Kes kaitseb õpetajat … kooli eest?

8. märts 2019 Igor Kalakauskas Tallinna Tõnismäe reaalkooli ajalooõpetaja ja meediatoimetaja - 25 kommentaari

Igor Kalakauskas.

Ilmselt on nii, et kui oled ametikohal töötanud kolmkümmend aastat, hakkad oma tegevust ja ka maailma teisiti nägema. Mingil määral pilk hägustub, kuid sellest hoolimata näed protsessi mitmest küljest. Kui võtta lühidalt kokku kõik see, mida elasin üle tavalise õpetaja rollis, siis võin öelda, et ainult laisk pole andnud koolile nõu, kuidas tuleks seal kõike korraldada.

Järelevalveorganid ei väsi uusi asju välja mõtlemast: ametnike kabinettidest paiskub lakkamatult üllaid soove ja karme nõuandeid, rangeid otsuseid ning nõudeid aruandluse kohta.

Kui veel paar kümnendit tagasi püüdsin kuidagi järgida haridusprotsessi optimeerimise näpunäiteid, siis nüüd eelistan algatusi lennult mitte haarata ning püüan leida neis ratsionaalset iva. Ja ütlen kohe: viimase viie aasta uuenduste seas on olnud päris palju ratsionaalset. Kuid ma ei saa lahti tundest, et ettepanekud meie töö täiustamiseks tulevad peamiselt inimestelt, kes on koolilt kui institutsioonilt tugevasti kannatada saanud: nendes ettepanekutes on nii palju muret laste ja nende vanemate õiguste pärast ning on tunda varjamatut soovi teha pedagoogi töö maksimaalselt raskeks.

Õpetaja kohustuste hulk – eriti klassijuhatajal – suureneb pidevalt, aga võimalusi ametis läbipõlemisest hoiduda jääb üha vähemaks. Mõistesse „õpetaja tööaeg“ suudavad eeskirjade autorid toppida sellisel hulgal tööd, mida vaid Tuhkatriinu suudaks ära teha. Tõsi, viimast aitas kõvasti haldjas, meil aga tuleb loota ainult oma jõududele.

Hinne sattus põlu alla

Kellelegi tuli pähe, et hinne on möödunud aegadest pärit igand. Et e-päevikus olevad painajalikud numbrid põhjustavad lastel stressi, öist unetust ja sunnivad neid psühhiaatri juurde minema. Nüüd aga tuleb psühhiaatri juurde minna õpetajatel, sest nad on sunnitud õpilastele ja vanematele materjali omandamise taseme üksipulgi selgeks tegema: kuidas saab hakkama, millele pöörata tähelepanu, kuidas laps ühe või teise teema õppimisel edeneb. Raisates selle selgitamisele mitu tundi oma elust, võib pedagooge ootamatult tabada arusaamine, et kõik nende jõupingutused on jooksnud liiva, sest suur osa vanematest ja õpilastest isegi ei hakanud tema selgitustesse süvenema.

Pidevalt tuleb meelde ühe kooli õppealajuhataja sõnavõtt, kui ta tuli meie kutsel „oma kogemusi jagama“. Külalise silmis oli täielik meeleheide, aga mulle kui holokausti teemaga kursis olevale ajalooõpetajale meenutas see juudi kogukonna esindaja ettekannet getos tehtud tööst. Nägin, et ei ole erilist mõtet talle küsimusi esitada – koolijuht lihtsalt selgitas meile, kuidas talle usaldatud õppeasutuse kollektiiv püüab etteantud olukorras ellu jääda.

Ma tahaksin siinkohal esitada väsimatutele reformijatele küsimuse: millel põhineb nende veendumus, et niinimetatud kujundav hindamine tõstab meie haridussüsteemi põhimõtteliselt uuele tasemele? Ja kui suure pedagoogi kohusetundega nad arvestavad, kui sunnivad teda vähemalt kaks korda aastas täitma iga õpilase kohta põhjalikku ankeeti? Neile, kes pole asjaga kursis, täpsustan, et täiskoormusega õpetajal on paar-kolmsada õpilast. Et tuvastada igaühe tõeline potentsiaal, on isiklikult minul vaja teha vähemalt kaks aastat detailset ja täpselt kavandatud tööd. Kavandamine pole probleem, kust aga võtta aega ja jõudu ankeetide täitmiseks?

Räägime ühest ja teisest …

Omaette ooperiks võib pidada niinimetatud arenguvestlust. Rõhutan veel kord, et mul on selliste vestluste pidamise kogemus – sellisel moel, et see ei näi tühja formaalsusena. Neile, kes pole kursis, siis see on vestlus õpilase ja vanemaga (vanematega) varem kokku lepitud teemal. Teemad hõlmavad kogu spektrit – alates õppetööst ja lõpetades tulevikuga. Mõned minu kolleegid, saanud tunda kõiki sellise suhtlemise „mõnusid“ – mõnikord venivad need vestlused mitme tunni pikkuseks –, püüavad sellega hakkama saada paarikümne minutiga vahetunni ajal. Sest selliseid vestlusi tuleb õnnetul klassijuhatajal pidada igal aastal.

Kogenud õpetajad on igavese dilemma ees: kas vestelda nii, et mitte tunda vanema ees ebamugavust selle pärast, et too kisti kodustest asjadest eemale (siin 20 minutiga küll hakkama ei saa), või vahetada mõned laused ja vormistada vestlus korrektselt päevikusse, et pärast ei saaks otseste kohustuste ignoreerimise eest peapesu.

