Aet Urbas: „Juba koolis tuleks mõelda, mis autistlikust lapsest edasi saab“

8. märts 2019 Tiina Vapper toimetaja - 1 Kommentaar

Aet Urbase klassiruumi seinal on maal, mille ta sai kingiks oma esimeselt hoolealuselt, kelle tugiisik ta lasteaias oli. Noormees on 21-aastane ja suhtleb õpetajaga praeguseni. Foto: Tiina Vapper

 

Aet Urbas usub, et erivajadustega lastel peavad olema teistega arenguks võrdsed võimalused, ning on tegutsenud selle nimel varsti 20 aastat. Ta kuulub Tallinna ja Harjumaa autismiühingusse ning ongi kõige rohkem pühendunud just autistlike laste aitamisele. Tänavu pälvis Aet Urbas oma tegevuse eest presidendilt Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi.

 

Rääkige palun, milline on teie haridus- ja tööalane taust.

Lõpetasin Tallinna ülikoolis sotsiaalpedagoogika erialal bakalaureuseõppe ja läksin pärast seda aastaks Inglismaale vabatahtlikuks. Eestisse tagasi tulles töötasin lasteaias ühe kolmeaastase autismispektri häirega poisi tugiisikuna ning seejärel rühmaõpetajana sobitusrühmas, kust saigi minu huvi autismi vastu alguse. Kümme aastat tegelesin erivajadustega inimestega Pirita sotsiaalkeskuses. Praegu olen teist aastat Randvere koolis klassiõpetaja ja HEV-koordinaator, lisaks õpin Tartu ülikoolis eripedagoogika ja logopeedia magistriõppes, üks aasta on veel jäänud.

Kuidas teist Randvere kooli klassiõpetaja sai?

Kool vajas õpetajat eritoel õppivale autismispektri häirega lapsele. Tema koolitee algas väga konarlikult: kolme aasta jooksul vahetus tal kolm või neli õpetajat, kes eri põhjustel lahkusid. Kuna olin autismispektri häirega laste ja noortega töötanud, pöörduti minu poole. Praeguseks olen teda õpetanud poolteist aastat, ta käib viiendas klassis.

Mis põhjusel vajab õpilane eritoel õpet?

Peamised põhjused eritoel õppimise rakendamiseks autismispektri häire puhul on raskesti mõistetav käitumine ja keskendumisraskused – laps ei tule väliskeskkonnast tulevate stiimulite ja suuremas grupis õppimisega toime.

Millest te lapsega kohtudes alustate?

Iga uue lapse kohta kogun nii palju kui võimalik eelinfot. Kohtun lapse ja tema perega, suhtlen õpetajate ja kooliga. Hästi oluline on teada saada, mis talle sobib, mis ei sobi, mis meeldib, mis mitte, mis võib teda ärritada ja endast välja viia ning kuidas teda maha rahustada ja aidata. Kõike seda tuleb arvesse võtta ka ruumi sisustamisel ja lapse juhendamisel, neid nüansse on hästi palju.

Millega tuleb autistliku lapse õpetamisel arvestada?

Autistlik laps vajab väga kindlaid raame. Reeglid ja päevane rutiin peavad olema paigas, töökeskkond sobiv ja päevakava etteaimatav – see loob talle turvatunde. Kuigi tunniplaan on paberil kirjas, kirjutan ma näiteks oma õpilasele selle iga päev ka käsitsi tahvlile. Samuti panen kalendrisse kirja kõik sündmused ja õppekäigud, mis ees ootavad, samuti päevad, mil olen õpingutega seoses Tartus ja mind koolis ei ole. Tema jaoks on see väga oluline. Sel aastal võin olla juba mõnes asjas paindlikum, näiteks vahetada tundide järjekorda ja teha kirjandustunni enne eesti keelt või jätta tunniplaani mõnikord tahvlile kirjutamata, sest tema taluvuspiir on oluliselt kasvanud. Eelmisel aastal ei sobinud see talle üldse, tal võis tekkida afektihoog ning olukord väljus kontrolli alt.

Mis sellisel juhul õpetajat aitab?

Aitab teadmine, et laps ei käitu teadlikult ebasoovitavalt. Mitte keegi autistlikest lastest ei tule hommikul kooli mõttega näpistada, hammustada või jalaga lüüa. Õpetaja peab lähtuma lapse erivajadusest ja pidama meeles, et tema raskesti mõistetav käitumine ei ole tahtlik, vaid afektihoos ei suuda laps ennast kontrollida. Lõhnad, helid, valgus, teised inimesed ja muud stiimulid, mida meie enamasti tähelegi ei pane, on nende puhul mitu korda võimendunud ja nad ei tule sellega toime. Seda ei tohi isiklikult võtta. Ootamatu käitumise korral peab õpetaja analüüsima, mis sellise reaktsiooni võis põhjustada ning kas ta ise õpetajana on teinud kõik selleks, et päevaplaan oleks etteaimatav ja keskkond sobiv. Kui laps räägib, saab enamasti põhjuse teada. Aga raske ja sügava intellektipuudega kõnetu lapse puhul tuleb hakata üksipulgi analüüsima, mis seal taga on. Selleks tuleb astuda mitu sammu tagasi, mitte sundida last vägisi sotsialiseeruma ja meie maailmaga kohanema. Kannatlikkus ja paindlikkus on selles töös suureks abiks. Autismispektri häirega laste õpetajad peavad olema valmis, et kõik koolipäevad on erinevad ning eelmisel õhtul või hommikul tehtud plaanid õppetööks võivad kardinaalselt muutuda, mistõttu peab olema varuks variant A, B ja vajadusel ka C.

