Keeleseadust tuleb täiendada
Ilmar Tomusk.
18. jaanuaril möödus 30 aastat päevast, mil ENSV ülemnõukogu presiidium võttis vastu Eesti NSV keeleseaduse. Selle sündmuse pidulikul tähistamisel jäi kõlama mõte, et seadusesse püüti kirja panna kõik sammud, mida oli vaja eesti keele seisundi parandamiseks ja keeleolukorra normaliseerimiseks. Seadusega saavutati üleminek eestikeelsele asjaajamisele ning avaliku ruumi muutumine eestikeelseks.
Täitmata jäid aga eesti keele oskusega seotud eesmärgid: nimelt pidid 1991. aastaks eesti keele selgeks saama kõik teenindus- ja kaubandustöötajad ja 1993. aastaks kõik ülejäänud isikutega suhtlevad töötajad.
Kui arvesse võtta õpetajate nappust, pea olematut eesti keele teise keelena õpetamise kogemust koos puuduva õppevaraga ning õpet vajavate inimeste suurt hulka, siis on selge, et seatud eesmärk oli niivõrd suur, et selle saavutamise teid ja võimalusi ei olnud toonase kogemuse põhjal võimalik ettegi kujutada.
Sellegipoolest lähtuti järgmises, 1995. aasta 1. aprillil kehtima hakanud keeleseaduses eeldusest, et 1989. a seadus on oma ülesande täitnud ning eesti keele positsioon on kindlustatud. Uues seaduses keskenduti asjaajamise, tarbijateabe, äri- ja kohanimede ning avaliku teabe keelele ja suuresti vähemusrahvuste keeleõigusele. Üldine põhimõte oli, et eesti keel on esikohal ja eesti keelega peab igal pool hakkama saama.
1995. a seadust hakati peagi pärast vastuvõtmist muutma nii kohalike ettevõtjate kui ka rahvusvaheliste organisatsioonide tungivate soovituste kohaselt. Esimesed arvasid, et ainult eestikeelne avalik teave peletab välismaa turistid eemale, teised aga olid mures rohkearvulise muukeelse elanikkonna (väidetava) diskrimineerimise pärast. Nii juhtuski, et 2000. aastate lõpuks oli seadust muudetud enam kui 20 korral ja muudatuste maht ületas esialgse seaduse mahu mitu korda, nii et seadusest oli väga raske aru saada.
Praegu kehtiva 2011. a seaduse puhul on oluline, et seadusesse kirjutati selge eesmärk: arendada, säilitada ja kaitsta eesti keelt ning tagada eesti keele kasutamine peamise suhtluskeelena kõikides avaliku elu valdkondades. Sellega tundub mõnevõrra vastuollu minevat asjaolu, et uus seadus on võrreldes 1995. aasta seadusega märksa leebem võõrkeelte kasutamise suhtes. Selle tulemusel on meie pealinna ja mitme muu suurema linna välisilme muutunud järjest võõrkeelsemaks ja inglise keel tungib tasapisi ka väikelinnade ja alevite avalikele siltidele.
Kehtiva keeleseaduse jõustumisest saab peagi kaheksa aastat. See on pikk aeg ning selle aja jooksul on ilmnenud murekohti, mille lahendamiseks tuleks keeleseadust või muid õigusakte täiendada. Allpool lühidalt sellest, mis on toonud keeleinspektsioonile kõige rohkem kaebusi ning mis on seotud avaliku teabe, tarbijateabe ning üksikisiku keeleõigustega.
Võõrkeelsed kaubamärgid
Kui üldjuhul peab avaliku teabe ja reklaami eestikeelne tekst olema esikohal ega tohi olla halvemini vaadeldav kui tõlge, siis kaubamärgi puhul see nii ei ole. Seadus ütleb, et kaubamärgi kasutamisel isiku tegevuskoha tähisena või välireklaamis tuleb kaubamärgi võõrkeelne osa, mis sisaldab olulist teavet tegevuskoha, pakutava kauba või teenuse kohta, esitada ka eestikeelsena. Kuid eestikeelse teksti nähtavuse kohta ei ole midagi öeldud. Nii võib eestikeelse teabe esitamisel täheldada ettevõtjate ükskõiksust või koguni pahatahtlikkust. Eesti keel pannakse kuskile akna või ukse nurka või kirjutatakse nii väikeste tähtedega, et seda on võimatu näha. Äärmuslik näide on see, kui üks ettevõtja kandis eestikeelse teabe ettevõtte kohta visiitkaardisuurusele sildile ja pani selle asutuse uksematile – keeleseadus ju teabe asukohta ei määra!
Seesuguste kurioosumite vältimiseks tuleks sätestada, et võõrkeelses kaubamärgis või ärinimes sisalduva olulise teabe eesti keeles esitamisel tuleb tagada, et see oleks raskusteta vaadeldav ning seda ei oleks vaja eraldi otsida.
Audioreklaam
Aastail 2009–2011 uut keeleseadust ette valmistades ei osanud keegi ette näha säärast hiiglaslike kaubanduskeskuste võidukäiku, nagu me seda praegu näha võime. Keskustes kõlab pidevalt audioreklaam, mis on lihtsaim viis külastajaid teavitada. Keeleseadus aga ei reguleeri audioreklaami keelt.
Reklaamikeele üldnormi kohaselt on eesti keel esikohal ega tohi olla halvemini VAADELDAV kui võõrkeelne tekst. Kaubanduskeskuse külastajaid ärritava võõrkeelse audioreklaami peale saab keeleinspektsioon tihti kaebusi, kuid meil ei ole alust midagi ette võtta.
