Läbi põlevad hinnatud spetsialistid

8. märts 2019 Annika Poldre toimetaja - 9 kommentaari

Psühhiaater Mari-Liis Laanetu rõhutab, et väga oluline on suhelda kolleegidega. Foto: erakogu

 

Confido vaimse tervise keskuse juhataja, psühhiaater MARI-LIIS LAANETU räägib pedagoogide läbipõlemisest, selle äratundmisest ja vältimisest.

Laanetu toob näiteid elust: 32-aastast naisõpetajat ei rõõmusta enam miski. Teda valdab rahulolematus kõigega. Pikad tööpäevad on väsitavad, und ega söögiisu pole, ka magamise järel on ta väsinud. Sõbrad on kaugeks jäänud. Meeleolu kõigub, kõik paistab justkui läbi mustade prillide. See kõik on süvenenud paari aasta jooksul koos suurenenud töökoormusega.

50-aastast naisõpetajat kimbutavad unehäired, väsimus, jõuetus, kurnatus. Ta tajub mälu nõrgenemist ja see tekitab hirmu dementsuse ees. Ta on loobunud sisuliselt igasugusest töövälisest tegevusest, sotsiaalse suhtlemise vastu on huvi minimaalne. Kümme aastat tagasi oli veel kõik hästi, kuid koos töökoormuse kasvuga on samm-sammult kasvanud ärevus ja pinge.

Mõlemad naised on olnud hinnatud spetsialistid, motiveeritud ja heade töötulemustega. Nende tervisehädade algne põhjus on olnud tööl läbipõlemine.

Läbipõlemisel pole ühest definitsiooni, ütleb Laanetu. Läbipõlemist võib defineerida kui liigse ja pikaajalise stressi põhjustatud emotsionaalse, füüsilise ja vaimse kurnatuse seisundit, mil tuntakse end ülekoormatuna, emotsionaalselt tühja ja võimetuna pidevatele nõudmistele vastata. Stressi kestes kaotatakse huvi ja motivatsioon, mille ajel eelnev roll on võetud. Läbipõlemine kujuneb pikkamööda ja jääb inimesele tihti märkamatuks.

Läbipõlemine ja stress

Läbipõlemine ja stress on erinevad seisundid. Läbipõlemise puhul on kõike liiga vähe – liiga vähe energiat, motivatsiooni, tahtmist midagi teha, huvi millegi vastu. Inimene justkui kuivab kokku. Seevastu stressi korral on tunne, et kõike – töökoormust, kohustusi, pinget jm – on liiga palju, see kõik nõuab nii vaimselt kui ka füüsiliselt liiga palju, inimene nagu upuks kohustustesse. Aga stressi puhul säilib lootus, et kui kõik tehtud saab, läheb elu edasi, läheb paremaks. Läbipõlemise korral lootust enam pole, tundub, et miski ei muutu ja valguskiirt ei paista. Stressi puhul on inimesed selle olemasolust tavaliselt teadlikud, läbipõlemist sageli ei märgata.

Läbipõlemise sümptomid on kurnatus, pidev väsimustunne, motivatsiooni puudumine, frustratsioon, küünilisus, tähelepanu- ja keskendumishäired. Töö on tavalisest vähem tulemuslik, tekivad suhtlemisprobleemid nii tööl kui ka kodus, üldine rahulolu väheneb. Mõtted on pidevalt seotud tööga, ka siis, kui ei olda tööl. Ennast jäetakse hooletusse ning ilmnevad terviseprobleemid (sagedamini mitmesugune valu, unehäired, seede- ja südameprobleemid, rasvumine jne).

