Kuidas peksukotist sirgub sadist

22. märts 2019 Toivo Niiberg psühholoog-nõustaja ja koolitaja - Kuidas peksukotist sirgub sadist kommenteerimine on välja lülitatud

Inimene, kes seesmiselt ei ole vägivallaks valmis, on alati vägivallatsejast nõrgem. Aleksandr Solženitsõn

Et kurjus saaks võidutseda, piisab heade inimeste tegevusetusest. Edmont Burke

Vägivalda kogenud last saab aidata ainult tingimusteta armastusega. Märgake oma last, õppige teda kuulama, talle andestama, teda mõistma, aga ka kindlaid piire seadma!

Emotsionaalne väärkohtlemine vähendab ohvri enesekindlust, eneseväärikust, usaldust enda suhtes ning minataju. Ei ole oluline, kas selleks väärkohtlemiseks on pidev riidlemine, naeruvääristamine ja hirmutamine või peidetakse seda käitumist „juhendamise“, „õpetamise“ või „nõuandmise“ sildi taha – tulemused on sarnased.

Kui laps ei ole piisavalt armastust kogenud, arvab ta, et maailm ongi armastuseta paik. Või arvab, et teda ei armastata, ta ei ole armastust väärt, ta on halb, ja püüab seetõttu kogu elu vastupidist tõestada. Ta tunneb, et tal on halb. Ta püüab seda tunnet vältida, kuid käitub alateadvuse mõjul ikkagi nii, et saab ise osa halvast käitumisest. See kinnitab tema arvamust, et ta on halb. Armastus, tunnustus, edu – see on teiste jaoks.

Eluks mittevajalike uskumuste läbitöötamiseks vajame ka viha energiat ja destruktiivsust. Destruktiivsus ja lammutamine on vajalik introjektide – meile mittevajalike tervikkujutluste – osadeks lõhkumiseks ja enda uuesti üles ehitamiseks. Allasurutud viha muutub aga enesevihkamiseks, masenduseks, süütundeks ja enesehaletsuseks. Tundes oma viha või kurbust, saame paremini kontakti ka oma rõõmu ja armastusega.

Üks tüüpilisi vastandeid meie sees on bossi ja alluva konflikt. Igaühes meis leidub teatud määral sadisti ja masohhisti.

Inimene võib kergelt sattuda ohvri rolli, sest teised tunduvad paremad ja targemad. Lõpuks kaotab ohver võime iseennast tajuda ning väärtustada. Emotsionaalne väärkohtlemine põhjustab haavu, mis on nähtamatud, kuid võivad ulatuda palju sügavamale ning kesta kauem kui füüsilise väärkohtlemise tagajärjed. Lapsepõlvetrauma üleelamine suurendab hiljem depressiooni, söömishäirete, abielu- ja muude probleemide tekkimise riski.

Kuigi emotsionaalsest väärkohtlemisest räägitakse enamasti laste ja vanemate kontekstis, võib seda leida kõikjalt. Teismeliste omavaheline suhtlus on sageli väga raske emotsionaalne väärkohtlemine. Ka töökohtadel võib täiskasvanute omavahelises suhtluses seda ette tulla. Vägivald toimub sageli kinnises ringis, kus ohver saab omakorda väärkohtlejaks. Jälgigem ennast ja teisi ning püüdkem vägivalda vähendada seda ringi lõhkudes.

Peksukott ja eluheidik

Keegi ei suuda meile nii palju haiget teha kui meie oma vanemad, sest nad on meile tähtsad ja kallid. Laps ei mõista, kuidas on võimalik, et üks kallis ja lähedane vägivallatseb teise kalli ja lähedase kallal. Kuidas on võimalik, et isa, kes peaks olema lapsele toeks ja kaitsjaks, võib tekitada valu ja hirmu?

Sellise elu nägemine ja selles elamine tekitab lapse tunnetes segadust ja tihti põhjendab ta olukorda omaenda valesti tehtud teoga. Kas ma olin liiga üleannetu, ei läinud õigel ajal magama? Või jonnisin söögilauas liiga palju? Laps paneb kogu oma jõu sellesse, et tajuda juba ennetavalt kõiki märke, mis võivad viia vägivallani – kas isa tuleb koju naeratavana või kurjana, kuidas ta mantli seljast võtab, kus on ema, millise pilguga isa vaatab, kuidas ta hingab, kuidas astub.

