Kas suuna valime meie või ütleb selle tuul?

8. märts 2019 Jonas Nahkor Väätsa kooli õpetaja - 2 kommentaari

Jonas Nahkor esinemas Scientix Eesti 2019 konverentsil. Foto: erakogu

 

Läksin Scientixi konverentsile teadmisega, et kirjutan sellest Õpetajate Lehte artikli. Esimene päev oli mul enda tegemisi täis, kuid teisel osalesin tähelepaneliku kuulajana. Nimetamata ettekandjat, ütlen kohe välja, missugune kuuldud kujund pani minu jaoks paika kirjutise sisu: „Me oleme kõigest pisike lootsik suures maailmameres, millest puhuvad üle võimsad tuuled. Vaatame siis, et meie purjed oleksid nii seatud, et püsiksime selle kiire tuulega kaasas.“

Enne seda lauset olin kuulnud, kuidas arendatakse välja uut riiklikku õppekava ning mis on selle sisu. Olin kuulnud, kuidas LTT-haridusse investeeritakse eelisjärjekorras, oodates õpilaste huvi kasvu reaalsuuna ja IKT vastu ning õpitulemuste paranemist. Sain teada, missugused on tööturu nõudmised ja võtmeoskused, mis laps peab omandama, et tulevikus parimal moel meie majandusmudelisse panustada.

Lisaks selgitasid mõned esinejad, kuidas toimub mängustamine. Meid ümbritsev IKT-meedium määrab uue didaktika kujunemist. See tähendab, et tuleviku õpetaja võiks arvestada õppijaga ka sel viisil, et ehitab paljud oma näited üles arvutimängu analoogiale või teeb oma tööd järjest rohkem IKT-vahendite abil.

Mis mind selle jutu juures häirima hakkas?

Ööülikoolis on kuulamiseks Kaido Kama loeng „Kogukond globaliseeruvas maailmas“, mille võti kõlab: „Keegi tark mees on öelnud, et mingil ajaperioodil võib olla kasulik natuke maha jääda. Asjad, mis praegu võivad tunduda miinusena, need rudimendid võivad kunagi olla võiduloos meie taskus.“

Võiks öelda, et sellise äraspidise tarkuse pealt kasvasid minus järgmised küsimused. Ettekandjate suhtes on need üsna kiuslikud.

Miks õpetame oma lapsi vastavalt tööturu nõudmisele ja koostame neid suundumusi arvestades uut õppekava?

Miks eelisrahastame üht valdkonda põhjusel, et sellele on tugev majanduslik tellimus?

Miks kujundame omavahelist suhtlust, koolikeskkonda ja õppetööd vastavalt sellele, missugune on laste vaba aja veetmise viimane mood?

Need küsimused pole tühjad kujundid, vaid seostuvad reaalsete muredega, mis saalist esinejatele vastu kostsid. Mälu järgi võtan need siin kokku.

Tulist arutelu tekitas küsimus, miks koostame nii tihti uut õppekava, kui pole veel suutnud eelmist korralikult ellu rakendada, materjalidega toetada (suurim mure venekeelsel kogukonnal) ja selle toimimist hinnata. Mõned õpetajad väljendasid muret, et neil pole piisavalt aega ja nad ei saa piisavalt tuge, et pidevalt uuenevate õppekavadega kohaneda.

Tuleb meeles pidada, et selle segaduse taustal lisanduvad kiiresti uued, z-generatsiooni õpilase ajukuju järgi vormitud õppemeetodid, millega koos kerkib kohe põhimõtteline, tiiukuurmelik küsimus: kas õpetaja peab olema muutuste järgija rollis ja lähtuma alandlikult tellija materjalist või võiks tema roll olla pigem koolmeisterlik, õpilase arengut suunav, eeskuju seadev?

Miks ma seda tuult ei usalda?

Antropotseen on teadlaste kokku lepitud määratlus uue geoloogilise ajastu kohta, millesse me eelmise sajandi keskel ametlikult sisenesime. Lisaks uuele, erakordselt mugavale ja moodsale olemisele iseloomustavad seda elurikkuse, puhaste loodusvarade ja viljaka pinnase pretsedenditult kiire kadu. Selgelt avaldub üheainsa loomaliigi võime kujundada oma vajaduste järgi ümber suurem osa maastikust, arenenud maailmas sisuliselt kogu maastik. Nagu üks konverentsi ettekandja rõhutas, on meie lastel väga palju keerulisem heaolu senist taset säilitada kui meil praegu.