Tean täpselt, et eespool nimetatud vestluse metoodika välja töötanud töörühm kavatses algselt seda rakendada nende vanematega, kes eiravad konstruktiivseid suhteid klassijuhatajaga. Aga ilmselt peeti haridusministeeriumis ideed sedavõrd heaks, et otsustati kutsuda vestlema kõik vanemad.

Veel üks juba elluviidav idee on tõeliselt aktuaalne. See on uurimis- ja loominguliste tööde tegemine. Selliseid töid tehakse põhikoolis ja gümnaasiumis ning formaalselt teevad neid õpilased. Aga tingimusel, et juhendajate ja retsensentide rollis on pedagoogid (põhimõtteliselt on võimalik kaasata ka üsna kõrvalisi isikuid, kuid need on erandid).

Sellise töö käigus saavad õpilased häid kogemusi. Õpetajad aga saavad koos kogemusega stressi ning unikaalse võimaluse veeta vaba aega (ah, vabandust – tööaega!) mitmeleheküljelisi kirjatöid lugedes ning sageli liigagi enesekindlate õpilastega suheldes. Stress väljendub selles, et kolleegidelt võib sellise – sageli pealesurutud (aga proovi ära öelda!) – töö õigustamisel kuulda sageli etteheiteid, et „halvasti juhendasite“, „retsenseerisite ebakorrektselt“, „lähenesite formaalselt“. Ja muide, need etteheited on enamikul juhtudel formaalselt seisukohalt õigustatud.

Kuidas on lood innovatsiooniga?

Mitmesuguste haridusfirmade ja õppekeskuste surve kord väheneb, kord suureneb. Kursustele ja seminaridele kutsete laviinis ei jõua alati orienteeruda. Ja väga raske on kohtuda nendega, kes pole reaalsusest lahti kistud ja mõistavad täpselt, milliseid tulemusi tuleb eesrindlike õppevormide puhul saavutada.

Mind teeb härdaks üks väga aktiivne ja meie ringkonnas tuntud daam, kes liigub peaaegu kõigis Eesti ja mitmetes välismaa haridusasutustes, püüdes pedagooge aidata – ei rohkem ega vähem –, „projekteerides õppetööd innovaatiliste stsenaariumide järgi“. Oma visadusega on see tubli naine hüpanud kõrgelt üle lati, mille püstitasid perestroika ajal Šatalov ja Amonašvili.

Võite nimetada mind stagnandiks, kuid enamikus infotehnoloogia poolt meile peale surutud ohtudes näen ma enamat kui tavalises – inimlikus – õpetaja ja õpilase suhtlemises. Teisisõnu, selles pole midagi tobedat, kui me tunni ajal logime kuhugi sisse, tšätime ja surfame. Aga kui meie õpilased pühendavad kogu oma vaba aja virtuaalmaailmale, siis jääb kool minu arvates vaat et ainsaks kaine mõistuse saareks, mis ohjeldab kasvavat põlvkonda veebi sukeldumisel.

Vahetundides näeb enamiku koolide koridorides üsna nukrat vaatepilti: 1.–12. klassi õpilased on nurkadesse laiali valgunud ning süvenenud oma nutiseadmetesse, mille laadimiseks on vahel raske isegi vaba pistikupesa leida. Mind isegi hämmastab, et nad leiavad veel aega üksteise kallal vägivalda kasutada, kuigi selle pahe vastane võitlus on meie riigis armutu.

Ja sellises lõputus kohustuste atmosfääris õpetajad viimastel aastatel elavadki. See küsimus ei huvita absoluutselt haridustöötajate ametiühingut, mille mastaabid ja tegevussuunad jäävad minu jaoks mõistatuseks. Ma ei kuulu juba viisteist aastat sellesse organisatsiooni, sest ei näinud ega näe mingit mõtet maksta talle protsent oma palgast ja jääda oma elukutse probleemidega üks ühe vastu.

Selles valguses kõlas täieliku mõnitamisena sotsiaalministeeriumi ettepanek alustada koolides õppepäeva kell 9 ning pikendada söögivahetunde (aga koolides on neid tavaliselt vähemalt kolm) poole tunnini. Kas pean nüüd tulema koju ainult ööbima? Ja kui päris ausalt öelda, siis millisele panusele riik loodab, pakkudes õpetajatele keskmiselt muidugi mitte armetut palka, kuid pannes nende õlgadele liiga suure vastutuskoorma?


25 kommentaari teemale “Kes kaitseb õpetajat … kooli eest?”

  1. õpetaja ütleb:

    Kõik on õige. Lauri Leesi rääkis kogu aeg õiget juttu, aga teda ei kuulatud. Ega kuulata ka edaspidi, sest ametnikud tahavad ka elada.

  2. Alli Lunter ütleb:

    Väga õige mõtteavaldus. Sellises olukorras läbipõlemine pole üllatuseks. Olen täpselt sama tundnud oma viimastel tööaastatel enne pensionile jäämist. Igasuguseid nõuandjaid ja kritiseerijaid jätkub lõputult ja nende peamine ühisjoon on pedagoogikakaugus. Enamik uuenduste soovitajatest pole koolis töötanud või pole seda teinud vastutustundega. Seni, kui ei lasta koolikorralduse, õppekava, õppeprotsessi võtete ja õpikute koostamise juurde tegevõpetajaid, pole paranemist loota. Pedagoogiline protsess kannatab võhiklikkuse all. Jõudu neile, kes on kooli jäänud. Noortel isegi ei soovita sellesse süsteemi enne muutusi siseneda.

