Kas pedagoogiline üldsus teab, mis on antropotseen?

29. märts 2019 Tiiu Kuurme kasvatusteadlane - 4 kommentaari
Tiiu Kuurme.

Hiljuti tulid tänavaile ligi 70 maa noored, et protestida ülemaailmsete kliimamuutuste vastu. Nende mitmesajapealine hulk meil Toompeal tuletas katastroofi ligiolekut meelde ka seal resideerujaile. Soome suurimas ajalehes Helsingin Sanomat ilmus 15. märtsil Soome juhtivate kasvatusteadlaste pöördumine avalikkuse poole, kus tunnustatakse noori ja viidatakse kasvatusteaduste osale ja kasvatusteadlaste vastutusele. Ning kirjeldatakse, kuidas käimasolevad nn reformid ülikoolides pigem kiirendavad katastroofi, kui teevad midagi selle ärahoidmiseks. Toon alljärgnevalt ära pöördumise teksti.

Kas haridus on maailmast lahus?

Kas peaksime olema mures, kui noored kavatsevad koolist kliimamuutuste pärast poppi teha? Vahest ongi selleks põhjust. Ent mitte seepärast, et noored nii teevad, vaid rohkem tuleb olla mures meie, täiskasvanute pärast, kui jätkame sama rada nagu senini. Noorte keskkonna olukorrast põhjustatud protest ja masendus ei ole mingi haiguse põhjus, vaid on selle sümptom. Põhjuseks on meie jätkusuutmatu eluviis. Me kulutame loodusressursse kaks korda rohkem, kui meie planeet välja kannatab. Lootust siiski on. Ent optimismiks saab põhjust olla vaid siis, kui eelnevalt tunnistame toimuvaid tõsiasju. Seejärel on võimalik muuta suunda.

Üks muutuste võtmetest on haridus. Koolile ja õpetajatele tuleb anda senisest mõjusamad vahendid ökoloogilise hariduse edendamiseks. Ent õpetajahariduses* on tänasega võetud hoopis tagasikäik. Üha vähem pööratakse tähelepanu sellele, et noorte haridusprotsessid toimuvad alati teatud ajaloolistes ja ideoloogilistes tingimustes. Haridus ei ole kunagi neutraalne teatud asjade õppimine või oskuste arendamine, kuivõrd oma juurteni on see nii poliitiline kui ka ühiskondlik tegevus.

Indiviidipsühholoogilise vaatenurga võimendumisel, nagu see täna on, jäävad varju ühiskondlikud struktuurid, võimu mehhanismid ja iseenesestmõistetavaks peetud uskumussüsteemid. Üks meie aja ohtlikematest ideoloogiatest on pime usk tehnoloogiasse ja majanduskasvu. Õpetajahariduse lahutamine ühiskondlikest seostest – selle dekontekstualiseerimine – on märgatavalt esil just tänastes õpetajahariduse õppekavades. Ent veelgi rohkem on toimumas pinna all. Variõpe avaldub muuseas ka professuuride vastutusalade muutumises. Üha enam kasvatusteaduste valdkonnas avatavaid professuure suunatakse märkamatult nii, et ühiskondlikud ja filosoofilised vaatenurgad peavad areenilt lahkuma indiviidipsühholoogia erilise rõhutamise survel. Sest psühholoogia tundub praeguste teaduse indekseerimise mõõdikute alusel tootlikum kui laiu tervikuid haarav ja mõtteviiside kujundamisele pühendunud sotsioloogia ja filosoofia.

Adekvaatne vastamine ökokriisile eeldab, et õpetajaharidusest saab ühiskondliku, filosoofilise ja ökoloogilise kasvatusmõtlemise foorum, kus hakatakse taas tunnistama kasvatuse ajalooliste ja ideoloogiliste tingituste olemasolu. Õpetajaharidus võiks võtta eeskujuks koolist protestiks puuduvad noored. Ökoloogilise harituse kaal väljendub tegude, mitte sõnade kaudu.

Alla on kirjutanud professorid Hannu Heikkinen Jyväskylä ülikoolist, Katariina Holma Oulu ülikoolist, Risto Rinne Turu ülikoolist, Hannu Simola Helsingi ülikoolist, Veli-Matti Värri Tampere ülikoolist.

Filosoofilised sõnakeerutused

Olles ise erialaselt Soome orientatsiooniga, olen allakirjutanute mitmeid töid lugenud ja tean nende inimeste kaalu Soome kasvatusteadlaste kogukonnas. Viimane erutav lugemine oli Veli-Matti Värri äsja ilmunud raamat „Kasvatus ekokriisin aikakaudella“ („Kasvatus ökokriisi ajastul“), mis müüdi läbi kohe, väljaandmisel on teine trükk. Raamat tunnistati Soome parimaks teadusraamatuks 2018. Mu esimene mõte selle kirgliku ja sügavalt asjatundliku teksti lugemisel oli, et see tuleb tõlkida eesti keelde ja sellest peab saama meie ülikoolide õpetajahariduse tudengite õppekirjanduse osa. Lisaks ökokriisi ulatusele ja poliitilistele mehhanismidele, mis suunavad inimesi arulagedale raiskavale tarbimisele, on peenelt ja süvitsi kirjeldatud kasvatuse ja hariduse fundamentaalsed küsimused nii ajalooliselt kui ka tänapäeval.