See viimane on üks kaalukas põhjus, miks ma arvan, et ei ole tark kujundada kogu haridussüsteemi koos õppekava, õppemeetodite ja õpetajate meelestatusega ümber vastavalt globaalsetele suundadele. Ma leian, et Eesti on oma hõreda asustuse, väga lopsaka looduse ja hulka erilisi oskusi säilitanud rahvaga sobivas positsioonis, et teha ka hariduses midagi väga teistsugust. Eesmärgiga kasvatada meie kohanemisvõimet, kui me oma senisele heaolule enam nii lihtsasti ligi ei peaks pääsema.

Meie eesmärk ei ole täita globaalse tööturu nõudmisi. Äärmuslik näide pärineb Suurbritanniast, kus informaatikaõpetajad täidavad tehnoloogiatööstuse lobitöö tulemusel sündinud väga tehnilisele programmeerimisele keskenduvat õppekava. Rõhutaks ka ühel Scientixi esitlusel tehtud kategoorilist viga, kus seati otsesesse võrdlusse robotite kasutamine Aasia tööstusriikides ja Eestis. Lõuna-Koreas on tuhande töötaja kohta kümneid kordi rohkem roboteid kui meil. Ei saa ettekandja sõnu järgida ja öelda, et Eestis on vaja neile kui maailma tippudele järele kihutada. Kes seda mõtleb, peab end kurssi viima ka Lõuna-Korea hariduses toimuvaga.

Mõtelgem parem, mismoodi suudab meie haridussüsteem toetada õppimist, mille käigus arenevad näiteks käelised ja kunstioskused, õuesõpe või näost näkku suhtlus. Või kuidas aktsepteerime reaalainete õppimist moel, mis seab eesmärgiks kujundada praegusest vähem tormakat, säästvat ellusuhtumist. Mõni kool otsustab ehk seada rõhu sellistele eluviisidele, mida meie looduslik baas pikka aega toetada suudab. Mul on reaalteaduste ja tehnoloogia õpetajana hea meel, et tuntakse huvi näiteks rohelise kooli programmi vastu ning ka kõrghariduses avatakse ringmajanduse laadseid õppekavasid.

Mina esindasin konverentsil kosmosekoolide võrgustikku, mis justkui rühib samasse tehnoloogiamaailma tippu, mille vallutamise suhtes ma siin üsna kriitiline olen olnud. Kuid minu jaoks on tegu hariduskoostöö platvormiga, mille osalisena tahan kasutada nüüdisaegseimaid vahendeid, et lahendada meie jätkusuutlikkuse põletavamaid küsimusi kaugseire ning ilmastiku- ja atmosfääriuuringute kaudu. See võrgustik keskendub ühe uurimismeetodi omandamisele – näis, mille lahendamiseks meie võrgustiku teised liikmed seda kasutama hakkavad.

Võtke oma autonoomiast viimast

Scientixist kajab läbi, et võiksime ühiselt kirjeldada, missugune on maailm 20 aasta pärast, ja selle järgi lapsi õpetada. Mina arvan, et võiksime keskenduda pigem sellele, missugusena tahaksime end ümbritsevat kogukonda ja riiki näha 20 aasta pärast, ja seda visiooni hariduse kaudu kasvatada. Sest OECD uuringud ei ole eestlased. Ainult meie, inimesed, oleme eestlased, kes siinset elu ja eripära hoiavad. Teeme seda isegi siis, kui meie visioon ei allu globaalsele reaalsusele. Isegi kui oleme vahel üksi või väikese kambaga selle visiooni püstitanud.

Uuringud näitavad, et meie õpetajatel on erakordselt suur autonoomia. Olgem siis piisavalt julged isemõtlejad, et sellest kasu lõigata. Juhindume ka reaalteaduste õpetamisel sellest, mis meie käe ja jala ümber tõesti hoidmist vajab, allumata tuulele, mis meist parasjagu üle puhub. Me ei pea olema Korea ega Ameerika.

Kui paneme oma aja moodsate muutuste juhtimisele, võib tähelepanuta jääda see, mis on meie rikkus. Võib-olla olemegi mingis mõttes maha jäänud, kuid ehk on meie tarkus selles, et oskame ette näha väärtuste nihet – seda, kuidas meie rudimendid on kunagi hoopis võiduloos meie taskus. Kes julgeb öelda, et kummalised käelised oskused, rikas looduskeskkond ja maalähedane ellusuhtumine ei ole kunagi väärtused, millele ülejäänud maailm üles vaatab ja mida taga igatseb?

 


28. veebruaril ja 1. märtsil toimus Tartus Tamme gümnaasiumis  üleriigiline loodusteaduste, tehnoloogia-, inseneeria- ja matemaatikaõpetajate konverents „Loodusteadused ja tehnoloogia koolis. Koostöö ja lõiming. Scientix Eesti 2019“ Üritus leidis aset European Schoolneti rahvusvahelise projekti „Scientix“ raames Tamme gümnaasiumi, HTM-i ja teadusagentuuri koostöös.