  3. Toomas ütleb:

    …ja maa on külmand ning kärss on ka kärnas.
    Alati on võimalik jalgadega hääletada, kui see värk ikka nii jube on.

  4. pos ütleb:

    Tundub, et härra autor on liiga kauaks kooli õpetama jäänud ja võiks mõelda ameti vahetamise või vähemalt paariaastase pausi peale.

  5. Koolis tööl ütleb:

    Aplaus! Rohkem polegi midagi lisada.

  6. Viktor Undusk ütleb:

    Austatud ajalooõpetaja Igor Kalakauskas! Kõik siin maailmas on suhteline – eriti sobib see ajaloo õpetamise puhul. Praegustes õpikutes on ajalugu kirja pandud enam-vähem tõepäraselt. Kui meie põlvkond koolis käis (1946…1957), siis valitses ajaloo õpikute sisu ja tegelikkuse vahel sügav vastuolu. See oli kurb nali ja nii õpetajad kui ka õpilased teadsid, kuidas sündmused tegelikult toimusid, aga ometi pidime tunnis vastama nii, nagu õpikus kirjas. 1949.a. küüditamise ajal olin ma kolmandas klassis. Kui esmaspäeval kooli tulime, siis oli meie klassis 4 õpilast vähem. Me kõik teadsime, mis öösel oli toimunud, kuid sellest tuli vaikida. Ka “nõukogude rahvaste sõprust” saime tunda omal nahal. Kiviõli Keskkool, kus me tol ajal õppisime, oli Eesti ajast säilinud kahekorruseline koolihoone. Esimesel korruse klassiruumides olid eesti lapsed, teisel korrusel – vene lapsed.Väga tihti seisid sissepääsu ukse juures hommikuti kaks vene poissi: venelased lasti sisse, eestlased – mitte. Eesti poisid hakkasid vastu – peaaegu alati toimus kaklus. Selline oli siis see “rahvaste sõprus”.

  7. Peep Leppik ütleb:

    Kolleeg Igor Kalakauskasel on igati õigus!

    Sellises olukorras on lihtsameelne õpetajaid kooli oodata… Kui hariduselu juhivad vaid inglise keelest ameerika avaliku kooli põhimõtteid vahendavad ametnikud ja “teadlased”, siis oleme juba hävitamas oma rahvuskultuuri! Samad probleemid ka mujal maailmas…

    Töötades viimasel paaril aastal just iseseisva Eesti kooli lõpetanud noortega, torkavad oma mõtlemis- ja töövõimega silma vaid vene koolide lõpetajad! Põhjus on lihtne – sinna jõudsid “innovaatilised” MÕK-id jne tunduvalt hiljem, kui eesti koolidesse…

    Aga – kõigest lähemalt minu uues raamatukeses – ” À PROPOS …”

  8. Anni ütleb:

    Väga asjakohane artikel. Suur osa meie kooli õpetajatest on mõelnud täpselt sama. Artiklis ei räägita veel kaasavast haridusest, mil tavaklassides õpivad hariduslike erivajadustega õpilased, kellele tuleb leida individuaalseid lähenemisviise, tuleb koostada individuaalseid õppekavasid ja kohandada hindamispõhimõtteid…
    Ei kujutagi ette, kes õpetajatest sooviks veel klassijuhataja olla.

  9. Luule ütleb:

    Jah, kui see värk ikka nii… Nii tuligi teha, kui koolis oli oldud üle 25 aasta. Aga haridustööst mitte kaugemale, veidi kõrgemale küll. Noh, küsiti siis, et miks koolist ära? Ei olegi kerge öelda, et sai villand või kuppel jooksis kokku, seda otse ka ei olnud. Väiksema koormusega sai õpetamist jätkata, et mitte kaotada kvalifikatsiooni. Aga kogu haridussüsteem oli kui tihke tuumik, mida ei olnud võimalik muuta, kui vaid käsukorras, Lipetski ja Šatalovi kogemusi ning pedagoogikat juurutada, oli E.Gretskina aeg ja see kulutas õpetajaid stressiaega, stagnatsiooni. Senini ei ole sellisest mentaliteedist vabanetud, ikka kestab ja ilmselt uue põlvkondade vahetuseni. Koolijuhid näevad küll ehk häda läbi, aga ei ole piisavalt iseseisvad ja julged. Üksik meeldiv erand oli Lauri Leesi, aga tol ajal oli katemale kaigaste jalgu viskajaid. Klassijuhataja töö oli võrreldav aineõpetaja omaga, kuid alahinnati palgas ja uus Eesti võttis selles osas taas lammutamise ette. Võib ütelda, et mingi ajapeaks kooli veidi teiselt kohalt vaadata, et mitte töösse uppuda.

  10. Maagymn ütleb:

    Toetan nii artikli autorit kui Alli Lunteri(vana kolleegi) arvamust! Ja inimesed võiksid õigel ajal pensionile minna!