„Läbipõlemine ohustab neid, kes on väga motiveeritud ja tööle pühendunud,“ ütleb Laanetu. Läbipõlemist soodustavad töö, elustiili ning isiksusega seotud faktorid. Tööga seotult võib läbipõlemist soodustada olukord, kus inimene ise ei saa otsustada oma töö üle, kus tal puudub kontroll asjade käigu üle. Vahel on inimesel oma harjumused, aga ta ei saa nendega arvestada. Ei saa mugandusi teha, valida oma soovi järgi, tegevust ise juhtida. Läbipõlemisega seostuvad ka tunnustuse puudumine, segased või mittemõistlikud nõudmised, vähe väljakutseid esitav või pingeline töö, samuti tööga seotud väärtuste konflikt. Elustiiliga seoses põhjustab läbipõlemist liigne töötamine, kui pole aega suhtlemiseks, eraeluks, pole lähedasi suhteid, võetakse liigselt kohustusi teiste piisava abita või uneaeg kahaneb alla kuue tunni.

Läbipõlemist soodustavad isikuomadused on perfektsionism, pessimistlik nägemus endast ja maailmast, oskamatus või suutmatus delegeerida tööülesandeid teistele. Samuti kõrge saavutusvajadus.

Läbipõlemise tagajärjel langeb produktiivsus, väheneb loovus, halveneb enesetunne ning inimene hakkab sageli töölt puuduma. Halvenevad suhted nii tööl kui kodus, tekib minnalaskmismeeleolu. Algavad tervisehädad: seedeprobleemid ja unehäired, psüühiline seisund halveneb ärevushäirete ja depressiooni tekkeni.

Kuidas läbipõlemisest hoiduda

Tähtis on tunda ja märgata juba esimesi sümptomeid, tõmmata pidurit ja püüda tegutsedes suunata neid vastupidisesse suunda, samuti suurendada enda vastupidavust, hoolitsedes oma vaimse ja füüsilise tervise eest. Tuleb otsida kontakti nii lähedaste, sõprade kui ka kolleegidega, olla sotsiaalselt aktiivsem, rääkida oma murest. Läbipõlemiseni jõudes tuleb ka püüda muuta enda suhtumist olukorda. „Minu soovitus on, et tuletaksime endale meelde, miks oleme hakanud tegema seda, mida teeme, miks valinud selle tee ja mis on eesmärk,“ ütleb Laanetu ning soovitab näha avaramat pilti oma tegevusest, missioonist, eesmärgist. Ja sealjuures leida töövälist tegevust, mitte jälgida aina töömeile ja mitte olla pidevalt kättesaadav.

Sama vajalik on teha vahet, millal on probleem endas, millal teistes. „Läbipõlemine võib olla tingitud sisemistest teguritest, kuid tuleneda ka välistest. Kiputakse mõtlema, et mina ei saa hakkama, aga võib-olla on probleem süsteemis, ebamõistlikes nõudmistes,“ soovitab Laanetu süveneda olukorda. Aeg-ajalt kipuvad inimesed heitma endale põhjendamatult ette, et ei jõua teha kõike, mis plaanis oli. „Ehk võiks midagi teha efektiivsemalt, aga teisalt, kui keskkond või nõudmised ei ole mõistlikud, siis polegi võimalik kõigega normaalselt toime tulla,“ arutleb psühhiaater ja soovitab mitte jääda sel juhul vastuvoolu ujuma ja ennast läbi põletada. Vahel tulebki teha otsus, et samamoodi ei ole mõttekas jätkata.

Tööandjale soovitab psühhiaater märgata kolleegide probleeme, ennetada neid. „Juhid peavad teadma ohumärke ja oskama neid märgata, et mitte jõuda läbipõlemiseni ning sealt edasi ärevushäirete ja depressiooni avaldumiseni,“ ütleb Laanetu. Tähtis on luua ka meeskonnatunne.

Kui aga koolijuht läbi põleb ja tal pole motivatsiooni, ta on küüniline ja rahulolematu, kandub see edasi alluvatelegi. Ja miks peaksid töötajad innustuma oma tegevusest, kui juht on tülpinud ja tüdinenud? „On väga oluline, et juht ise oleks heas vormis. Ta peab endal ka silma peal hoidma,“ ütleb psühhiaater.