Pidevas stressiootuses areneb lapsel eriline ellujäämisoskus – ta püüab aimata vägivallategu ja jälgib pingsalt, millises emotsionaalses seisus on ema. Selle peale kulutab laps oma jõu, mis on vajalik kasvamiseks ja arenemiseks. Kui kodus on lähisuhtevägivalda, mõjutab see alati ka pere lapsi, isegi kui vägivald pole otseselt suunatud nende vastu.

Lapsi ei mõjuta ainult otsese kuritarvitamise pealtnägemine, vaid ka asjaolu, et nad elavad keskkonnas, kus nende emal on oht sattuda vaimse ja füüsilise vägivalla ohvriks. Sellises keskkonnas elamine mõjutab lapse tervist – ajukeemiat ja närvisüsteemi, muutes kehvemaks mälu, tähelepanu ning tunnete reguleerimise võimet. Mida noorem on laps, seda suurem on kahjustus tema tervisele, suhetele ja usaldusele kogu eluks.

Väärkohtlemise tagajärjed

Väärkohtlemine on igasugune käitumine, mille eesmärk on teist kontrollida ja allutada hirmu, alanduse ning füüsilise või verbaalse rünnaku kaudu. Emotsionaalne väärkohtlemine on võrreldes füüsilise väärkohtlemisega sageli alahinnatud ning paljud inimesed ei ole isegi teadlikud, et nende käitumist saab väärkohtlemiseks nimetada.

Millised vanemate poolt tulevad väärkohtlemise viisid soodustavad eluheidiku kujunemist enim?

Eemaletõukamine ja hülgamine. Vanemad, kes seda teevad, annavad sageli (meelega või tahtmatult) lapsele mitmel moel märku, et ta pole soovitud. Näiteks tehakse seda lapse väärtust vähendades või tema vajadusi naeruvääristades. Vanem võib käskida lapsel enda juurest lahkuda või minema kaduda, narrida teda või öelda, et ta on väärtusetu, teha temast pere musta lamba või süüdistada teda perekonna või õdede-vendade probleemides. Ka keeldumine väikese lapse süllevõtmisest võib olla emotsionaalne väärkohtlemine.

Ignoreerimine. Täiskasvanud, kelle enda emotsionaalsed vajadused ei ole rahuldatud, ei suuda sageli ka laste vajadustele vastata. Nad ei näita välja kiindumust ega paku hoolitsust. Nad ei pruugi lapse suhtes üldse huvi välja näidata ning mitte märgata tema olemasolu. Sageli on vanemad füüsiliselt kohal, kuid emotsionaalsel tasandil kättesaamatud. Pidev võimetus lapsele vastata või temaga suhelda on käsitatav emotsionaalse väärkohtlemisena.

Terroriseerimine. Vanemad, kes ähvardavad, karjuvad ja sõimavad, põhjustavad lastele tõsist psüühilist kahju. Ühe lapse eeskujuks toomine selleks, et teda teiste ees karistada või normaalsete emotsioonide väljanäitamise eest naeruvääristada, on väärkohtlemine. Lapse ähvardamine karmide sõnade, kehalise karistuse, hülgamise või ekstreemsetel juhtudel isegi surmaga on mitteaktsepteeritav. Enda lõbuks nalja pärast lapsele ähvardustega hirmu põhjustamine on üks hullemaid emotsionaalse väärkohtlemisega variante. Uuringute järgi sooritavad väärkoheldud naiste lapsed kuus korda sagedamini enesetapukatseid ja hakkavad 50% suurema tõenäosusega kasutama alkoholi ja narkootikume. Rohkem kui pooled väärkoheldud naised löövad ise oma lapsi.

Isoleerimine. Lapsevanem, kes kipub last teistest isoleerima, ei lase lapsel eakaaslastega kohuda, võib hoida beebit enda toas ilma stimulatsioonita või ei lase teismelisel hobidega tegelda. Nõudmine, et laps püsiks oma toas alates sellest, kuni ta koju tuleb, kuni järgmise hommikuni, söömise piiramine ning lapse surumine isolatsiooni või eraldatusse ning perest ja sõpradest eemale hoidmine võib olla destruktiivne ja olenevalt asjaoludest saab seda lugeda emotsionaalseks väärkohtlemiseks.