  11. uss ütleb:

    Kõik õige. Kui sul on klassis 24 last ja sa jätad kõrvale aastas need nädalad, kus ei ole võimalik arenguvestlusi läbi viia (lisaks vaheaegadele õppeaasta algus, eksursioonidega nädalad, projektinädalad, suusanädalad jms), siis keskmiselt peaks kolm arenguvestlust kuus läbi viima. Et mõni vestlus läheb tõesti kaks-neli tundi (ja mõnega on vaja ka mitu korda rääkida), et vestlus tuleb ette valmistada ja kokku võtta, siis on see aeg, mis nendele läheb, on uskumatu. Lisaks emotsionaalne pinge, sest mõnel juhul on õpetaja ainus, kelle rinna najal vanem oskab nutta välja oma lapsega toimetulematuse ängi.

    Õigus on ka Annil, et lisaks on kaasamine väga vaevaline, kui ikka keerulisemaid ja mitmete muredega lapsi on klassis palju ja osade puhul on õpetaja ainus, kes päriselt hoolib, võib töö alla suisa uppuda. Kaasamine on lükatud lihtsalt õpetajate ja klassijuhataja kaela, kes siis kaasavad, nii palju kui jaksavad ja kellel ei ole pahatihti kellegi abile loota. Sest kaasamiseks vajalikke abiõpetajaid – sotsiaalpedagooge ja muid spetsialiste ei ole lihtsalt olemas ja ega nende palkamiseks ka raha ole.

    Innovaatilisus ja “loomingulisuse” kultus ei aita selliste klasside puhul üldse, vaja on kindlaid raame, aga nende kehtestamiseks on väga vähe lubatud võtteid.

  12. lauri ütleb:

    Tere!

    Kui õpetaja Igor ei suuda enam muutustega kaasa minna, siis on aeg astuda kõrvale ja teha karjääris muutus. Seda nimetatakse vananemiseks, enam pole 25, et joosta vahetunni ajal õpilastega õue jalgpalli mängima. Eesti haridussüsteemi suureks mureks on vananev õpetajaskond ja sellest ka artikkel räägib.

  13. A.Külaots ütleb:

    Sellest kirjutisest küll seda ei paista. Sõnumitoojat ei tapeta

  14. A.Külaots ütleb:

    Aga soovitus hindamise osas. Üks võlusõna HEV õpilate jaoks on IÕK. Kahjuks enamus õpetajaid ei mõista selle võlusõna sisu ja kahjuks mina õpetajana ei ole suutnud seda rakendada. Küll see on aga võimalus. Kui ministeerium on seadustanud kujundava hinde,siis IÕK saames võiks ikka õpetaja kehtestada numbrilise hindamise ( psühholoogiliselt mõjuks see paremini kui see on tasuline)
    Kindel on ka see,et loovtööde osas on põhikoolis midagi kardinaalset uut välja mõelda. Tegelikult ei ole ka praegu keelatud juhendajaid väljastpoolt võtta ja äkki võiks see töö olla õpilase ja vanema ühistöö?

  15. Agur ütleb:

    Valdkond ja selle probleemid on huvitavad. Kirjutis tekitas kohe mõtteid. Näiteks, selle vanematega suhtlemise punktis. Kui ministeeriumile on tähtis suhtlemist edendada, kas siis ka ministeeriumi ja õpetajate vahel on piisavad suhtluskanalid avatud, et õpetajate mõtted jõuaksid hariduspoliitikatesse. Tundub natuke silmakirjalik. Suhtlus ei käi vaid ühte pidi, ministeeriumist koolidesse, koolidest lastele ja nende vanematele. Peaks siiski ka neid suhtluspartnereid arvesse võtma.

    Teine küsimus, mis tekkis oli kooli algusega seotud. Ei ole kahjuks kursis, mis aegadel praegu koolipäevad hakkavad, ja kas tundide algus on lükatud hilisemaks või varasemaks. Kui on lükatud hilisemaks, siis ehk on see seotud viimase aja edusammudega uneuuringutes, mille põhjal on varane ärkamine inimeste tervisele suur koormus, südamehädade oht suureneb, liiklusõnnetusi on rohkem, õppimisvõime on nõrgem, jne. Tundide hiljem alustamisel on tugevaid plusse.

    Kolmandaks tekkis küsimus selle uue hindamissüsteemi kohta. Ei kujuta ette, milline see on, ja kuidas see toimima peaks, aga hinnete põhjal inimeste jaotamisel on omad miinused küll. Stressi kohta ei oska öelda, kuigi liigne stress on halb, siis mõõdukas stress on hea ja arendav, aga hinnete põhjal laste eristamises ja nendele erinevate võimaluste andmises on probleemikohti küll. See võib inimese tulevikku mõjutada sügavalt. Kelleltki hinnete põhjal mingite võimaluste ära võtmine (kehvemasse rühma panemine) on probleemne, sest noorena võib halvema hinde saamine oleneda paljudest muudest teguritest kui lapse potensiaalist – kasvõi vanuseerinevusest ühe klassi piires. Halbade hinnete põhjustatud negatiivsed emotsioonid on ka, kuigi ehk esmapilgul naljakas, siiski midagi, millel võib olla sügav mõju kogu inimese elule. Kui õppima ei inspireeri mitte põnevad huvitavad oskused, vaid halva hinde saamise kartus, siis seostub õppimine negatiivsete emotsioonidega, ja inimene kaldub veel rohkem ära tegevustesse, mis pakuvad positiivset emotsiooni – videomängud, youtube’is kolamine, alkohol. Õppimine võib eluks ajaks muutuda millekski ebameeldivaks, mida “peab” tegema, kuna keegi käseb, mitte kuna see inimese elu rikastab.

