Kaitseväe peastaabist klassi ette

Johannes Sats. Foto: Sirje Pärismaa

Kaitseväe peastaabi allohvitser Johannes Sats liitus kahe aasta eest „Noored kooli“ programmiga ja temast sai inglise keele õpetaja Tartu Aleksander Puškini koolis. Kohustuslik tööaeg saab peagi otsa, kuid Satsil on kindel plaan sügisel samas kohas jätkata. „Minu jäämine on seotud õpetajatöö suurima plussiga,“ sõnab Sats. Ja üllatus-üllatus, see pole sugugi pikk puhkus.

Õpetajaameti suurimaks eeliseks peab Johannes Sats hoopis paindlikku tööaega. „Mulle meeldib, et kooli juhtkond üritab võtta arvesse töötajate soove,“ räägib Sats. „Seni olen olnud tööl neljal päeval nädalas, et saaksin käia Tallinnas „Noored kooli“ koolitustel. Nüüd tahan aga edasi õppima minna töö kõrvalt. Rääkisin direktoriga – pole probleemi. Väga meeldib seegi, et õpetajal on vabad käed. Mingi kontroll muidugi on, aga mitte räigeid juhtnööre, kuidas õpetada. Hea on seegi, et õpetajate palk on tõusma hakanud ning töö on Tartus. Suur osa väljakutset pakkuvatest töökohtadest on muidu ju Tallinnas.“

Kuid sügisest tuleb hakkama saada „Noored kooli“ programmi toeta, tõdeb Sats. Tunde ei tule enam vaatama didaktikud-tuutorid, kaob võimalus minna nädalavahetusel spetsialisti jutule ülikoolis. Aga jäävad lennukaaslased, kellega saab iga kell nii probleeme kui ka õnnestumisi ja õppematerjale jagada.

„Skeptikuna ei osanud ma enne arvatagi, et kaaslased mulle nii palju korda lähevad,“ ütleb Sats. 70% lennust peab plaani kooli edasi jääda, üks kursusekaaslane õpetab siinsamas koolis.

„Kolleegid on algusest peale olnud väga toetavad. Ei tea, kas seetõttu, et olen meesterahvas ja noor õpetaja, aga aitavad palju. Arutasin ka õpilastega ja nemadki soovivad, et jääksin kooli,“ sõnab Sats.

Rutiini ei teki

Johannes Sats on vanematelt kolleegidelt kuulnud, et viis aastat kulub ametisse sisseelamiseks. Ent esimest tööaastat pole õpetajaile lihtsaks tehtud, ehkki mentorsüsteem on paljudes koolides ja mõni kool annab alustajaile ka väiksema koormuse. Soomes varustatakse noori õpetajaid kuuldavasti pool aastat tunnimaterjalidega ja Tartu ülikoolis tehakse nüüd õpiringe.

„Sellestki on algajale suur abi, kui julgeme rääkida, et pole häbiasi kohe mitte hakkama saada,“ lausub Sats. „Igal töökohal on algus raske. Kuid koolis võtab rutiini tekkimine kauem aega, sest kogu aeg midagi muutub. Juba tekkinud rutiin kaob vaheajaga ära.“

Sats tunnistab, et tunnidistsipliiniga oli tal algul raskusi. Kuid mida rohkem sai ta loengutes uusi teadmisi, ka aju ehitusest, seda rohkem hakkas mõistma õpilaste käitumist mitmesugustes olukordades. Sai teada, et distsipliin, mis on saavutatud hirmuga, pärsib õppimist.

„Mõnikord on küll tunne, et kui klass oleks veidi vaiksem, oleks parem, aga muidugi on ka klasse, kus valitsebki vaikus,“ räägib Sats. „Oleme sõlminud õpilastega kokkuleppeid, et oleks lugupidamine üksteise suhtes. Lapsed ise kutsuvad üksteist korrale ja jälgivad, et reeglitest kinni peetaks.“

Vahel on noored ärevuses mingi pakilise asja pärast ja on hea, kui õpetaja selle ära tunneb. Meie intervjuu päeval koges Sats, et noori erutasid eesseisvad gümnaasiumi sisseastumiskatsed, ja nii tuligi tunnis neist rääkida.

