Keelekaste: Istuv Sõnn ja teised istuvad pealikud

15. märts 2019 Priit Põhjala toimetaja - Kommenteeri artiklit

Priit Põhjala.

Eelmises „Keelekastes“ oli juttu nende nimetamisest, keda me valime – täpsemalt „riigikogu“ algustähest ja sellest, kas riigikogulasi oleks õigem tituleerida riigikogu liikmeteks või saadikuteks, parlamentäärideks või parlamentlasteks. Kui rahvas on valinud, siis hakkavad valima valitud – riigikogu peab endale valima esimehe, valida tuleb peaminister, valida tuleb presidenti … Ikka on veel, keda valida, on, keda nimetada, ja on, kelle nimetamisel eksida.

Üks igasugu juhtide nimetamisega seotud ekseid või, nagu öeldakse, keelehalbusi on parasjagu ametis olevate liidrite nimetamine „istuvateks“. Meil on „istuv valitsus“, „istuv peaminister“ ja – ilmselt kõige tavalisem väljend – „istuv president“. Õige sageli kohtab ka väljendeid „istuv parlament“, „istuv koosseis“ ja „istuv linnapea“, kusjuures enim paistavad toda „istuvat“ kasutavat ajakirjanikud ja ametnikud-poliitikud ise.

Siin on paar värskemat kinnitust ajakirjandusest: „Istuv valitsus pole seadnud riigireformi oma valitsemisaja prioriteediks“, „See ei ole esimene kord, kui istuva valitsuse ministrid ei jõua ühisele pinnale“, „Opositsioonipoliitiku Ligi sõnul on istuva peaministriga raske väidelda“, „Traditsiooniliselt kandideerivad selles ringkonnas ka erakondade esimehed ja sageli ka istuv peaminister“, „Praegu ei teadvat istuv president, millega oma ametit sisustada“, „Teema aga oli tõsine – istuva presidendi kavandatav lõbureis pingviinidemaa vetesse“, „Kui istuv president ka kandideerib, siis istuval presidendil on juba eelised sellest eelnevast ametikohast tulenevalt“.

Neid näiteid vaagides saab tegelikult kähku selgeks, et täiendosa „istuv“ on enamasti ülepea otstarbetu. Arusaadav ju selletagi, et juttu on nimelt parasjagu ametis olevast valitsusest, peaministrist või presidendist. Ent kui täpsustav täiend ometi vajalik tundub, siis on parem kasutada asjakohasemaid, see on konteksti sobivamaid ja tähenduse poolest täpsemaid sõnu: „praegune valitsus“, „nüüdne peaminister“, „ametis olev peaminister“, „võimul olev president“.

Ühest otsest eeskuju, mis kõik meie lipukandjad istuma on sundinud, on raske välja tuua. Argo Mund loetleb artiklis „Istuvad riigijuhid“ (Sirp, 19.01.2007) mõningaid teiskeelseid paralleele: inglise sitting president, vene сидячий президент, rootsi sittande president, saksa der sitzende Präsident, soome istuva presidentti. Näete, lähedasi eeskujusid on omajagu, ime siis, et meilgi nii on läinud.

Samas artiklis selgitab Mund, et tõlkelaen „istuv president“ ei sobi eesti keelde sellepärast, et verbil „istuma“ puudub „võimul oleva“ tähendus. Tähenduste kohta, mis sellel verbil on, annab arutust näiteks „Eesti keele seletava sõnaraamatu“ vastav artikkel. Olgu siin näiteks ära toodud vaid põhitähendus: „1. asendi kohta, kus istmiku ja reitega toetutakse mingile alusele“, „a. sellises asendis olema“ ja „b. sellist asendit võtma“.

Parajasti ametis olevate juhtide kohta kasutades kõlab „istuv“, nagu teised sel teemal kirjutanud keeleinimesed aina ironiseerinud on, rohkem kui „vangistuses olev“ või kannab mingit muud negatiivset tähendust. „Kahju küll, laske inimene vabaks, kas peab teine muudkui istuma?“ küsib Egle Heinsar ühes 2013. aasta „Keelesäutsus“ kommentaarina väljendile „istuv linnapea“.

Ja Maris Makko kirjutab artiklis „Täna istuv president homseks uuesti istuma?“ (Eesti Päevaleht, 29.04.2006): „Meil kipub istumine ülekantud tähenduses tähendama enamasti halba. Kui keegi istub, siis teeb ta seda vanglas. Ka koolis istuma jäämine ei ole mingi saavutus. Meedikud kasutavad sõna „iste“ seedehäiretega seoses – tähenduses, kuidas kõht läbi käib.“

Kõikidele nendele istuvatele ninadele mõeldes tuli mulle meelde ka kuulus siuu sõjapealik Istuv Sõnn (Sitting Bull). Tema lapsepõlvenimi oli Hüppav Mäger, lisaks kandis ta hüüdnime Aeglane. See pidi kirjeldama tema ettevaatlikku, järelemõtlikku loomust. Olgem meiegi ettevaatlikud ja järelemõtlikud, enne kui kõik oma valitsused, peaministrid ja presidendid istuma mõistame.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!