    Kahtlemata on õpetajatel õigus. Kooli ülevalt poolt elukaugete ideede ja käskudega majandamine ei ole optimaalne ja võib tuua suuri probleeme, aga samuti tekitab probleeme see kui õpetaja professioon ja tema roll ajas ei muutu. Aju peamiselt areneb erinevate uute probleemidega tegeledes. Uuringute järgi nii aju füüsiline suurus kui uute asjade õppimise võime oleneb sellest, kui vaheldusrikkad on probleemid, mida inimene lahendab. Kahjuks ainult ühe muutumatu kava järgi õpetamisel õpetaja õppimisvõime käib ka alla, ja õpetaja, kes ise jätkuvalt ei õpi ja ei kohane erinevate uute olukordadega, on siiski pigem halb õpetaja. Konveiermeetodil töötavas süsteemis on ilmselt keeruline kõiki selliseid ideaale täita, ja see võiks käia õpetajate endi arvamust arvesse võttes, aga õpetamise metoodika peaks muutuma pidevalt, kasvõi selleks, et õpetaja enda aju ei manduks, ja ta ei hakkaks liiga arvama, et ta teab ülimaid ja igikestvaid tõdesid oma valdkonnast ja õpetamisest, ta võiks siiski olla avatud uutele mõtetele sellest, kuidas hindamine inimeste sooritusi, õppimisvõimet mõjutab, kuidas hästi õpetada erinevate hindamissüsteemide järgi, kodutöid andes, kodutöid mitte andes, jne.

  16. Läbi Põlenu ütleb:

    Ja kuna alati on seltskonnas mõni lauri (just nimelt väikese algustähega – üldmõiste, mitte nimi), siis mõtledki, et milleks üldse rääkida – kui juba põled läbi, siis tee seda vaikselt, pole vaja, et mõni lauri veel parastaks: “Kui elada ei jaksa, sure ära!”

    Ja nii me vaikselt lauride kõrval läbi põleme…

  17. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid!

    Me oleme Eestis täiesti segi ajanud kaks põhimõttelist asja –
    1) HARIDUSPOLIITIKA, millega tegelevad poliitikud, ametnikud ja üldsus tervikuna (kasvõi lapsed) – demokraatia.
    2) ÕPPETUND koos didaktikaga, mis on AINULT professionaalide ja teadlaste tegevuspõld – teistel ei tohi siin asja olla! Võrdlen siin pidevalt õpetajatööd kirurgi tööga – üldsus võib arutleda tervishoiupoliitika üle aga operatsioonituppa üldsusel asja ei ole…

    Et meil on hakanud õpetajaid (lasteaiast ülikoolideni) “õpetama” mitteprofid (isegi lapsed!), siis oleme jõudnudki absurdi… Meenutan, et esimeses Eesti Vabariigis haridusministeeriumi AMETNIKUD ei sekkunud õpetaja sisulisse töösse! Ka nõukogude ajal tehti seda palju VÄHEM. Kuhu me liigume?!

    Kooli on viinud allakäiguteele just asjatundmatute ametnike armee!

  18. Agur ütleb:

    Kahjuks see ilmselt nii üks-üheselt ei saa toimida. Vähemalt õpilasel on asja küll õppetundi, kui ka muud kõrvale jätta. Ja kuigi õpetajal oleks tore olla autokraat klassiruumis, see kahjuks tänapäeval nii toimida ei saa, isegi kui nii otsustataks. Telefonid on pea igal ühel meist, ja pole keeruline guugeldada arenguid õpetamismetoodikas.

    Autokraatia häda klassiruumis on ka see, et põhikoolis saadab edu õpilasi, kes on kuulekad ja oskavad käsku täita, tegelikus elus on aga pigem edu alused teistsugused. On uuringuid, mille järgi põhikooliõpetajad kalduvad olema ülekaalukalt teatud isiksusetüüpi, ja nad hindavad positiivselt õpilasi, kes on sama isiksusetüüpi, kellest siis suure tõenäosusega positiivse põhikoolikogemuse tõttu saavad ka põhikooliõpetajad. Üldiselt loob see süsteemi, kus põhikoolis hinnatakse mingit tüüpi isiksuseomadusi, mis ei ole tingimata seoses mingitel teistel aladel edu saavutamisega, ja kooliõpetajad taasloovad iseendasarnaseid kooliõpetajaid.

    Nii ebaaus kui see ka ei tundu, juhtimisoskusi õpitakse reeglina juhtimiskogemustest. Siis kui põhikool autokraatidest õpetajatega õpetab alluma, saavad veidi paremate ressurssidega inimesed õpetada oma võsukestele juhtimist, ja neist saavad tulevased firmajuhid ja poliitikud. Kuulekas olemise ja täpsuseta ilmselt oma ala meistriks ei saa, aga sotsiaalses hierarhias edu saavutamiseks võib olla see hoopis pidur. Kuulekas ja tubli õpilane võib saada oma ala meistriks, aga suure tõenäosusega ta siiski peab edaspidi alluma inimestele, kes ei oska peaaaegu midagi muud kui teiste manipuleerimist ja enesekehtestamist.

