Iga päev on seiklus ehk Kõik algas joonelistest vihikutest

Kuigi kiputakse arvama, et tänapäeva lapsi huvitavad rohkem arvutid ja ekraanid, tõestavad Peetri lasteaia-põhikooli 4.e klassi 22 õpilast koos õpetaja Helen Pullineniga sootuks vastupidist. Juba kolmandat aastat kirjutavad lapsed iga päev õhinaga harilikesse joonelistesse vihikutesse üles enda jaoks olulisi sündmusi ning pälvisid nende vihikutega tänavu keeleteo rahvaauhinna.

Õpetaja Helen Pullinen ütleb, et tema eesmärk on nende vihikute abil arendada õpilaste lugemis- ja kirjutamisoskust. „Minu enda jaoks ei olnud kooli ajal oma mõtete koondamine ja kirjapanek lihtne, mistõttu tahtsin, et mu õpilased saaksid sellega paremini hakkama. Teise klassi alguses ütlesingi neile, et meid ootab ees rändamise aasta. Rändamine aga ei tähenda üksnes teiste maade külastamist, vaid rännata saab ka raamatutes, muinasjuttudes, matemaatika ja eesti keele tunnis ning seiklusi tuleb ette iga päev. Kuna kombeks on reisielamusi kirja panna, hakkame ka meie oma tähtsamaid ja huvitavamaid tegemisi üles kirjutama.“

Esimesed vihikud

Õpetaja jagas õpilastele kätte vihikud, mille peale oli kirjutatud „Iga päev on seiklus“, ja palus neil iga päev sinna vähemalt ühe lause kirjutada. Esimeste vihikutega andis ta igaks juhuks kaasa ka lisalehe näidetega, kuidas võiks lauset alustada, juhuks kui keegi hätta jääb. Aga lapsed ei vajanud neid näiteid juba õige pea, ja mida aeg edasi, seda pikemaks ja põhjalikumaks kirjatööd läksid. Kui alguses täideti vihikuid koolis mõne tunni lõpus, siis varsti kujunes nii, et nad kirjutasid oma jutukesi kodus, vahetunnis või siis, kui tunnis aega üle jäi. „Minu kui õpetaja jaoks oli see kasulik, sest ma ei pidanud otsima lisaülesandeid neile, kes tunnitöö kiiresti valmis said,“ ütleb õpetaja Helen.

Vastu ei tõrkunud tema sõnul klassis keegi. „Nemad on minu esimene klass ja meil on algusest peale olnud väga hea side, nad usaldavad mind täielikult. Kuna õpilased nägid, et minu jaoks on need vihikud hästi tähtsad, võtsid nad kohe üle samasuguse suhtumise: see, mida me teeme, on tõeliselt lahe, vajalik ja kasulik! Minu kogemus näitab, et õpetaja on oma suhtumisega õpilastele eeskujuks – see, mis talle meeldib, meeldib ka lastele. Mõni laps kirjutab poolteist-kaks lehekülge päevas, mõni piirdub vähemaga. On ka neid, kes unustavad mõnikord kirjutamise hoopis ära, aga seda juhtub harva. Kui mul alguses tuli olla väga järjekindel ja igal hommikul lastega koos üle vaadata, kas töö on tehtud, siis aja jooksul muutus neil oma tegemiste kirjapanemine harjumuseks. Kõige toredam ongi, et nad ei pea, vaid tahavad seda teha.“

Helen Pullinen kinnitab, et algusest peale oli tema teadlik otsus nendes vihikutes vigu mitte parandada ega laitmatut käekirja nõuda, sest muidu ei tunneks keegi end oma mõtteid kirja pannes vabalt. „Õigekirja kontrollin ja vigu parandan eesti keele vihikutes, tunnikontrollides ja kontrolltöödes. Ometi võib vihikuid vaadates näha, kuidas laste õigekiri justkui iseenesest arenenud on.“

Silmanähtav areng

Igal esmaspäeval laseb õpetaja nädalavahetusel kirjapandu klassis ette lugeda. „Meie klassis ei jutustata oma nädalavahetusest, vaid loetakse. Ja mida rohkem kellelgi muljeid jagada on, seda rohkem ta kirjutama peab,“ naerab õpetaja. „Õpikutes on suurepäraseid tekste, aga hoopis teine asi on lugeda mõtteid, mis on oma käega kirja pandud. Meil on kombeks, et pärast koolivaheaega korjan vihikud enda kätte ja loen sinna kirja pandud lood klassile ette, teised peavad ära arvama, kelle vihik see on, ja oma arvamust põhjendama. Sõnavara, stiili, huvialade ja tegemiste järgi tunnevad nad üksteist ära.“