Ennetada aitab suhtlemine

„Läbipõlemine ei ole lõplik, sellest saab tagasi pöörduda arstilt abi otsimata,“ kinnitab Laanetu. See on võimalik, kui inimesed ja ka juhid teavad läbipõlemise sümptomeid, reageerivad neile ega lase probleemidel süveneda väljendunud läbipõlemiseni ja sealt edasi juba kliiniliste psüühikahäireteni. Psühhiaater soovitab ennetuseks rääkida probleemidest, et saada aru, mis toimub. „Sotsiaalne suhtlus kolleegidega on oluline,“ ütleb ta.

„Sageli pöörduvad inimesed arsti vastuvõtule kahtlusega, et on läbi põlenud,“ räägib Laanetu. Tegelikult on olukord kaua kestnud ja ammu juba lisandunud depressioon, ärevushäired jm. „Siis ei räägi me enam läbipõlemise puhul kohaldatavatest meetoditest, mis võiksid aidata. Siis on juba hilja.“ Seepärast soovitab psühhiaater võimalikult vara, niipea kui sümptomid tekivad, teha midagi tavalisest teisiti.

„Sageli on töö ja eraelu tasakaal paigast ära, tullakse õhtul koju magama ja hommikul vara starditakse, pole sõpru ega sotsiaalseid suhteid, ei ühtki hobi, ei spordita, justkui ei kuulutagi enam mujale kui ainult tööle,“ kirjeldab psühhiaater ohtlikku seisundit. Läbipõlejale sobib samasugune tegevus, mida stressi ja depressiooni vältimiseks soovitatakse: võtta aeg maha, puhata, leida endale meeldiv sportlik tegevus, pöörata tähelepanu sotsiaalsetele kontaktidele ja otsida teistelt abi, süüa tervislikult, hinnata üle oma prioriteedid, hakata taas tegema neid toredaid asju, mis läbipõlemise või ebamõistliku töökoormuse tõttu kõrvale on jäänud.

Kõige vastuvõtlikumad läbipõlemisele on noored mehed ja naised vanuses 20–35 ning naised pärast 55. eluaastat. USA-s avaldatud statistika alusel vaevab igal aastal 500 000 õpetajat läbipõlemine. Viie aasta jooksul lahkub töölt läbipõlemise tõttu 42% õpetajaid. Mida keerulisemad on piirkonnad, näiteks vaesemad elurajoonid, seda rohkem põleb seal õpetajaid läbi. Meil teadaolevalt selliseid uuringuid pole. Isegi kui inimene pöördub läbipõlemise korral arsti juurde, pole sellel haigusel koodi ja see ei kajastu statistika andmebaasides. Lätis seevastu saavad inimesed läbipõlemise korral, mis pole isegi psühhiaatriline diagnoos, kuni aasta olla töövõimetuslehel.

Õpetaja vajab tuge

Õpetajatel on aeg-ajalt probleeme lastevanematega. Kui nõudlikelt vanematelt tuleb alatasa negatiivset tagasisidet, soodustab seegi õpetaja läbipõlemist. Konflikti korral lapsevanemaga vajab õpetaja tunnet, et tal on koolis toetus, seljatagune, et vajadusel saab ta nõustajalt abi. Keerulisem on, kui õpetaja jääb oma tunnete ja negatiivsusega üksi. Ta peaks saama vähemalt rääkida ehk n-ö ventileerida oma tundeid. Kooliti see võimalus erineb. Kui pedagoogid ei räägi omavahel sellest, mis koolis või tunnis toimub, on ka pinge suur. „Hästi oluline on suhtlus kolleegidega, inimestega, kes sind mõistavad ja saavad aru olukorrast, milles oled,“ rõhutab psühhiaater.