    Küsimus, kuidas tegeleda õpilastega, kellele ei meeldi, et neist kasvatatakse alluvaid, jääb ilmselt lahenduseta veel mõneks ajaks. On üpris tõenäoline, et neid saadab ka vaatamata kehvale koolikogemusele edasises elus edu, ja nad saavad mõne juhtiva koha peale, kust end kooliõpetajate peale soovi korral välja elada.

  19. Alar Soppe ütleb:

    Kui vanad õpetajad koolist lahkuks, tuleks paljud koolid ilmselt sulgeda! Sest ju ei tule neid noori õpetajaid kooli millegipärast-või kui, siis minimaalsel hulgal. Kui inimene ise koolis töötanud pole, ega siis ei jaga neid probleeme ka-pole lihtsalt sellist kogemust!

  20. Valgustaja ütleb:

    Tunnustus Igorile ausa ja julge teema avamise eest!

    Enneolematult palju kommentaare avatud teemal näitab selle aktuaalsust!
    Suur enamus kommenteerijaist avaldab põhjendustega toetust artikli autorile.
    Nende hulka kuulun ka mina. Kahjuks Lauri, POS, Toomas ei ole artikli autori seisukohtadega nõus. See on nende õigus, kuid ei leia põhjendusi, seisukohti!
    Piisavalt põhjendatud seisukohti esitasid Igoriga nõustunud kommenteerijad, ma ei hakka neid üle kordama.
    Kahjuks need mittenõustujad hakkasid hoopis sõnumitoojat ründama! Mis on inetu ja alatu!
    Ma tahaksin nüüd ise olla ka natuke alatu ja soovitada Laurile kõrvale astuda, POS – ile mõelda ameti vahetamise peale ja Toomasele külmumiskindla kärsa hankimise peale mõelda!

  21. Leelo ütleb:

    Hull lugu küll, kui lapsed vaid põhikooli läbivad ja kloonideks saavad. Algkassides on õpetajatel ees selle vanuse eetiline kasvatamine, kesk ehk põhikoolis murdeea probleemid kõige teravamas vormis ja isiksuse kujunemine ei lõpe isegi gümnaasiumis, kus elu ja õppimine on taas hoopis teine ning õpetajad selle vanuse jaoks sobivad. Muidugi jätkub veel erihariduse tee kutse- või kõrgkoolides, mis veekord hea arengu keskkonnaga. Õpetajad pakuvad omamoodi mosaiiki ja õpilased suure eeskujude valiku. Moraalituid õpetajaid aga koolid ei valigi lastele hirmutamiseks. Eks firmajuht pea olema jõudnud oma huvidest lähtuvalt lemmiktegelasi valima selle pika kooliaja jooksul, põhikoolist juhtimiskogemusi ikkagi ei saa, ehk siis aga korra ja hoolsuse harjumusi.

  22. Matilda ütleb:

    Kommenteerijate seas on esindatud inimtüüp, kelle jaoks probleemide nägemine, nende pärast südame valutamine ja nendest rääkimine võrdub automaatselt virisemisega. Mulle pole päris arusaadav, mis neid sellise maailmanägemise juures ärritab. Kas teeb kadedaks autori võime süveneda ja kriitikameel, mis neil endal puudub?

  23. Virgi Ojap ütleb:

    Waldorfkoolides on arenguvestlusi, lapsevaatlusi, loovtöid ja kirjeldavat hindamist ilmselt ca 100 aastat praktiseeritud( 2019 on Waldorfpedagoogika 100. aastapäev.) Seega ei ole need asjad midagi “uut.” Olen ise kolleegidega kella kolmeni-neljani öösel tunnistusi kirjutanud- ja meie kirjutasime neid siiani omakäeliselt tunnistusele.( ei kasutanud tehnilisi võimalusi- põhjendusteks pole siin ruumi).See oli hirmus aeg ja samal ajal ilus aeg. See oli tõeline ÕPETAJAKS kasvamise aeg.
    Tunnistus on väljundina ülevaade lapsevanemale. See on sisendina tõeline tagasivaade õpetajale. Tagasivaade on sisemise arengu alus.
    Kui seda ei toimu, siis saab tiksuda oma ” igaveses” õpetusmudelis lõputult ja mingi osa meist ju seda ka tahab ( mugavustsoon). Seda enam, et õpetajatel ( aga ka politseinikel, juristidel jne)kõigil teatud võimupositsioonilt teadmiste jagajatele, otsuse langetajatele – haakub külge “ebamina”: ebaadekvaatne enesekindlus, süsteemi rahulolu, teise inimese mitte tajumine.
    Kõrvalepõige- minu juristipraktikas – kõige raskemad kliendid on olnud pedagoogid. Nad teevad ise kõike seda, mille vältimist justkui peaksid iga päev koolis lastele õpetama: ” Ära räägi teise jutu vahel!” KUi sa küsid, siis pead andma võimaluse ka vastata. ” ” Tee vahet olulisel ja ebaolulisel. Ole teadvel kohast ja ajast,ära lihtsalt “kalla” kõiki üle sellega, mis sülg suhu toob. Hinda ka oma vestluskaaslast, mitte ainult iseennast!
    Tagasi kirjeldava tunnistuse juurde:
    Tunnistusi kirjutades saad äkki aru, mida oleks kindlasti pidanud teisiti tegema, vähemalt püüdma. Sa kuuled kuidas sa ise enda sees kõneled: ” selle lapse jaoks ma jäin nõrgaks; miks ma seda last ei mäleta üldse!!; seda aspekti oleks neile vaja olnud rohkem; siin oleks ajaliselt pidanud teisiti jaotama jne.jne”
    See minakõnelus minaga võib olla valus, aga see on sisemine ja objektiivne. Loomulikult pidin selleks, et aasta lõpul saaks tunnistus sisuliselt kirjutatud- iseendale pea iga päev tegema väikeseid märkusi- tagasivaadet konkreetse tunni kohta, laste kohta, võtma teadlikult ülesandeks täna just seda enda jaoks unustatud last tähele panna jne. Tunnistusi kirjutades nägin otsekui peeglis: kelle olin unustanud, kelleni minu tähelapanu ja teadvus ei jõudnud, kes aga seda tähelepanu suutsid liiga ahnelt vallutada, millist aspekti oma ainest suutsin hästi läbi viia, mis jäi nõrgaks.
    Tunnistuste välja andmise aeg nihkus meie koolis aastate praktika tulemusena – paar päeva enne jaanipäeva, sest enne õpetajad lihtsalt ei jõudnud. See väljastati lapsevanemale.
    Tõsi formaalsena on kirjeldav tunnistus tüütu kohustus ja mõttetu ajaraiskamine.