Pöördusin ühe meil pedagoogilist kirjandust välja andva kirjastuse poole, millest oli jäänud soliidne mulje. Mul paluti organiseerida kümne lehekülje teksti tõlge, mida ka tegin. Ja vastus oli: „Ehkki raamat ideeliselt võiks olla vajalik, siis selle keerulised sõnastused, milles mõte hakkab end kätte andma mitmekordse lugemise järel, ei ahvatle laiemat lugejaskonda. Kui professionaalne tõlk (tegu tuntud poeedi ja tõlgiga) pidas seda teksti liiga keeruliseks väljenduseks, siis oleme arvamusel, et keegi teine ei suuda seda arusaadavaks tõlkida ja sellega jääb missiooni raamatuna see väljaanne ühe väga väikese huvigrupi, kes niigi teemaga kursis, vaatevälja. /—/ Laiale sihtgrupile oleks vaja vähem filosoofiliste sõnakeerutustega selgeid tegutsemissihte pakkuvat raamatut.“

Seega valitseb meil arvamus, et kõik tunnevad niigi nt naudingufilosoofia toimet majandusliku surve ideoloogiliste mustrite osana, kasvatuse kultuurilis-antropoloogilisi, ontoloogilisi ning ühiskondlikke aluseid, kasvatusega seonduvat võimudiskursust, kasvatuses/hariduses valitseva peavoolu mõtlemise kujunemise põhjusi ja selle muutmise võimalusi. Kui meil on neid inimesi nii palju (aga seda ma ei usu), miks künname meiegi seda vagu, mida kirjeldavad ülal oleva pöördumise autorid? Miks ei tea mina, kuidas püütakse ökoloogilise kriisi ja praegusaja objektiveeriva kasumõtlemise aluseid hariduses suunata teisele ehk loodusest ja tulevikust hoolivale rajale, et päästa meie planeet?

Põgus tutvumine meie pedagoogilist kirjandust välja andvate kirjastuste toodanguga ja põgus suhtlemine mõnega neist veenavad, et tegu on pigem pedagoogiliste retseptiraamatute üllitamisega. Andke meile meetodeid! Meetodeid! Meetodeid! Neidsamu selgeid tegutsemissihte, olgu sihtkoht või heade kavatsustega sillutatud põrgutee. Ja hoidugem filosoofilistest keerutustest ja sellest ohtlikust tõsiasjast, et mõni üliõpilane või tegevõpetaja hakkaks sügavamalt mõtlema, mida ta õpetab, mida õpitakse ja miks just neid asju õpetatakse ja õpitakse.

Ka meil pikalt valitsenud õppimise mõiste ainuvõim ja ülistamine vähegi teoreetilisemates kirjutistes jättis kuhugi varju needsamad küsimused „mida?“ ja „miks?“. Kui meie pedagoogiline erialakirjandus on taandunud pelgalt nipiraamatuteks, vihjab see meie õpetaja alandamisele käsitööliseks, kellele tema suur hõivatus ei jäta kardetavalt aega süvateemadesse süveneda. Isegi nõukogude ajal kanti jõudumööda ja piire kombates hoolt õpetaja mõttemaailma avaruse ja üldistusvõime eest. Tänane kõikjal olev turujumal on inimeselt võtnud tema vertikaalse dimensiooni ja suunanud tema energiavarud „kiirelt muutuvate oludega toimetulekule“. Ent miks olud muutuvad, miks nad kiirelt muutuvad ja millisteks? Kas vastust jääb teadma vaid tuul?

Need, kelle otsuste ja tegevuse tulemusena meenutab meie armas Eestimaa lennukilt vaadates kärntõbise looma selga (ühe kunstiõppejõu väljendus) – sest niimoodi on ahnusest ja vildakate seaduste kaitse all raadatud meie metsad, et linnulaul hakkab otsa lõppema, et kaovad lindude-loomade-väikeolendite elu- ja pesitsuspaigad, et intensiivne mürgitatud põllumajandus hävitab tolmeldajaid, et meile metsamaade suuruse kohta näkku valetatakse (vt Kaido Kama leheküljed Postimehes) –, on õppinud meie üldhariduskoolis. Mis on täna meie üldhariduskoolis teisiti, et sealt ei tuleks välja inimesed, kellele miski pole püha ja kes on valmis kõike müügiks panema, nagu müüakse meie põllumaid hoolimatule väliskapitalile, tulemuseks kurnatud-mürgitatud maa?