Õpetaja sõnul kirjutavad õpilased sageli koolist ja õppimisest, aga ka kõigest muust: perest, sõpradest, sellest, kus keegi on käinud ja mida näinud, milliseid mänge talle meeldib mängida ja millised toidud talle maitsevad. „Mulle meeldib, et nad üksnes ei kirjelda, vaid oskavad juba asjade üle arutleda, ning see, kuidas mõni laps pöördub kirjutades lugeja poole. Umbes nii: kas te teate, mis nüüd saama hakkab, ma kohe räägin teile.“

Lapsi, kellel on kirjutamise peale annet, on õpetaja hinnangul klassis palju. „Näiteks palusin neil kirjutada jõulupeo etteastetele vahetekstid. Teema oli kingitus, kusjuures eelnevalt rääkisime sellest, et kinkida saab mitte ainult asju, vaid ka aega, mälestusi, sõprust. Laste tekstid olid nii pikad ja head, et kava läks plaanitust pikemaks – ma ei raatsinud midagi välja jätta,“ meenutab Helen Pullinen. Pärast Endla teatri lavastust „Doktor Dolittle“ palus õpetaja lastel kujutleda end üheks tegelaseks ja kirjutada nähtud loost selle tegelase silmade läbi. Üle poole õpilastest kirjutas kaks-kolm lehekülge. See näitab, et nad suutsid toimuvat jälgida, tähele panna, meelde jätta, asju loogiliselt seostada ning analüüsida.

Omandatud oskused

Õpetaja Helen räägib, et kui alguses oli tema eesmärk vähendada hirmu kirjutamise ees, siis nüüd võib ta öelda, et see on arendanud paljusid oskusi. „Õpilased loevad ladusalt, nende sõnavara on arenenud ja õigekirjaoskus paranenud. Ühtlasi on oma mõtete kirjapanemine hea keskendumisharjutus. Mind lausa hämmastab, et kui meil on iganädalane ettelugemisring, suudavad nad vaikselt ära kuulata ka kõik ülejäänud 21 lugu. Suur pluss on, et me ei pea tunnis kulutama aega loovkirjutamisele, vaid saame tegelda kauem keelereeglitega. Nende vihikute peamine väärtus on minu jaoks aga see, et laps saab aru: tema mõtted on tähtsad. Tihti ju ei julge täiskasvanudki oma arvamust avaldada või kasutavad selleks võõraid mõtteid ja sõnu.“

Lisaks toob õpetaja välja, et ka teise kodukeelega lapsed saavad hästi hakkama. „Näiteks poiss, kes esimeses klassis eesti keelt peaaegu ei osanud, kirjutab väga toredaid lugusid ja tema keeleoskus on palju paranenud. Klassis on ka logopeedilist või eripedagoogilist abi vajavaid lapsi, kelle arengut on tugispetsialistid esile tõstnud. Kuigi nad teevad õigekirjavigu, on lausetel algus, keskpaik ja lõpp, need on mõttega kirja pandud ja loogiliselt seotud,“ kiidab õpetaja, kes peab sedagi vihikute teeneks. „Kui keegi kirjutades eksib või loeb mõne sõna valesti, parandavad lapsed üksteise käändelõppe ja valesid vorme. Arutleme, räägime ja analüüsime omavahel tundides palju.“

Kokkukuuluvustunne

Õpetaja näeb, et kolm aastat kirjutamist on aidanud palju kaasa laste omavahelistele suhetele. „Nende lood on nii toredad ja vaimukad, et saame tunnis alati hästi palju naerda ja meil on koos lõbus. See on muutnud klassi väga ühtseks, et nad on omavahel juba nii tuttavad ja teavad üksteise kohta palju.“

Lapsevanemad on õpetaja Helenile öelnud, et nende jaoks on kõige suurem väärtus, et lapse lugu, tema mõtted ja tegemised on niiviisi jäädvustatud. Kodudes loevad neid vihikuid mitte ainult pereliikmed, vaid terve suguselts. Õpetaja tunnistab, et on isegi mõelnud: ka temal võiks olla lapsepõlvest mõni selline mälestus. „Paljud täiskasvanud kipuvad arvama, et nutiajastu lapsed veedavad põhilise osa ajast ekraanide taga, aga neist vihikutest saame lugeda, kui kirev ja huvitav elu neil tegelikult on. Kui lapsi suunata, on võimalik panna nad mõistma, et ekraani kõrval on elus veel palju muud olulist.“