    Sisuline eeldab paradigma muutust.Ma kasvan päris õpetajaks läbi õpilaste. Ma ei saa kunagi valmis. See on see Pärdi “Peegel peeglis”. See on väga intiimne, sisemine, väga püha protsess.
    Kes on see inimene, minu ees! Millised jõud seal peituvad, mida seal on avada- mitte mida on sinna vaja sisse pressida.
    See on pööre õpetaja suhtumises, metoodikas-didaktikas.Selles kuidas õpetaja lapsele silma vaatab, mida nendega ette võtta tahab.

    Me oleme siiani käsitlenud õpilast abstraktse kahejalgse ajukandjana, kelle suhtes on õpetajal ülesanne ajusse mingeid salvestisi sisse pressida. See teeb lapsed haigeks. Me jääksime ka ise haigeks, kui meie mõtted – arvamused, tunded, meie isiksus oleks meist suurema osa päeva ajast meist eemaldatud.
    Liiga palju on olnud nende aastate jooksul valusaid kogemusi.
    Põhikool peaks olema siiski tore ja tegus aeg iga lapse elus. Sotsiaalsete põhioskuste omandamise ja alusteadmiste juurde jõudmise – põnev ja huvitav aeg. Maailm on fantastiline!Ta ju on?
    See ei ole normaalne, kui 2. ja 3. klassi õpilased tunnevad koolihirmu, vajavad psühholooge ja psühhiaatreid, lõpueksamitegijad teevad neid amfetamiini abil, Tallinna eliitkooli edukas vilistlane, keda tema välisriigis saatva eduloo järel ka kool endale külla kutsub keeldub sellest- sest meelde tulevad igal öösel hirmuhigis ärkamised- “kas mul on ikka kõik kodutööd tehtud, äkki on midagi puudu!”. Ja ta ei ole sellest veel täna- abielus inimesena üle saanud! Kool teeb meie lapsed haigeks. ( haige on ka edukas perevägivallatseja või isik, kes ei tunne enda võimeid ja ongi nõus hakkama “harimatuks” ministriks jne-) Neid lugusid on liiga palju. Ka see on meie edukas Eesti haridussüsteem täna ja meie ühiskonna peegel.

    Ja siiski-õpetaja põleb läbi. Ka w-koolides on suurim mure- õpetajast Õpetajaks saamine, õpetajate koolitus, nende läbi põlemine. Mure “tunniandjate” pärast.Ülekoormus. Õpetaja vajab “hingamise pause.”
    Ideaalis- vaba aasta ( tasustatud vähemalt miinimumpalgaga) pärast klassiõpetaja tsükli läbimist. Õpetaja saab ennast täiendada, ringi vaadata, aga ka osalise töökoormusega nö energiat koguda. ( võimalik vist väga vähestes rikastes koolides, aga hädavajalik järgmine samm.)

    Küsimus on ikkagi õpetaja isikus ja isiksuses. See töö eeldab Isiksuseks saamist. Iseenda hingejõudude tervislikus- st terviklikus valdamises. Siis saame kõneleda Eino Ellerist-Mart Saarest- Voldemar Pansost
    ja paljudest tesitest tähelepanuväärsetest Õpetajatest.

    Heade soovidega,
    Virgi Ojap

    25 aastat waldorfkoolis-
    sellest 10 aastat õpetajana( siiski mitte põhitööna).