Õpetajatöö pole Johannes Satsile esimene kokkupuude lastega. Ta on pärit suurest perest ja maast madalast harjunud, et ümberringi on palju lapsi. Seitse aastat töötas ta Tartu laste turvakodus täiskohaga abikasvatajana. Tööaeg oli viiest õhtul hommikutundideni. Juhendas lapsi, ka toiduvalmistamist, ja tegi majas lihtsamaid remondi- ja majapidamistöid. Siis läks tööle kaitseväe peastaapi. See oli väga arendav aeg, kuid ülesannetest noormees täpsemalt rääkida ei saa.

„Vene koolis õpetada on paras väljakutse, ilma et ise oskaks vene keelt,“ muheleb Sats. „Algul oli osale õpilastele šokk, et ma nende keelt ei oska. Aga arvan, et praegu on meie suhe hea. Pole ühtegi õpilast, kes mind kardaks. Kui keegi jääb jänni minuga eesti keeles suheldes, leiab ta sõbra, kes tõlgib. Saan ka ise vene keelest palju rohkem aru kui varem, kuid õpilased ei tea seda ja ajavad oma salajutte endiselt minu juuresolekul.“

Tundides suheldakse enamasti ikka vaid inglise keeles. Mõnes klassis kasutab Sats vahepeal ka eesti keelt, aga kui õpilane oskab sedagi kehvasti, ei lähe ta elu sugugi lihtsamaks. Kuid üheksas klass teeb suuri pingutusi, et rääkida tunnis vaid inglise keeles ja saada kõigest aru.

Põnev lõiming

Sats on pannud tähele huvitavaid keelenüansse. Näiteks ei kasutata vene keeles mõnes lauses tegusõnu ja nii ütleb laps nii eesti kui ka inglise keeles „mina tark“.

Sel aastal õpetab Johannes Sats kolmandat, neljandat, kuuendat, kaheksandat ja üheksandat klassi. Kui direktor tuli eelmisel aastal jutuga, et ta õpetaks ka väiksemaid, oli noormees algul kahtlev, kas saab ikka hakkama, aga otsustas proovida ja nüüd on rahul, sest hästi lahe olevat kedagi algusest peale õpetada.

Puškini koolis on nii varase kui ka hilise keelekümbluse klasse ja neidki, kes ei kümble. Seltskond on kirju, kuid Satsi sõnutsi ühendab neid inglise keel.

Noore õpetaja hinnangul on inglise keele kui õppeaine maht põhikoolis siiski väike ja et keel selgeks saada, tuleb teha ka kodus iseseisvat tööd. Nii ongi ta soovitanud õpilastele, kes tahavad teha inglise keele eksami, vaadata iga päev pool tundi mõnda ingliskeelset sarja ja lugeda läbi ühe ingliskeelse raamatu.

„Kooliaastate jooksul läbitava õpikuteksti maht on väike ega anna isegi ühte raamatut välja,“ imestab Sats.

Sats usub ainete lõimimise võlujõusse. Kui teiste ainete õpetajail võib vahel olla raske leida eri teemade jaoks vaatenurki, siis inglise keele õpetajal on lihtsam toetada teemasid sõnavaraga.

Algul arvas Sats sedagi, et ainete lõimimine aitab õpilasi motiveerida – tood isiklikud huvid mängu ja tekibki õpitava vastu huvi. Peagi koges ta, et kui klassis on 20 õpilast, pole tunnis lihtne arvestada igaühe huvidega.

Ehkki Satsile ei meeldi tõmmata piiri eesti- ja venekeelsete inimeste vahele, koged lähedalt suheldes paratamatult kultuurilisi erinevusi. Ta oli üllatunud, et venelastele pole jõulud nii tähtsad kui „novõi god“ ja et naistepäev on ülimalt au sees, kuid vastlapäev pole.

Sats on lühikest aega töötanud ka Kamerunis, kuhu teda viis välisministeeriumi keskkonnahariduse projekt.

