Inimese käitumise põhjused on kauges minevikus

Vaadates, kuidas me tänapäeval käsitleme inimest (eriti last), tundub, et oleme pöördunud tagasi stalinlikku ajastusse, kus vastsündinut vaadeldi lausa puhta lehena, kuhu võis kirjutada nn kasvatusega, millist inimest soovime ühiskonnas näha. Just seepärast püüti neil aastail hävitada jäljed isegi Juhan Torgi (1889–1980) suurtööst ja lükati kõrvale teadlased üldse.

Toona haarasid „vabaks jäänud ala“ kommunistliku kasvatustöö „spetsialistid“, tänapäeval teevad seda kommertsmaailma „asjatundjad“. Ainult siis oli lihtsam – arukas inimene mõistis peagi, kust puhub tuul, õppides varju hoidma. Nüüd pakutakse pea igal poolaastal välja „uusi, innovaatilisi, moodsaid, aju-uuringutel põhinevaid meetodeid ja teooriaid“. Isegi arukad inimesed on segaduses. Aga mida peaks tegema kasvataja-õpetaja või kuidas peaks tegelema lapsega ema-isa?

Kukkusime lõksu

Sadakond aastat tagasi oli kõik palju lihtsam, sest suurem osa inimesi elas talus looduspärast elu. Alles hiljem „avastasid“ psühholoogid, et inimese vaimseks-füüsiliseks arenguks ongi selline elulaad soodsaim, sest nii on see ligilähedaselt olnud väga pikka aega. Linnade plahvatusliku laienemisega 19. sajandi lõpus sattus suur osa inimesi uude olukorda, kus elulaad a priori ei soosinud enam lapse loomulikku arengut, tuli pöörduda kasvatusteaduste poole.

Kogu 20. sajandi kulgesidki inimese ja ta arengu uuringud ning pedagoogiline praktika (just didaktika) käsikäes. Tasapisi toimus ka inimeste arukuse (IQ) kasv – Flynni efekt. Kognitiivne psühholoogia selgitas omandamise, mis on ühtlasi mõtlemise alus, teaduslikke probleeme. Neist ongi vaja (eriti õpetamisel koolis) lähtuda.

Kuna aastatuhande vahetusega kaasnes arvutitehnoloogia tormiline levik (pluss ühiskondlikud muutused Ida-Euroopas), kaotasid inimesed taas pinna jalge alt – psüühilised protsessid heideti kõrvale, tehnoloogia pidi a priori lahendama ka lapse õpetamise ja arengu probleemid.

Raha liigub

Infotehnoloogia areng ja rakendamine tõi kaasa igasuguse info totaalse (kontrollimatu) leviku. jõudsime nn tõejärgse ajastu piiridesse – igaühel on õigus levitada oma meetodeid ja võtteid. Teadagi, turumajanduses levib vaid see, mis „uudne, originaalne, innovaatiline ja väliselt atraktiivne“. Selles möllus ei suuda keegi orienteeruda, raha ja tutvustega saab suruda läbi mida iganes.

Eestis hakkasime ühtede esimestena „moega“ lausa võidu jooksma, aga vastu pole suutnud seista vanad, arukad ja jõukad riigidki. Isegi Soome ja Saksamaa (ehkki seal on õpetajatel kõrged palgad) on „maha murtud“. Ja veel enam – inimeste arukus (IQ) on hakanud langema – seitse standardpunkti viimase põlvkonna (ca 30 aasta) kohta. Sellesse suhtutakse meil veel üsnagi lapsemeelselt – päästjaks saavat tehisintellekt.

Tõstes inimese välja loodusest ja asudes isoleeritult temaga tegelema, satume paratamatult rappa, sest tegelikult mõjutavad me igapäevast tegevust instinktid (ka tingimatud refleksid), mis pärit juba inimese-eelsest arengust (meie fülogeneesist) sadu miljoneid aastaid tagasi.

Üsna hiljuti tekitas elevust ETV-saade „Suud puhtaks!“ nn seksuaalkasvatusest lasteaias. Maailmas on loodud Sexpo fond, mis „koolitab ja annab välja diplomeid“ – raha liigub! YLE-s nõudsid isegi fondi esindajad, et kõik riiklikud kavad Soomes peaksid (!) arvestama seksuaalsusega. Meilgi on tehtud üha tähtsamaks seks, söögid-joogid ja igasugu naudingud, mitte inimese vaimuelu!

Nii unustame, et (looma)lapsed sünnivad maailma ka muude „oskustega“, mida loodus andis imetajatele juba kauges minevikus, et igapäevaelus toime tulla ja ellu jääda. Inimlapsel on neid sündides paarikümne ringis. Tunnistagem – oleme ju loomad, ehkki kõrgelt arenenud.

Sellest lähtumine muudabki lapse arengu mõistmise lihtsamaks. Psühholoogid (alates Edward Thorndike’ist), kes alustasid oma uuringuid loomapsühholoogidena, avavad inimese psüühilise olendina üsna arusaadavalt. Kas me nende uuringute vastu huvi tunneme?

