbreid, aga gümnaasiumi direktori Tõnu Piiburi sõnul on see numbri saamine ikkagi n-ö väikese nipiga: kui õpilane saab nelja või viie, siis on tulemuse selgitamine lihtne, aga kui ta juhtub saama madalama tulemuse, tuleb õpetajal lisada hindele sõnaline selgitus selle kohta, mis õpilase töös vajaka jäi. „Kujundava hindamise põhimõte ongi see, et õpilane peab aru saama, kuhu ta on jõudnud, mida peab veel saavutama ja mida oma õppimises korrigeerima,“ selgitas Piibur.

„6. klassist on meil küll numbritega hindamine, aga andmed on vaja esitada selgitavas vormis,“ lisas Piibur. „Kahe ja kolme juures on vaja arusaadavalt selgitada, mida on õpilane valesti teinud ja millised on tema eesmärgid olukorra parandamiseks. „Kaks – olid loll“ ja „Viis – oled tubli!“ ei anna midagi.“

Pelgulinna gümnaasiumi õppejuht Tiina Tiit selgitas, et numbritega hinnatakse ennekõike andmete kogumise põhimõttel: õpilase kohta kogutakse andmed, tehakse nende põhjal analüüs ja selle alusel kujundava hindamise kokkuvõte. „Kujundav hindamine ongi eelkõige andmete kogumine,“ täpsustas õppejuht.

Tema hinnangul ei ole „kujundav hindamine“ kõne all oleva hindamismetoodika jaoks kõige õigem termin, õige oleks öelda „õppijat toetav hindamine“, sest iga õpilane liigub haridusteel edasi omas tempos; see, kas tal tuleb teatud tulemuse saavutamiseks rohkem või vähem pingutada, peaks andma õpetajale pildi, milline on lapse motivatsioon, mälu ja tajumine. Selle analüüsi põhjal valmibki kujundava hindamise tagasiside, see selgitab õpilasele, millise tulemuseni on ta jõudnud ja mida ta peab veel tegema.

Pelgulinna gümnaasiumi juhid möönavad, et kujundav hindamine on pälvinud nii lapsevanemate kui ka kolleegide kriitikat. See on tingitud nende sõnul asjaolust, et pahatihti peegeldab kujundav hindamine hindaja emotsiooni: „ole veel tublim!“. „Oluline on eesmärgi ja olukorra analüüs,“ rõhutas Tiina Tiit.

Tõnu Piibur toonitas, et praeguseks aktsepteerivad kujundavat hindamist ka lapsevanemad. Ennekõike siis seda, et õpilase haridusteele on kaasatud nii kool kui ka vanemad ja koolihariduse saamisel on põhiline õppimisprotsess, mitte number. „Praegu oskab vanem küsida õpetajalt oluliselt argumenteeritumaid küsimusi kui kaheksa aastat tagasi,“ nentis Piibur. „Ta küsib, kuidas laps teadmisi omandab ja areneb. See eeldab, et õpetaja on õpilase tulemustega kursis ja oskab nende kohta öelda rohkem kui lihtsalt numbrilise hinde põhjal.“

Kadunud on ka probleem, et lapsevanemad kiusavad õpetajaid. Kui vanem on oma lapse õpitulemusega kursis, ei ole tema küsimused õpetajale ründavad, vaid koostööle orienteeritud.

Samas nentis Piibur, et kujundava hindamise põhimõte ja nüansid vajavad veel laiemat selgitamist. „Kui paneme õpilasele numbri asemel naeru- või kurva näo, ei kujunda see midagi,“ tõi ta näite: „„Olid väga tubli!“ on ka lihtsasti numbriks teisendatav. Peame selgitama õpilasele tema seni tehtud tööd ja arenguvajadusi. Tegelikult ei saa tulemus kunagi olla „väga hea“, ükskõik, mis tasemele on õpilane jõudnud. Ta peab teadma, kus ta oma teadmistega on ja mis on tema järgmine ülesanne – mida tuleb veel saavutada.“

Piiburi arvates on kõige hullem, mis õpilasega koolis juhtuda saab, see, et ta saab lihtsalt hindeks viie. „See tähendab, et tubli, istu, ära rohkem pinguta!“ põhjendas ta. „Sellega võib põhjendada ka asjaolu, et senised kolmemehed on elus hästi hakkama saanud. Kolmemehega ei olda kunagi rahul, tõsi, ta saab edasi, pole päris rumal, aga peab pingutama, et kolme või paremat hinnet kätte saada. Muidugi pole see rusikareegel, sest need, kes lõpetavad kuldmedaliga, võivad ka tulevases elus olla väga tublid, aga midagi see olukord siiski kirjeldab.“

Suuremad kujundava hindamise kriitikud õpetajate seast ütlevad, et õpetajale tuleb sel puhul tööd juurde. Tõnu Piibur küsib seepeale: „Kas sa õpetad õpilast või ainet? Kui õpetad õpilast, siis on vaja selgeks teha, mida ta oskab ja mida ei oska.“

Oleme kasvanud numbrilise hindamisega ja uus süsteem vajab harjumist. Piibur aga meenutab: „Kui hakkasime kujundavat hindamist juurutama, siis meie vanim matemaatikaõpetaja mõtles natuke ja ütles, et on seda terve elu teinud. Ta selgitas õpilastele alati kontrolltööde tulemusi ja andis nõu, mida peab tegema, et saavutada parem tulemus.“

Mis seal salata, nii mõnigi õpetaja vahetas pärast kujundava hindamise rakendamist töökohta. Kõikidele see lihtsalt ei sobi. See on inimeses kinni, vanus ei ole määrav.

„Paljudele õpetajatele on võõras andmete kogumine, mis võimaldab nende põhjal analüüsida õpilase tegevust, sest kõik on õpetatud aineõpetajateks,“ põhjendas Piibur. „Aga õpetama peab ennekõike inimese õpetajaks.“

Eesti koolitraditsioonis on tema sõnul sees omaenda koolipõlve peegeldamine: õpetaja etendab klassi ees oma kunagist õpetajat.

Vanematega on tema sõnul sama lugu – kui nad saavad aru, et nende lapsi ei panda koolis paika ega sildistata kolme- ja viiemeesteks, on nad mõistvad ja koostööks valmis. Sellisel juhul kuuleb direktori sõnul ka vähem arvamust, et kõvad mehed saava ikka kahtesid ka sekka.

„Leidub isasid, kes on küsinud, mille alusel ta siis kodus poisile peksa annab. Kus see number on? Kui tuleb üldine jutt hinde asemel, mida sa peale hakkad?“ tõi direktor kurioosse näite. „On oluline, et vanem viib end lapse tegevusega kurssi, mitte ei fikseeri ainult lõpptulemust – ta teab, mida laps koolis teeb, mida ja kui palju õpib.“

Tiina Tiit lisas, et õppija peab ka ise suutma oma tulemusi analüüsida. Sellest aastast juurutatakse Pelgulinna gümnaasiumis süsteemset eneseanalüüsi, mis tähendab, et õpilane ise seab eesmärgi ja pärast analüüsib, mida ta on saavutanud ja mida tulemuste nimel teinud. „Saab teada, mis on õppimise eesmärk – see on õppijat toetava hindamise kõige suurem erinevus numbrilisest hindamisest. Ei fikseerita tulemust, vaid protsessi.“