Meil on koolides palju õpilasi toetavaid teenuseid ja on koole, kus on mentorprogrammid ja nõustamised ka õpetajatele. Kuid on ka neid, kus midagi sellist ei ole. Küllap sõltub see omavalitsusest, rahakotist, kooli juhtkonnast ja ka kooli asukohast, sest kõikjal pole psühholoog või nõustaja kättesaadav.


9 kommentaari teemale “Läbi põlevad hinnatud spetsialistid”

  1. Peep Leppik ütleb:

    Kolleegid!

    See eest säravad laste silmad – tundides saab teha igasugust pulli… Ja seda kõike nägime ju ette. Veelkord (kaua veel?) peatun neil põhjustel oma nädal tagasi ilmunud raamatukeses “À propos …”. Seega – pole mõtet selle teema ümber vadistada – mingem lõpuks põhjuste juurde!

    P.S. Palju õnne NAISTEPÄEVAKS kõigile kolleegidele!

  2. Anu Carlsson ütleb:

    Väärt artikkel, tänan! Nii ongi!

  3. kraamer ütleb:

    Läbipõlemine tekib paraku ka muudel erialadel.
    Inimene, kes tunneb, et jõud hakkab lõppema, püüab alguses seda varjata.Isegi iseendale ei tunnistata alguses , et asi läheb käest ära.
    Püütakse mitmesuguseid võtteid oma jõu ja meeleolu taastamiseks, Taastumine on aga enamasti väga aeganõudev ja seetõttu lisandub lootusetus.Rabeled ja rabeled …ja sageli ise välja ei rabelegi.
    Põhjus on lihtne. Et tekiks läbipõlemine selle sõna kõige valusamas mõttes, kulub aega päris palju.Ja peaaegu niisama palju kulub taastumiseks – küll mitte täpselt sama palju, kuid loota, et üks ilus soojamaa reis või misiganes spordiga tegelemine toob koheselt jõu tagasi, siis see on enda petmine.
    Miks õpetajad põlevad läbi?
    Olen olnud meie rüblikuga palutud mõne õpetaja poolt tundi kaasa istuma ja see, mis tunnis toimub, ületab peaaegu minu taluvusläve.
    Kui ikka lastele on seadusega antud vabadus teha tunnis mida iganes tahetakse, siis on ühel hingega tööle pühendunud õpetajal läbipõlemiseks kõik juba ainult aja küsimus.
    Väga palju aitaks kaasa klassi distsipliinile üksainus tugiisik, kes istub nurgas ja peab silmsidet lastega, kes ei pea õpetaja austamist miskiks.
    Tagasiside õpetajatelt, kelle tunnis olen istunud:”Ma sain esimest korda tunnis tööd teha!”
    See tagasiside oli nagu palsam ka minu vaeva eest, mida ise oma rüblikuga päevast päeva ületada püüan.

    Jõudu teile, õpetajad! Kasutage seaduse piires kõiki võimalusi, mis
    teie tööd kergendaks.

  4. Laine ütleb:

    Hea artikkel ja hea ka Teie kommentaar. Kui aga vaadata artiklit “Kes kaitseb õpetajat…” ja selle viimase ebakompetentsuse uttu suubuvat kommetaari Agurilt, siis on ainuvõimalik küsimus: kes küll sõlmiks kokku selle pärja, mida tänane kool peaks kandma. Kuidas saab keegi ette kujutada, et õpetajad kukuvad oma läbipõdemisse ebakompetentsuse ja saamatuse tõttu. Kes kooliõpetajaks hakanud, ei pääse igapäevasest lisatööst, kaasaarvatud järjepanu hariduse ja kasvatuse küsimuste, eriala jms vajaliku osas. Vast on keeleõpetajal ja kunstidel selles osas kergem, aga pole seda täheldanud, igal alal omad hooled. Aga jah, kui ikka ei ole antud nii palju võimeid, et selle küllap et raskeima elukutsega pikka aega toime tulla, siis tulebki end päästa ja vahetada elukutset. Nii on neid, kes ei tule toime kestvalt riigivalitsemise, reaktiivlenduri, kirurgi ja teiste tippametitega, tulebki teha õigeid valikuid. Koolielu reformimine kestab ja kestab, see ongi raske nii lastele, õpetajatele kui ka vanematele, kes ei saagi enam aru, mida oodatakse nendelt. Võiks ju olla lihtsam.

