Last kasvatab terve küla

Tähtis on praktika! Fotol teevad „Imeliste aastate“ grupijuhid lapsevanematele mõeldud ülesandeid läbi.
Foto: Kärt Vajakas

Et lapsed korralikult õpiksid ja käituksid nii kodus kui ka koolis hästi, selleks annab oma panuse ka kohalik valla- ja linnavalitsus.

Linnade ja valdade päeval Tallinnas 13. veebruaril arutati muude teemade kõrval päev otsa ka probleemidega laste perede toetamist. See on igati tervitatav. Meil Eestis on ju pikalt vaieldud selle üle, kas lapsi peab kasvatama kodu või kool. Seda vaidlust on saatnud uudised õpilastest, kes ei hooli distsipliinist või on olnud õpetaja suhtes isegi vägivaldsed. Viimastel aastatel on kohalikud omavalitsused võtnud aga üha rohkem vastutust selliste lastega perede eest enda kanda. Loodetavasti vähendab omavalitsuse sekkumine kooli ja kodu vägikaikavedamist ning lapsi hakkabki kasvatama kogu küla (vald, linn) ühekoos.

Mängige oma lapsega vähemalt kümme minutitki päevas ja teie suhted temaga muutuvad palju paremaks, kinnitavad Kärt Kase, Ly Kasvandik ja Merit Lilleleht. Foto: Raivo Juurak

Ent kui palju kohalikud omavalitsused probleemidega laste peresid aitavad? Ja kuidas üldse tuleks lapsi tänapäeval kasvatada? Neid teemasid kommenteerivad asjaga otseselt kokku puutuvad inimesed, Tervise Arengu Instituudi vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ koolitajad Kärt Kase ja Merit Lilleleht ning perede ja vanemahariduse valdkonnajuht Ly Kasvandik.

Kui palju vallad ja linnad peresid aitavad?

Vestlusringis tõdeti, et vallad/linnad on probleemidega laste perede toetamise olulisust teadvustanud. Näiteks vanemlusprogrammi „Imelised aastad“ koolitused on jõudnud nelja aastaga juba pooltesse kohalikesse omavalitsustesse. Teadvustatakse, et töö lapsevanematega peab algama varakult ja olema regulaarne, sest ühe-kahe koolitusega midagi ei muuda.

Ly Kasvandik: Tervise Arengu Instituut teavitab kaks korda aastas, kevadel ja sügisel, kohalikke omavalitsusi lapsevanematele mõeldud koolitusprogrammist ja vallad saadavad meile siis oma sooviavaldused. Vallad võtavad asja tõsiselt. Nad leiavad lapsevanemad, kellel on juba tõsisemaid probleeme lapse kasvatamisel, kuid kaasavad ka neid, kes on osalemisest huvitatud, et probleeme ennetada. Vallad koostavad programmi läbiviimiseks oma eelarved, millest poole katavad nad ise ja teisele poolele taotlevad toetust Tervise Arengu Instituudilt. Planeeritavas eelarves peavad sisalduma koolitajate kulud, aga ka valla organiseeritav tasuta kerge eine osalejatele ja lastehoid. Vajadusel aitab vald osalejaid transpordiga, et kõigil vanematel oleks võimalus ühel õhtul nädalas koolitusel osaleda.

Ühe osa lapsevanematest suunab vanemahariduse koolitustele valla lastekaitse spetsialist. Need on vanemad, kes ei saa oma lastega hakkama ja kelle puhul on oht, et neilt võetakse lapsed ära. Alkoholismi või narkomaania küüsi sattunud peredele on mõnel juhul vaja leida tugiisik, kes aitab nende lapsi ja õpetab ka vanemaid elus jälle toime tulema. Kuid oleme märganud, et väiksemates kohtades on tugiisikuid väga raske leida. Ressurssi napib ja tugiisiku töö on ka väga raske, sest nõuab erakordset järjekindlust ja kannatlikkust.

Kärt Kase: Tean Hollandi koolitajat, kes õpetab vangistusest vabanenud emasid. Eesti justiitsministeerium on selliste emade koolitamisest samuti huvitatud. Võib-olla õnnestub meil Eestis tulevikus neid lapsevanemaid vanemlusprogrammis õpetada.

Mis kasvatusmuresid lapsevanematel eelkõige on?

Õpetajad ütlevad, et esimesse klassi tulnud laste hulgas on mitmeid, kelle sotsiaalsed oskused jätavad soovida. Nad ei tea, kuidas teistega suhelda, kas olla sõbralik või lahendada probleeme rusikatega jne.

Kärt Kase: Kui vanemad on kodus ebakindlad ega oska oma lastega usalduslikku suhet luua, siis kandub nende ebakindlus ja stress üle lastele. Eelmisel nädalalgi oli meil ühes koolitusrühmas suur mure, et lapsed ei tule oma ülekeevate emotsioonidega toime. Kolme-nelja-aastased vihastavad kergesti, viskavad asju, karjuvad, jonnivad pikalt, lasteaias hammustavad ja löövad teisi. Nad ajavad oma vanemad sellise käitumisega kohutavalt närvi. Siin on ka üks põhjus, miks „Imeliste aastate“ programm nii palju laste ja ka nende vanemate emotsioonidega toimetulemisega tegeleb.