Armu ja hirmu

Laps saab sündides looduselt kaasa jõuökonoomia instinkti – elada võimalikult jõudu ja energiat säästvalt, et igas olukorras ellu jääda. Ja see ei ole laiskus. Kõik instinktid võivad aja jooksul kustuda, kui ei saa nn kinnitust. Kui lapsel, kes hoiab töödest-kohustustest kõrvale, sellist tegevust kogu aeg soositakse (aga meil keelustati paarkümmend aastat tagasi isegi laste töö koolis), siis kasvatame laiskust. Pannes aga lapse tööle ja andes talle pidevalt kohustusi, kustutame inimestena tema nn laiskuse instinkti.

Et aidata tal valmistuda iseseisvaks eluks, on loodus andnud lapsele kaasa enesearenduse instinkti (uurimuslik käitumine). Inimlapsel avaldub see eriti pärast käima hakkamist – ta huvitub kõigest enda ümber. Kui me seda huvi ei rahuldada, siis kustub ka instinkt (kui sageli tutvuvad meie lapsed maailmaga läbi autoakna!).

Nii tuleb kooli lapsuke, kel ümbruse (ka õppimise) vastu vähe huvi, keda raske õpetada. Meie uuringus ilmnes see juba 21. sajandi algul.

Ka jäljendamise teadvustamatu instinkt aitab valmistuda päriseluks. Praeguse aja lapsel käivitub see pigem vääral viisil, sest ta ei taju (ei näe) ema-isa tõsist-rasket argitööd tegemas, vaid diivanil mõnd seriaali vaatamas.

Grupi hierarhia instinkt reguleerib grupis isendite suhteid. (Noor)loomad, kes rikuvad pidevalt grupis valitsevaid seadusi, kihutatakse pärast korduvat korrale kutsumist (kasvatus!) minema, mis tähendab hukkumist, või isegi tapetakse. Mille alusel väidame, et iga laps otsustab ise, kuis toimida? Väites, et lapsi ei tohi iialgi karistada, eksime.

Loomkatsetest selgub hoopis, et katsetajasse kiinduvad just need noorloomad, keda kiitmise kõrval tuleb vahel ka karistada. Lauskiitmise mõju võib isegi arengut pärssida.

Emotsioonid

Nn positiivsed inimesed kuulutavad ikka ja jälle: „Olge heatujulised, positiivsed, naeratage jne.“ Selline (ameerikalik) pragmatism on tegelikult võõrastav ja eksitav. Hiljuti rääkis üks eesti tütarlaps, kuis nende firmas USA-s korraldati iga kuu naeratamise koolitust.

Emotsioonid (hirm, võidurõõm, raev, mure jne) andis loodus loomadele sadu miljoneid aastaid tagasi, et reguleerida automaatselt isendi ja ta ümbruse suhteid. Läbi sadade miljonite aastate on nad jõudnud tänapäeva meiegi suhteid reguleerima. Inimese meeleolu (pole ju enda teha!) sõltub meie suhetest ümbrusega, olles seotud aju kõige vanemate osadega ega allu ka tahtele.

Osa inimesi tunnetab vaistlikult inimelu looduspärasust. Neid ajab õigusega tigedaks mehe ja naise rolli samastamine, samasoolised paarid või laste võrdsustamine täiskasvanutega, migrantide ja põliselanike asendi samastamine jne. Tulgu otsus ÜRO-st või riigikogust. Ka teaduse järgi on olemas hälbed-erandid, mis puudutavad vaid tühist vähemust ega laiene kõigile.

Aga „igav“ (tõsine) teadus huvitab väheseid. Mõni aasta tagasi saatsin mitmele suuremale raadiojaamale ettepaneku lugeda telefoninumbreid (vähemalt reklaamilõigus) nii, et need säiliksid mõne sekundi me lühimälus (kirjapanekuks), näiteks: seitse, kolmsada kaks, nelisada kuuskümmend kaks (7 302 462). Viimasel ajal levinud laad on aga „seitse, kolm, null, kaks, neli, kuus ja kaks …“ Midagi ei muutunud, ühest saatejaamast sain sõimukirja: kogu maailm (!) loeb nii, mis te sogate!

Või näiteks üldlevinud PowerPointi loengud. Tekstid, mida loed ekraanilt ja kuuled samas lektorilt, kustutavad vastastikku selle semantika – õppimise surm.

Kui veel väita, et loodus ütleb emale ette (instinkt), kuidas toimida oma lapsega – millal teda kallistada ja millal vajaduse korral tutistada, siis läheb lahti päris möll: ei, ema vajab koolitust, lasteaialapsed seksuaalkoolitust, gümnasistidele tuleb seletada, kust oma poissi või tüdrukut kobada, et too ikka äksi täis läheks. Labane kommerts – keegi tahab vahepeal „koolituselt“ raha teenida, kuuldes koolitajaid, saad aga aru, et nad pole ise ühtki psühholoogiaraamatut avanud.

Ja olemegi ühtpidi „viidud“ loomariiki, samas teadvustamata, et oleme ju sealt pärit. Aga mis saab niimoodi inimkonna vaimuelust (intellektist) – meie mõtlemisest?