    • kraamer ütleb:

      Kui noor inimene on elukutse valiku ees, siis ei ole enamasti kriteeriume, millega hinnata oma võimet pikaajalise pingega toime tulla.
      On vaid ind ja unistused.
      Ja siis ühel päeval oled sa diplomiga reaalsuses. Mistahes elukutsel.
      Kõik see, millega puutusid kokku praktikal, seisab nüüd otse sinu ees reaalis.
      Ma ei tea, mis on see, millega lapsed tunnetavad ära sinu jõu ja tarkuse ja empaatiavõime, kuid juba sinu esimesel sisenemisel klassi/rühmatuppa, koori või orkestri ette pannakse sulle esmane hinne.

      On aga üks oluline moment läbipõlemise juures. Kogu töökoormuse ja
      sellega toimetuleku kõrval on meil ju ka paralleelelu, kus samuti on sageli kuhjaga probleeme, mis meid maadligi suruvad ja seetõttu rääkida vaid oma sobimatusest valitud ja kirega armastatud elukutsesse on vale.

      Ühel hetkel tuleb aga siiski hetk, kus ellujäämise nimel tuleb langetada otsus. Ja vast see olulisel teelahkmel seismine ongi see,
      mis meid omakorda rõhub. Kas oma üliraskete pereprobleemide (põetust vajava pereliikme või puudega lapse hooldamine või muud olukorrad) kõrval totaalselt läbipõlenuna tuleb päevast päeva ärgata mõttega, et tuleb teha tööd, millest enam isegi rõõmu tunda ei jaksa.

  5. õpetaja ütleb:

    Olen antud teemaga isiklikult liigagi hästi kursis. Täna, 40-aastase ja 20 aastat koolis töötanud õpetajana, võin, õnneks, ütelda, et olen elus ja teen tööd, mis mulle väga meeldib. See elus olemise vihje ei ole kujundlik, vaid täiesti otsene. Oli hetk, mil minu olukord oli jõudnud liiga sügavale.
    Täna olen otsustanud elada teisiti – olen õppinud oma töökoormuse juures tegelema asjadega, mis mulle meeldivad; olen õppinud õpilaste, kolleegide ja lapsevanemate negatiivsust endasse mitte võtma; olen õppinud, et klassiruumis olen mina see, kes otsustab ja mitte keegi teine (see võttis vast isegi kõige enam aega ja jõudu, aga täna on sellel tulemused); olen õppinud enda jaoks võimendama positiivseid asju ning selle tulemusel näen neid ka rohkem; olen õppinud ka seda, et igaüht ei saagi aidata (isegi mina mitte!); olen õppinud, et kõik asjad, mis juhtuvad (eriti halvad), ei ole alati minu süü. Seega olen üsna palju õppinud selleks, et oma vaimset tervist kaitsta. Kahjuks, pean aga tunnistama, et meie hariduspoliitikas toimuvad arengud kõigutavad minu omandatud oskuseid väga suuresti!! Ja ma pole kindel, kas ma suudan õppida end nendega kohandama.

  6. Kaur ütleb:

    Läbipõlemine on ennetatav intrapersonaalsete oskuste õpetamise läbi. Paraku seda ei tehta seni üheski koolis.

    Mida me vajame on süsteemne lähenemine oma sisemaailma mõistmisele ja teave kuidas ennetada vaimse tervise probleeme juba eos. See lugu avab teemat: http://edasi.org/18072/helena-lass-mis-vaimne-vorm-kuidas-see-aitab-elus-paremini-hakkama-saada/

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!