Kas ikka teatakse, et näiteks kasuahnusest Portugalis kultiveeritud kiirekasvuline võõrliik eukalüpt kurnab metsamaa sedavõrd välja, et maa jääb viljatuks 200 aastaks? Kas meie pedagoogiline üldsus tunneb mõistet antropotseen? Ja teeb siit järeldusi omaenese tegevuse kohta? Vahest ongi seni järgitud neidsamu (liiga!) selgeid tegutsemissihte, suutmata arutleda kasvatuse/hariduse koha üle laiemas kontekstis.

Ent siin pole enam tegu vähema kui kogu mõtlemisviisi muutmisega, ja sellest on aru saanud koolilapsed üle maailma. Paraku mitte neile õppesisu tootvad täiskasvanud.

Hiljuti Snellmanni kõrgkoolis kuuldud Helsingi ülikooli õppejõu K.-E. Mansikka loengus väideti, et lahendus saab olla vaid ärapöördumine valgustusajastu toimel domineerivast hoiakust, milles inimene on looduse kroon ja peremees, milles positivistlikult orienteeritud loodusteaduste kaasabil on inimesel õigus kõike objektistada ja enese kasuks tööle panna. Pööre peaks meid kõiki aitama jõuda süvahoiakuni, et oleme osa suurest tervikust; et meile antud osa olla elusolendite hierarhia tipus tänu mõistusele ja väärtusloome võimekusele tähendab vastutamist; et loodus pälvib inimese alandlikkust ja austust.

Kui seda artiklit loeb kuskil keegi, kes saab osutada kaasabi mainitud raamatu tõlkimiseks ja väljaandmiseks, andku ta loo autorile märku.

* Kasutan oma kirjas ja kõnes mitte levinud mõistet õpetajakoolitus, vaid õpetajaharidus. Selgituse, miks, pakub meie õigekeelsussõnaraamat. Ehk kas õpetaja võib olla pelgalt koolitatud või peab ta olema ka haritud ja koguni ise haritlane.


4 kommentaari teemale “Kas pedagoogiline üldsus teab, mis on antropotseen?”

  1. epp ütleb:

    Kas ei oleks aeg arvata, et see tipu osa inimeste käes on sedasi ainult inimeste kirjutatud raamatutes ja seadustes. Kui me loeks rohkem karude, sammalde jt seadusi, tähelepanekuid ja märkamisi, ei pruugi me sugugi sääl tipus olla kus me tahaks. Ja ärme nüüd tule väitma, et ei pane nemad tähele või pole neil keelt ega kirja. Meie kirjaoskamatus ei võimalda seda töödelda.

  2. Aasa Kaldmets ütleb:

    Ka Jumal ei tea mis on antropotseen.

  3. Liina Aan ütleb:

    Väga asjalik arvamuslugu. Liigumegi hävingu poole, sest õigel ajal ei ole osatud õigesse suunda liikuda. Lisaks maismaale on ohus ookean, mis moodustab 80 protsenti Maa pindalast. Ookeanis on nii palju mürgist plasti, et midagi hullu. Ei saa unustada sedagi, et suurema osa hapnikustki saame me mitte puude vaid hoopis ookeani vahendusel. Kurb, lihtsalt kurb, et nii palju aastaid on mööda lastud vaid raha taga ajades ja ego vajadusi toites. Puudub holistiline ehk terviklik nägemus süsteemist. Senikaua kui inimene ei kuula südame häält, juhindub vaid mõistusest, ei olegi midagi head loota (vähemalt pikemas perspektiivis). Õhkõrn lootus siiski on, et asi hakkab paremuse suunas minema – päris paljud inimesed tajuvad lähenevat katastroofi ja loodus annab sellest ka ise märku…Inimene on looduse kroon vaid juhul, kui ta oskab väärikalt käituda!

  4. Laine ütleb:

    Hea lugeda, võrrelda omamaise koolihariduse ja kogemuste seoses. Sõelale jäid mõtted õpetaja hariduse ja harituse ümber. See on üksiti eesti kooli ja rahva hariduse-harituse pikka aega kestnud tee juurtest tänasesse. Peeter Põld on jätnud hea päranduse just selles teemavallas. Teie artiklis õpetaja hariduse osas ühiskondliku, filosoofilise ja kasvatusliku foorumi osas on seosed just P.P. pedagoogikaga. Lisaksin vaid mõned vihjed. *Õpetaja on eeskuju õpilase kõlbluse kasvatajana. Kasvatatud inimesel on kujunenud kõlbeline küpsus ja professionaalsus. Meil jääb sageli puudu mõlemast. Kõlbluskasvatuse tulemustes on puudused selle verbaalsuses(käitu minu sõnade järgi) ja ikkagi stiihiline, aina muutuvate eesmärkidega. Sageli, paljudele on vastuvõtmatu ühetiivaga marksistlik filosoofia. Ka õpetaja koolitee on olnud üle kivide ja kändude ja seega õpetaja haritus on aegsasti “pandud raamidesse. Aga need on “kolm vaala” foorumiks kindlasti.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!