„Kasutasin seal vaistlikult „Hea alguse“ metoodikat, millega lapsena oma kooliteed alustasin,“ räägib Sats. „Sellest, kuidas ise õpid, jääb jälg ja õpetad samamoodi edasi. Õpetades kohalikke, õppisin eelkõige ise austama kohapealset tarkust, miks midagi tehakse. Hinnangut andes võid kardinaalselt mööda panna. Pead aasta otsa seal elama, et aru saada. Välishindamise kultus on meil paraku suur.“

Sats tõdeb, et on koolis õpetajana töötades palju julgemaks läinud, kuigi polnud ennegi just argpüks.

„Kui tulin siia, polnud ma küps ja ega ole praegugi,“ ütleb Sats. „Minu rännakul pole olnud ühtegi päeva või tundi, mil ma poleks mõelnud, et seda või teist võinuks teha teistmoodi või läbimõeldumalt.“

Kas ta on ka kümne aasta pärast koolis, ei oska Sats praegu öelda. Kõige rohkem meeldib talle vaheldusrikas elu: ühel päeval juhib rongi või bussi, teisel annab tunde, kolmandal teeb kunsti.

„Karjäär pole mulle tähtis,“ kostab Sats.

Johannes Sats

Haridus

• 2017– …  Noored Kooli
• 2009–2016 Tartu ülikool, riigiteaduste instituut, bakalaureusekraad
• 2006–2009  Hugo Treffneri gümnaasium

Töökogemus

• 2017– … Tartu Aleksander Puškini kool, inglise keele õpetaja
• 2015–2017 kaitsevägi, allohvitser
• 2008–2015 Tartu laste turvakodu, abikasvataja

Miks jätkavad „Noored kooli“ osalejad koolis ka pärast programmi?

Annika Räim, „Noored kooli“ värbamis- ja kommunikatsioonijuht:

Programmil „Noored kooli“ on praeguseks juba 144 vilistlast. Neist 60% jätkab töötamist koolis – kas õpetaja, õppe- või koolijuhina, mõjutades ka oma kolleegide lähenemist õpetamisele. 20% vilistlastest töötab teistes koole toetavates asutustes, näiteks ülikoolis ja vabaühendustes.

Kaheaastase „Noored kooli“ programmi sel kevadel lõpetajatest jääb kooli isegi 80%.

Mõned toredad põhjendused.

• „Õpetajana jätkan, kuna kaks aastat pole olnud piisav kogemus. Tahan ka programmiväliselt koolikogemust saada. Usun, et õpetajaametil on mulle veel palju anda. Endise noorsootöötajana näen ennast tulevikus mingil moel kindlasti formaalsesse ja mitteformaalsesse haridusse panustamas. Samas koolis jätkan õpilaste pärast, kahe aasta jooksul on tekkinud võrgustik ja koostöö kolleegidega.“
• „Jätkan, sest mul on mu klassid – õpilased. Neid nüüd lihtsalt praegu „üksi“ jätta tunduks võimatu. Eriti pean silmas üheteistkümnendikke, kes järgmisel aastal abituriendid ja ellu astuvad. Aga muidugi ka väikesed nublud, kellega on lõbus. Lisaks pole mul siin olnud kunagi sellist külalise tunnet. Kolleegid võtsid mu kohe omaks ja läbisaamine on väga vahva.“
• „Koolis on võimalik väga kiiresti näha oma töö mõju, tunnen ennast vajalikuna. Noored inimesed on energilised, nendega on äge suhelda ja koos õppida. Kirjandustund annab võimaluse rääkida erinevatest väärtustest ja jagada siiralt oma mõtteid. Võimas tunne on näha ja kujundada oma klassis tulevast ühiskonda.“
• „Jätkan, sest mul on seal hea. Meeldib koostöö, mida õpilastega teen. Meeldib, et õpilased tahavad minu tundi tulla. Meeldib näha, kuidas suudan õpilasi motiveerida iseseisvalt õppides veel paremaks saama.“
• „Oma tänasest koolist ma lahkun, kuid soov on jääda siiski süsteemi osaks ühes Tartu koolis.“