Koolid, pange oma edulood valmis!

1. märts 2019 Raivo Juurak toimetaja - Kommenteeri artiklit

„Hariduse tehnoloogiakompassi“ koostamise ja tutvustamise eestvedajad virtuaalreaalsuse prillidega: Marit Dremljuga-Telk, Ingrid Maadvere, Heli Aru-Chabilan. Fotod: Raivo Juurak

 

Kas tehnoloogia abil õppimine on ikka traditsioonilisest õppimisest tõhusam? Arutavad Eero Ääremaa, Mare Räis, Mart Laanpere, Märt Aro, Innar Liiv ja Henrik Roonemaa.

HITSA tutvustas 21. veebruaril Telliskivi loomelinnakus „Hariduse tehnoloogiakompassi“, kus selgitatakse haridustehnoloogia praegusi arengusuundi.

„Hariduse tehnoloogiakompass“ hakkab ilmuma igal aastal ja selle leiab veebist aadressilt kompass.hitsa.ee. Järgmistesse kompassidesse on HITSA-l plaanis koguda piltlikke näiteid selle kohta, kui nutikalt on Eesti koolid haridustehnoloogiat õppimise lihtsustamiseks ja tõhusamaks muutmiseks kasutanud. Siit ka üleskutse koolidele oma infotehnoloogia rakendamise edulood valmis panna.

„Hariduse tehnoloogiakompassi“ tunnustuseks peab ütlema, et see on ülevaatlik ja kergesti loetav. Keskendus on viiel teemal: tehisintellekt, asjade internet, andmeanalüütika, virtuaal- ja liitreaalsus ning turvalisus digimaailmas. Näidete puhul ei piirduta ainult koolimaailmaga, vaid vaadatakse uue tehnoloogia kasutamist ühiskonnas laiemalt. Koolirahvale pakub kõige rohkem huvi muidugi see, kuidas tehnoloogia saab õpetaja tööd kergendada. Näiteks kontrolltöid saaks ju parandada robot, sest tegelikult see ju roboti töö ongi.

Einsteinil ei olnud arvutit …

Tehnoloogiakompassi tutvustusele järgnes vestlusring, kus osalesid abiturient Eero Äärmaa, koolijuht Mare Räis, õppejõud Mart Laanpere, ettevõtja Märt Aro, õppejõud Innar Liiv ja ajakirjanik Henrik Roonemaa.

Kas tehnoloogia abil õppimine ikka on paberõpikuga õppimisest tõhusam? See oli üks küsimus, millele ei saanud vestlusringist kiiret ja selget vastust. Tehnoloogia tõhususe näiteks toodi virtuaalreaalsuse prillid, millega saab minna bioloogiatunni ajal otse Amazonase sohu ja olla seal justkui päriselt. Teiseks näiteks toodi keemiatund, kus pärast katsete tegemist saab arvuti abil kiiresti andmeid analüüsida. Tehnoloogia abil saab ka tunde järele vaadata, neid edasi ja tagasi kerida.

Teisalt väideti, et Einsteinil ei olnud arvutit, Ränioru mõnedki geeniused panevad oma lapsed ilma arvutiteta kooli, paljudes koolides on nutiseadmed keelatud jne. Mitmed uuringudki on näidanud, et arvutipõhine õpe ei ole traditsioonilisest õppest efektiivsem. Skepsist jagub.

Mart Laanperet ei paistnud skepsis üllatavat. Ta ütles, et pärast trükipressi kasutusele võtmist olid kõik veendunud, et raamatueelsed õppeviisid olid paremad. Kui ilmusid raadio ja televiisor, siis ei nähtud neile kaua aega koolis kohta. Nüüd väidetakse, et sülearvuti õpilase laual ei võimalda keskenduda. Aga õpilased on erinevad. Laanpere teab noori, kes saavad edukalt õppida ainult siis, kui televiisor mängib ja kogu aeg saab sõnumeid vastu võtta. Multitasking.

Ta kahtles ka uuringutes, mille järgi on traditsiooniline õpe arvutipõhisest tõhusam. Küsimus on selles, mis kriteeriumide põhjal tulemusi hinnatakse, ütles ta. Uut moodi õppimine eeldab ka uut moodi hindamiskriteeriume. Soomes on praegu suur paanika – avastusõpe on viinud hinded alla! Vanad kriteeriumid näitavad seda. Kuid missugused oskused on avastusõpe üles viinud? Kus on uued kriteeriumid, mis seda näitavad?

Laanpere märkis, et meie riigieksamid lähtuvad samuti vanadest põhimõtetest. Ta ütles, et unistab uut tüüpi riigieksamist, mida tehakse meeskonnatööna ja mis kestab pool aastat ning mille tulemusena valmib mingi toode või teenus. Selles eksamimeeskonnas võiks olla oma tööjaotus: keegi programmeerib, keegi disainib, keegi ajab majandusasju jne. Kui eksamitöö on valmis, võiks seda hinnata klient, kellele see on tehtud, mitte kool.

Laanpere kiitis väga Tallinna haridusameti projekti „Vau! Ohhoo!“, kus tegutsevad just koolide meeskonnad. See on väga põnev. Leitakse hästi vana raamat. Keegi läigatab sellele mingit vedelikku peale ja raamatulehele ilmub tekst, mida seal enne ei olnud. Selgub, et selles on mingi kood. Jne. Siis asuvad meeskonnad tehnoloogiavahendeid kasutades asja uurima. Näiteks GAG-i õpilased ehitasid endale isegi läbi torude mineva roboti, et vana raamatu saladusele jälile jõuda. Meeskonnad on teinud „Vau! Ohhoo!“ projektis palju põnevaid asju, õppides seejuures ka tehnoloogiat kasutama.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!