Keeleseaduses tuleks sätestada, et avalikus ruumis esitatav audioreklaam on eestikeelne, millele võib lisada tõlke võõrkeelde, kuid selle osakaal ei tohi ületada teatud protsenti audioreklaami mahust. Analüüsida tuleks ka uue meedia vahendusel (digiekraanid nii kaubanduskeskustes kui ka tänavatel) edastatavat reklaami ning vajadusel seadust seda valdkonda puudutavate sätetega täiendada.
Taksojuhid
Suureks probleemiks on viimastel aastatel kujunenud taksojuhtide keeleoskus. 2015. aastal jõustunud ühistranspordiseadus sätestas, et taksojuhi teenindajakaardi taotleja peab oskama eesti keelt vähemalt B1-tasemel. See aga tähendas, et teenindajakaardi väljastaja ehk kohalik omavalitsus pidi veenduma, et teenindajakaardi taotleja oskab eesti keelt, taotleja aga pidi esitama keeletunnistuse.
2016. aastal tühistati see nõue põhjendusega, et tegemist on topeltregulatsiooniga, kuna taksojuhtide keelenõue on juba kehtestatud valitsuse määrusega. See aga tähendab, et kohalikul omavalitsusel ei ole enam võimalik teenindajakaardi väljastamisel taksojuhikandidaatidelt keeletunnistust nõuda. Nii saavad teenindajakaardi kõik soovijad sõltumata sellest, kas nad oskavad eesti keelt või ei.
Keeleinspektsioon saab sekkuda alles siis, kui laekub kaebus keeleoskamatu taksojuhi kohta. Kaebusi on esitatud üsna arvukalt, on juhtumeid, kus taksojuht ei oska eesti, vene ega inglise keelt. Inspektsioon alustab järelevalvemenetluse, mis tähendab, et keeleseaduse kohaselt tuleb anda töötajale piisavalt aega eesti keelt õppida. Tubli ja motiveeritud õppija jõuab B1-tasemeni umbes ühe aastaga, kuid senikaua pakub ta teenust, ja siin sõltub juba kliendi keeleoskusest, kas tal õnnestub jõuda soovitud sihtkohta. See olukord on lubamatu ning seetõttu tuleks taastada ühistranspordiseaduses säte, mis andis kohalikule omavalitsusele õiguse veenduda enne teenindajakaardi väljastamist, et inimene oskab teenuse pakkumiseks vajalikul tasemel eesti keelt.
Meditsiinitöötajad
Kahjuks on sarnane olukord ka tervishoius. Meditsiinitöötajad kantakse riiklikusse registrisse ja nad saavad õiguse hakata inimesi ravima, ilma et riik oleks veendunud nende eesti keele oskuses. Keeleinspektsioon tegeleb keeleoskamatute arstidega patsientidelt laekunud kaebuste korral, aga järelevalvemeetmetega, olgu see siis ettekirjutus või sunniraha, on tunduvalt raskem olukorda parandada kui selgelt ja arusaadavalt sõnastatud nõudega, et Eestis saab arstina tegutsemise õiguse ainult see, kes oskab piisavalt riigikeelt. Nii on see enamikus Euroopa Liidu riikides ja nii võiks see olla ka meil.
Kas kõik peavad käima eksamil?
Üks mure on seotud keeleoskuse kontrolliga. Praktika näitab, et aeg-ajalt tuleb teha keeleeksami ettekirjutus inimestele, kes oskavad keelt laitmatult. Need inimesed ei ole sooritanud ametikohal nõutavat eesti keele eksamit ega käinud eestikeelses koolis, kuid on omandanud loomulikul teel (üks vanematest eestlane, käinud eestikeelses lasteaias, elanud pikka aega eestikeelses keskkonnas) kõrgtasemel eesti keele.
See puudutab ka eestlasi, kes iseseisvuse taastamise esimestel aastatel perega välismaale kolisid ning seal võõrkeelse koolihariduse said. Nende kodune keel on olnud eesti keel ja nad valdavad eesti keelt emakeelena. Kuid eesti keele eksamist vabastamise ainus kriteerium on hariduse omandamine eesti keeles.
Kui laitmatult eesti keelt oskav muust rahvusest inimene või välismaal võõrkeelse hariduse omandanud eestlane soovib tööle asuda avalikus teenistuses või töökohal, kus on vaja inimestega suhelda (arst, õpetaja, teenindaja, bussijuht, turvatöötaja vms), peab tööandja nõudma neilt keeletunnistust. Keeleinspektsioonil aga tuleb teha neile asjakohane ettekirjutus. See teeb tarbetuid bürokraatlikke takistusi töökoha leidmisel ega soodusta eestlaste kodumaale tagasipöördumist.
Seetõttu tuleks täiendada keeleseadust ning anda keeleinspektsioonile lisaks praegusele kohustusele suunata inimene eesti keele tasemeeksamile ka õigus väljastada keelt väga hästi oskajatele lihtsustatud korras kinnitus eesti keele oskuse kohta.
Hariduse keel
Kahjuks ei saa üle ega ümber hariduse keelest. Kui muukeelse kooli gümnaasiumiosa on üle läinud osalisele eestikeelsele õppele (nn 60:40 mudel), siis põhikool on ikka suures osas venekeelne.
Et vene kooli õpilased tõesti eesti keele selgeks saaksid, tuleks seadusega otsustada ka põhikooli üleminek eesti õppekeelele. Millises mahus, milliste ainete ja tähtaegadega, on arutelu küsimus, aga seda otsust ei tohi enam edasi lükata.
Ning erinevalt praegu kehtiva koolieelse lasteasutuse seaduse § 8 lõikest 2 tuleks seadusega tagada, et ka eesti keelest erineva emakeelega lastel on õigus käia eestikeelses lasteaias ning kohalikul omavalitsusel on kohustus see õigus tagada.