Õpetaja Helen Pullineni klassis on muidki toredaid traditsioone. Näiteks on tema õpilased teinud igal kevadel loovtöö. „Kuna ka edaspidises elus tuleb neil loov- ja lõputöid teha, mõtlesin, et võiks hakata seda harjutama juba algklassides,“ räägib õpetaja. „Kui lapsed olid teises klassis ning oli mereaasta, oligi teema „Meri“ ning loovtöö seisnes meisterdamises. Järgmisel aastal võtsime riikide teema, mullu, Eesti juubeliaastal, oli teema mõistagi Eesti. Lapsed korraldasid loovtööde konverentsi, kus esitlesid oma töid ja kuhu olid kutsutud ka vanemad. Üks õpilane oli tikkinud ristpistes rukkililledega padjakatte, teine oli teinud animatsiooni kama valmistamisest, kolmas maalinud eri tehnikates rabamaastikku ning raba taimi ja loomi. Üks poiss esitas neistsamadest vihikutest kokku pandud raamatu ja selleks ajaks oli tal vihikuid täis kirjutatud vähemalt viisteist.“

Õpetaja Helen ütleb, et on tahtnud oma õpilastele tutvustada võimalikult paljut, et nad julgeksid ja tahaksid mitmesuguseid asju proovida ning oleksid teiste suhtes sallivad ja avatud. „Algusest peale on olnud minu jaoks tähtis, et nad saaksid omavahel hästi läbi ning neist kasvaksid abivalmis ja head inimesed. Tekitan koolis teadlikult võimalusi, kus tuleb üksteise kohta öelda midagi head. Ja muidugi peaksid nad meeles pidama, et iga päev on seiklus. Kuigi me pole kokku leppinud, on sellest kuidagi iseenesest kujunenud meie klassi juhtlause.“

Mida arvavad lapsevanemad?

Urmo Lehtsalu, Henri isa

Kui õpetaja Helen teises klassis nende vihikutega alustas, kirjutas Henri sinna enamasti ühe lühikese lause: „Oli tore päev“ või „Käisin sõbral külas“. Ajapikku hakkasid sissekanded aga aina pikemaks, huvitavamaks ja väljendusrikkamaks muutuma ning ühest lühikesest lausest said väga toredad lood. Henri võttis oma vihikud alati vanaemale ja sugulastele külla minnes kaasa, sest kõik tundsid huvi, mida ta vahepeal kirjutanud oli. See innustas poissi veel rohkem ja ägedamalt kirjutama. Eelmisel aastal, kui neil tuli koolis teha loovtöö, pakkus õpetaja, et Henri võiks oma umbes 15 vihikut kokku köita. Sugulased olid abiks digiteerimisel, mina aitasin raamatu kokku panna ja korraldasin trükkimise. See tore ülevaade ühe kaheksa-üheksa-aastase poisi mõtetest ja tegemistest on üks ühele väljaanne nendest vihikutest, kus on sees kõik tema kirjavead ning kus saavad kiita ja laita vanemad, vanavanemad ja õpetajad. Meil käib Henri emaga kodus lausa võitlus, kes seda esimesena lugeda saab. Kuna Henri on sinna kirja pannud enda jaoks tähtsad asju, on hea temaga neil teemadel rääkida ja arutleda.

Jaana Pedras, Oskar Roberti ema

Mulle on tundunud see vihikute mõte algusest peale geniaalne ja kasu, mis sellest tuleb, on väga suur. Et lapsed kirjutavad iga päev, ka nädalavahetusel ja koolivaheaegadel, on sisuliselt nagu päeviku pidamine, millest on saanud nende jaoks mõnus harjumus. See, et õpetaja ei paranda neis vihikutes kirjavigu, on hoidnud alles laste rõõmu ja entusiasmi. Oskar mõtleb nädalavahetusel juba aegsasti, millest ta kindlasti tahab kirjutada, ja jätab selle pühapäeva õhtuks, et kõik olulised sündmused ikka kirja saaksid. Mina saan tema vihikutest teada ka seda, millest ta muidu ei räägi.

Õpetaja Helen teeb oma klassiga palju põnevat ja tavalisest kooliprogrammist erinevat, mis läheb lastele korda. Tal on oma õpilastega väga head suhted ning lapsed on ka üksteise vastu hästi tolerantsed ja sõbralikud. Klass on väga ühtne.

Olen neid lapsi mitmesugustes olukordades näinud ja võin öelda, et lisaks on nad ka äärmiselt sõnaosavad. See on kindlasti seotud sellega, et nad on harjunud oma mõtteid väljendama. Et need vihikud nüüd ka keeleteo auhinna võitsid, on eriti tore.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Iga päev on seiklus ehk Kõik algas joonelistest vihikutest”

1. Eripedagoog ütleb:

   22. märts 2019, 17:25

   Olen ka sellist vihikut aastaid mõnede klassidega kasutanud, Päevaraamatu nime all. Lastele meeldis hiljem lugeda,mis kunagi kirja pandud 🙂