Kas te mõnikord väsite?

Mõnikord ikka. Kui lapsel pole kõige parem päev ja suurem osa ajast tuleb tegelda tema ohjamisega, tekib väsimuse ja jõuetuse tunne, sest ma ei ole ju masin, vaid inimene.

Mõnikord saan ka pahaseks, aga endast välja ei lähe, sest erivajadusega lapsed on väga tundlikud. Oskus ennast kontrollida ja oma häält valitseda tuleb töö käigus. Olen korduvalt läbinud ka Verge metoodika koolituse ja õppinud, kuidas agressiivse käitumisega toime tulla, seda ennetada ja kontrolli alla saada.

Autistlikel lastel on keeruline suhelda.

Jah, neil on sageli raskusi kontakti loomise ja eneseväljendusega. Autismiga võivad kaasneda rigiidsed huvid ja vähene empaatiavõime, nad ei pruugi suuta ega osata teistega arvestada. Autistlik laps lähtub eelkõige enda vajadustest ja alles seejärel teiste omadest. Neil on tihti keeruline väljendada, mida nad tunnevad, ning nad ei tõlgenda ka teiste laste omavahelisi suhteid õigesti. Siis tulebki lapsele „tõlkida“, et praegu poisid müravad, mitte ei tee üksteisele haiget. Või kui keegi jookseb trepist alla, siis ta ei ründa, vaid tal on kiire. Õppetöö üks osa ongi peegeldada lapsele tema emotsioone ning õpetada teda suhtlema ja teistega arvestama. Seda tuleb teha igas tunnis näiteks sotsiaalsete lugude ja mitmesuguse tegevuse kaudu. Kuna autist ei võta midagi n-ö õhust, on tähtis talle pidevalt tagasisidet anda. Autisti saab õpetada sel viisil teiste tundeid mõistma ning see aitab tal elus hakkama saada. Väga oluline on hea koostöö koduga ning see, et reeglid on ühtmoodi paigas ja kokkulepetest peetakse kinni.

Milliseid tulemusi te oma õpilase puhul näete?

Ma ise ei oska varasemaga võrrelda, aga õpetajad, kes teda kauem tunnevad, ütlevad, et ta on muutunud stabiilsemaks ning talub paremini muutusi. Alates sellest õppeaastast on tal mõned tunnid koos teiste väikeklassi õpilastega, näiteks kehaline kasvatus, loodusõpetus, ajalugu. Ta on nõus sööklas söömas käima ning sellel õppeaastal proovib juba süüa ka koolitoitu, samuti sõidab nüüd ise bussiga kooli ja koju. See on suur edasiminek. Meie eesmärk ongi õpetada teda igapäevaelu ja muutustega toime tulema.

Põhivaldkond, millega tegelete, on autism. Kas olete puutunud kokku kõigi autismispektri häire eri vormidega?

Enamikuga olen. Kuigi eripedagoog peab olema valmis töötama kõigi erivajadustega, kujunevad inimestel välja teatud eelistused ning läks nii, et mina keskendusin autismile. Olen näinud autismispektri eri variante ning töötanud ka hooldus- ja toimetulekuõppel olevate lastega. Väga keerulised lood on need, kui noor suunatakse kohtumäärusega juba üsna varakult hoolekandeasutusse, sest autismi raskusaste on selline, et tema käitumine on muutunud perele ja talle endale ohtlikuks ning ta ei saa enam elada kodus. See on perele väga valus kogemus. Vanemad on ju panustanud lapse arengusse hästi palju: otsinud igalt poolt abi ja püüdnud lahendusi leida.

Kas autistlikke lapsi sünnib varasemast enam või autismi diagnoositakse rohkem? Kui head on võimalused neid lapsi aidata?

Nii ühte kui ka teist. Arstide hinnangul osatakse autismi varasemast täpsemalt diagnoosida, aga eri põhjustel neid ka sünnib rohkem. Autism võib kaasneda ka mõne teise erivajadusega. Igal konkreetsel juhul tuleb lähtuda lapse vajadustest ning see, kuidas last aidata, sõltub tema vanusest, arengutasemest, autismi sügavusest. Kuigi enamikul juhtudel läheb areng paremuse poole, tuleb arvestada, et autism on elukestev häire.

Pirita sotsiaalkeskuses, kus töötasite peaspetsialistina kümme aastat, oli teie südameasjaks erivajadusega laste ja noorte huvitegevus.