Rikkumine. Vanemad, kes last rikuvad, võivad lubada neil kasutada narkootikume või alkoholi, vaadata pealt loomade julma kohtlemist, eale mittekohast seksuaalse sisuga materjali ja näha pealt või osaleda kriminaalsetes tegudes, nagu vargus, rünnak, prostitutsioon, hasartmängurlus jmt. Alaealise suunamine kahjulike või illegaalsete tegude sooritamisele on väärkohtlemine ning sellest tuleb ametivõimudele teatada.

Ärakasutamine. Ärakasutamiseks saab lugeda manipulatsiooni või pealesurutud käitumist, mis ei võta arvesse lapse arenguvajadust. Näiteks ei ole sobiv korduvalt eeldada, et 8-aastane laps vastutab perele õhtusöögi valmistamise eest. Lapsele suurema vastutuse andmine, kui ta on võimeline kandma, või lapse kasutamine tulu saamiseks on väärkohtlemine.

Kuidas aidata?

Esmalt tuleb abistajal selgeks teha väärkohtlemise põhjus. Vägivalda kogenud laps vajab aega, et usaldada ja võtta abi vastu. Laps tunneb ära, kui täiskasvanu on ehe ja siiralt huvitatud tema aitamisest. Kui tekib kahtlus, et laps on kogenud perevägivalda, tuleb temaga rääkida sellest omavahel, turvalises kohas.

Laps saab terveneda vaid turvalises keskkonnas, kui ta ümber on turvalisi täiskasvanuid, kes usuvad temasse. Kui ta hakkab usaldama täiskasvanut, hakkab ta tasapisi usaldama ka ennast. Vägivalda kogenu vajab professionaalset abi, et saada üle traumast ja luua tulevikus turvalisi suhteid.

Vägivalla puhul on oluline katkestada põlvkondade ahel, sest vägivalda soosivas keskkonnas üles kasvanud lapsed võivad jõuda lõpuks isegi järelduseni, et see ongi normaalne olukord.

Poisid õpivad oma vägivaldselt käituvat isa jäljendama ning võivad hakata vägivalda kasutama konfliktide lahendamise meetodina ja oma tahtmise saavutamise vahendina. Tüdrukud võivad õppida leppima mõttega, et vägivald ongi osa naiste elust. Nad võivad õppida samastama armastust valu ja vägivallaga ning neil on suurem tõenäosus hiljem luua ise paarisuhe, kus on vägivalda. See ainult toidab vägivallakultuuri.

Õõvastav küll mõelda, aga inimene võib harjuda ka alanduse ja füüsilise valuga, hakates seda isegi otsima ning nautima. Kindlasti ei tule selline harjumus üleöö, vaid aastatega. Teisalt, nii imelik, kui see ka tundub, on masohhistil ja sadistil üsna väike vahe. Ja nii olemegi jõudnud ringiga tagasi aktiivse aktsenaudi ja vägivaldse lapseni, millega aktsenaudi põhjalikumat lahkamist alustasime – ohvrirollist kangekaelsuse ja kangelaseni.

Vägivalla vastu koolis, kodus, ühiskonnas saab võidelda ainult armastusega. Viha ja vägivallatseja vihkamine ainult kasvatab vägivalda.


Eluheidiku omadused

Tuumtunnused:

  • alandlikkus, tõrjutus,
  • kergesti märgatavad psüühikahäired ja üsna sageli märgatavad füüsilise vägivalla tunnused,
  • rituaalne käitumine.

Psüühika nõrgad küljed:

  • olukorrad, mis nõuavad enda eest väljaastumist, enda kaitsmist,
  • vajadus kusagil esineda, oma arvamust avaldada, klassi ees vastata jne,
  • empaatia, headuse ja hoolivusega ülepakkumine – kardab ärakasutamist,
  • uuem ja suurem suhtlusringkond.

Kaasnevad tunnused:

  • konkreetsed hirmud,
  • alaväärsuskompleksid,
  • psühhasteenilisus,
  • usaldamatus,
  • asteenilisus,
  • depressiivsus,
  • üksildus,
  • tõrjutus,
  • kinnisus,
  • kiivus,
  • kättemaksuiha,
  • masohhism,
  • sadism.

Comments are closed.