  24. Ethel ütleb:

    Ma olen Virgi Ojapiga nõus. Iga hinna eest edu saavutamine, et meie eduühiskonnas ikka tõeliselt edukas olla on paljudele lastele stressirohke katsumus. Mul on hea meel, et õpetaja-despoodi aeg hakkab läbi saama ja oluliseks muutub isiklik lähenemine. Sest paraku ei saa ka lugupeetud ajalooõpetaja mööda vaadata asjaolust, et me ei saa kohelda klassitäit lapsi nagu lambakarja, keda tuleb vastupanu välistavalt ühes suunas juhtida. Samas on õigus, et õpetajate töökoormus on tõepoolest tohutult suur. Seda võiks vähendada aga lõputu aruandluse, mitte õpilaste arvelt. Ja veel – ega õpetaja amet polegi ju töö, vaid kutsumus. Seda tuleks teha missioonitunde ja säraga ning kui seda sära enam alles pole, teine amet valida.
    Igaks juhuks lisan, et töötan õpetajana. Tavalises ja üsna edukas koolis, mis on suutnud leida mõlemat poolt rahuldava tasakaalu õpetajate ja õpilaste igikestvas konfrontatsioonis. Seegi on võimalik.

  25. Agur ütleb:

    Kahtlemata õppimine kestab pikemalt kui ainult põhikooliaja või vähemalt võiks kesta, samuti on mul praegust kooliaega keeruline hinnata, kuna üpris loomuliku protsessina on osa empaatiavõimet õpilaste suunas kaduma läinud (elu on olnud pikka aega hoopis teistsugune kui kooliõpilasel ja varasemat aega ilmselt meenutan läbi veidi väändunud prillide, tajumata mingeid erinevusi praeguse ja varasema koolikogemuse vahel) ja mäletan ka ennast kooliajal ilmselt veidi valesti, aga kahtlustan, et inimesed õpivad erinevat tüüpi mõtlemist siiski natuke erinevas järjekorras, võib-olla üpris varase elu tõttu. Ma ei taha ennast lugeda kuidagi targemaks kui teisi, pigem, et mulle tundus loogiline saada asju selgeks teises järjekorras, aga enda põhikoolikoolikogemust ilmestas siiski frustratsioon õpetamise suhtes, mis ei alustanud küsimusest “miks?”, vaid alustas korraldustest “tehke seda, sest nii on õige, pole teie asi muretseda selle pärast, miks”. Võib-olla inimestel käib see erinevat moodi, nägin palju koolikaaslasi, keda see ei häirinud, ja võib-olla ka selliseid, keda see häiris tugevalt, nad ei osanud seda sõnadesse panna, nad mässasid, sattusid pahuksisse, jäid istuma, kukkusid koolist välja, hakkasid jooma, vms. Minu jaoks palju põhikoolis (ja gümnaasiumis) õpetatust ja õpetamisel kasutatud metoodikast oli tugevalt vastuolus sellega, mida instinktiivselt tajusin õige olevat või vaja minevat. Kui õpetajad proovisid edendada seisukohta, et raha pole elus nii tähtis kui haridus/armastus/tervis, siis see tundus reaalsusest lahutatud olevat, kohustusliku kirjanduse praktika, õppimise negatiivsete emotsioonidega sidumine, jms. Tagantjärgi võin lihtsalt öelda, et need läksid vastuollu minu instinktiivse kujutlusega sellest, mis inimesele tegelikult kasu toob, talle suuremaid võimalusi annab, teda motiveerib või arendab. Mäletades oma lapsepõlve loodetavasti piisavalt, olen ma üpris veendunud, et minu suhtumine kooli ja selle kasulikkusesse oleks teistsugune, kui kool oleks pakkunud meetodeid tegeliku elu küsimustele lahenduste leidmiseks, ja abstraktsete teemade õpetamisel (trigonomeetria, kirjandusklassika) suutnud need paremini ära ühendada millegiga, mis tegelikult huvi pakub, ja millest ehk kasu võiks olla.

    Praegu, vähemalt enda kogemuse põhjal, ma näen pigem kooli kasutegurit sellena, et see oli suur, üpris mõttetusi ja lollusi täis süsteem, mis tuli ületada, ja milles ellu jäämiseks kasutatavate võtetega (spikerdamine, tunnisegamine,) omandasin tegelikud eluks vaja minevaid seoseid ja oskuseid, ja mina omandasin neid, aga paljud ei omandanud, kas alistusid autoriteedile või põlesid läbi, seostasid akadeemilised huvid võib-olla igaveseks vastikute emotsioonide, elukauguse ja “pehmodega” ja läksid autoremondilukksepaks või Soome tööle, arendamata oma intellektuaalseid külgi võib-olla enam mitte kunagi. Mulle lihtsalt tundub, et see süsteem võiks olla teistsugune, selline, mis ei tooda kuulekaid alluvaid ja akadeemilises elus pettunud “kehvikuid”, vaid tasakaalustatud huvideampluaaga motiveeritud inimesi. Mulle ei tundu, et tänapäeval see süsteem oleks minu ajaga võrreldes sisuliselt väga muutunud, aga teataval määral idealistina, mulle tundub endiselt, et selline süsteem teoreetiliselt võiks eksisteerida, ja see ei eeldaks õpetaja autoriteedi maa alla tallumist, pigem tõstmist, kui inimese, kes valdab ja aitab arendada eluks praktiliselt vaja minevaid oskusi, seoseid. Ma küll ei kujuta ette hetkel, et see ilma motiveerimissüsteemi muutmata ja kooliõpetaja kui käsuandja rolli ümbermõtlemata, lisaks veel ehk paljusid muutmist vajavaid asju muutmata, toimida saaks, aga teoreetiliselt tundub see võimalik.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!