Jah, korraldasime erivajadustega lastele aastaid koolivaheaegadel päevahoiulaagreid ja perepäevi, samuti igal laupäeval toimetulekuringi, kus olid ühendatud huvitegevus, mäng ja teraapia ning mida viisid läbi tegevusjuhendajad ja terapeudid. Vanematele andis see võimaluse kolm tundi puhata ja oma asjadega tegelda. Kuna enamik neist lastest ja noortest, kes meie juures käisid, olid sügava ja raske vaimupuudega ning harilikesse huviringidesse ei sobinud, tahtsime, et ka neil oleks võimalus pärast kooli midagi teha.

Selliseid võimalusi peaks olema tunduvalt rohkem.

Seda küll, sest intellektipuudega lastel ja noortel ei ole kuigi palju võimalusi kooliväliseks huvitegevuseks. Väga hea näide on päevakeskus kooli lõpetanud noortele autistidele, mille rajas üks lapsevanem. See on ehe näide sellest, et kui teha süsteemset tööd, on võimalik raskesti mõistetavat käitumist vähendada ja noor saab elada kodus. Kurb ongi, et täiskasvanud autistide maailm Eestis ei ole kuigi roosiline. Kui koolis tegeldakse autistliku lapsega metoodiliselt ja sihipäraselt, siis hoolekandeasutustes organiseeritud tegevust kogu päeva ulatuses pahatihti pole. Põhjuseks on personali vähesus.

Peame juba koolis hakkama mõtlema, mis autistlikust lapsest täiskasvanuna saab, ning tegema kõik selleks, et hiljem päevakeskuses või ööpäevaringsel hoolekandeteenusel teda arendav tegevus ei katkeks. Neile tuleb leida kogu aeg mingit tegevust või lihtsamat tööd, et nad oleksid rakendatud. Öeldakse, et tegevusetus on autisti surm, sest kaob kõik see, mis lasteaias ja koolis saavutati. Paraku selliseid ainult autistidele mõeldud keskusi Eestis praegu rohkem polegi. Õnneks on riigis hakatud viimasel ajal pöörama suurt tähelepanu spetsiaalselt autistlikele täiskasvanutele mõeldud grupikodude loomisele.

 


KÜSIMUS JA VASTUS

Milline on Aet Urbas kolleegina?

 

Sirje Norden, AUTISTIKA keskuse rajaja:

Viis aastat tagasi taipasin, et Eestis ei ole kooli lõpetanud raskesti mõistetava käitumisega täiskasvanud autisti jaoks kohta. Nii ei jäänudki muud üle, kui oma autistist pojale ja tema saatusekaaslastele see koht ise luua. Autistika keskuse loomine nullist oli erakordset vaeva nõudev ja keeruline. Raskusi ja vastutust kartes ei olnud ükski ühing nõus meid oma tiiva alla võtma. Aet oli esimene, kes ei kahelnud hetkekski ettevõtmise vajalikkuses ja ütles mulle raskeimal hetkel, et temaga võib arvestada. Kuna tema käe all olid paljud autismi diagnoosiga lapsed täiskasvanuikka jõudnud, teadis ta oma kogemusest, mis juhtub siis, kui kooli ajal toetatud autist astub päris ellu. Et autistidele vajalikku ja sobivat teenust välja töötama hakata, asutasime tema asendamatul kaasabil Autistika sihtasutuse. Aet on olnud algusest peale meie keskuse loomise juures ning käis esimestel aastatel sageli vabatahtlikuna abiks. Ta ei ole teoreetik, kes on läbi lugenud mõned raamatud, vaid praktik ja oma ala suurepärane spetsialist, kellel on suur kogemus ja keda me usaldame.

 

Maris Randma, Pirita sotsiaalkeskuse peaspetsialist:

Aedaga koos töötades pakkusime väga keerulistele lastele üle kümne aasta võimalust huvitegevuses osaleda mitte ainult koolivaheaegadel, vaid ka nädalavahetustel. Lapsevanemate jaoks oli see võimalus jätta laps mõneks tunniks turvalisse kohta, kus temaga tegeldakse. Praegu enam nädalavahetustel neid kohtumisi ei toimu, sest pädevaid tegevusjuhendajaid on äärmiselt raske leida. Küll aga on suvevaheajal tulekul kaks päevahoiulaagrit, kus lapsed saavad olla ajal, mil vanemad tööl on. Kumbki vahetus kestab nädal aega ning neid korraldab Aet ise. Vaimupuudega autistid on valdkond, kus ta on väga professionaalne. Tema poole võib igal ajal ja igas küsimuses pöörduda ning ta aitab leida ja kokku viia inimesed, kes peavad kokku saama. Aet on pühendunud, sihikindel ja kannatlik ning usub sellesse, mida teeb. Mul on väga hea meel, et ta presidendilt teenetemärgi sai.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Aet Urbas: „Juba koolis tuleks mõelda, mis autistlikust lapsest edasi saab“”

  1. Maris ütleb:

    Fantastiline…olen lummatud. Kogu jutt on kui balsam hingele.Tunnen, et kogu meie pere ja eriti laps vajaks sellist eridedagoogi oma ellu.