Ly Kasvandik: Lapsevanemate üks probleem on ka see, et teoorias nad teavad, kuidas lapsega käituda, kuid raske on neid põhimõtteid ellu rakendada. Käitutakse sageli ikka nii, nagu mäletatakse oma vanemaid käitunud olevat. Näiteks Norras antakse emale ja isale pärast lapse sündi kaasa lühike videokoolitus lapse kasvatamise põhitõdede kohta. Õppides videomaterjali abil, on võimalik oma vanemlikke oskusi arendada.

Merit Lilleleht: „Imeliste aastate“ programmis on samuti palju videomaterjali. Omavalitsuste lastekaitsetöötajad on suunanud meie koolitustele ka selliseid lapsevanemaid, kellel on eneseväljendamisega raskusi. Neile on video vaatamine eriti palju abiks. Eestis on paljud lapsevanemad näinud teleseriaali „Superlapsehoidja“. Nad võrdlevad seda sageli koolitusel õpitavaga. Kuid videost üksinda ei piisa – kõige olulisemad asjad tuleb koolitustel praktiliselt läbi teha, et oma oskusi treenida. Alles pärast praktikat hakkavad uued oskused ka igapäevaelus kasutust leidma.

Kärt Kase: Vanemad tulevad meie programmi sageli igapäevaste kasvatusmuredega: kuidas saada näiteks laps õigel ajal magama, mida teha, et ta söögilauas korralikult istuks, kuidas teda noorema õe-vennaga sõbralikult mängima õpetada jms.

Mängige lapsega! Kasvõi kümme minutit päevas!

Mis on tänapäevase kasvatuse juures kõige olulisem? Kindlasti lapse tunnustamine ja eriti temaga koos aja veetmine, noorema lapse puhul siis mängimine. Mängimise ajal on vanemal oma lapsega kahe võrdse inimese suhe, ühtlasi näeb vanem siis, missuguseid sotsiaalseid oskusi tuleb tema lapsel arendada.

Kärt Kase: Päris paljud vanemad mõtlevad kasvatuse all eelkõige piiride seadmist ja karistamist. Kuidas karistada last nii, et ta korralikuks muutuks – see on tüüpiline küsimus, millega koolitusele tullakse. Mõned vanemad on üsna pettunud, kui kuulevad, et karistamisest tuleb meil juttu alles 13. koolitusnädalal. Programm „Imelised aastad“ kestab 16 nädalat. Me kulutame väga palju energiat, et lapsevanemad vabaneksid soovist last karistada. Umbes poole programmi peal on paljud aru saanud, et enamasti polegi vaja karistada, sest kontakti hoidev suhe on lapse käitumisprobleeme vähendanud.

Merit Lilleleht: Mõni lapsevanem ei oska väärtustada usaldusliku suhte loomist lapsega. Kui peres on mitu last, kiputakse arvama, et lapsed peavad mängima omavahel ja ema saab muud teha. See vanem ei tea, kui palju uut ja huvitavat ta oma lapse kohta teada saab, kui ta temaga iga päev kasvõi kümme minutit mängib. Üks ema, kes „Imeliste aastate“ programmis osales ja kodus lapsega iga päev mängima hakkas, ütles tagasisides, et varem probleemsena tundunud laps täitsa meeldib talle.

Kärt Kase: On hea, kui mängu juhib laps ja vanem läheb sellega kaasa. Mida fantaasiarikkam ja reeglivabam mäng, seda parem. Oluline pole mängu sisu, vaid see, et vanem veedab lapsega koos aega, suhtleb temaga nagu võrdne võrdsega, kuulab ta ära. Ka näiteks koos kelgutamine ja söögi tegemine on olulised tegevused. Vaja on saavutada lapsega hea suhe, siis hakkavad probleemid kaduma.

Ly Kasvandik: Ühes koolitusel kasutatavas videos laskis hästi suurt kasvu isa riietada oma tütrel ennast printsessiks, sest tütar tahtis nii. Isa mängis kaasa. Tasuks selle eest küsis tüdruk pärast mängu lõppu: „Mis sa tahad, et mina nüüd teeksin?“ Õhtune magamaminek oli kohe lihtsam.

Merit Lilleleht: „Imeliste aastate“ programmis kasutatakse konto metafoori. Lapsega mängides paneb vanem justkui raha kontole, kus ta saab seda hiljem vajadusel välja võtta. Isadele see meeldib. Nad küsivad ikka, kui palju nad peavad lapsega mängima, et laps ühes või teises asjas neile vastu tuleks. Piisab kümnest kuni viieteistkümnest minutist mängimisest päevas.

Kärt Kase: Vanemad arvavad, et nad peavad õhtu läbi lapsega mängima ja kui mängivadki, on lõpuks täiesti kurnatud. Iga keskendumine ju väsitab, mis sest, et laps on armas. Aga iga päev 10–15 minutit lapsega mängida on tehtav. Selle aja jooksul paneb lapsevanem kõik muu kõrvale ja on ainult lapse päralt. Tulemus on, et laps on palju koostööaltim. See kümme minutit päästab päeva, ütles üks lapsevanem.

Ly Kasvandik: Mõned vanemad on veendunud, et nende lapsed ei ole loomult mängijad, sest neid huvitab ainult nutitelefon. Soovitasin ühel emal ja isal kodus omavahel lauamängu mängida. Paari nädala pärast tuli ema rääkima, et nad mängisidki abikaasaga õhtul köögis lauamängu. Läks natuke aega mööda, kui lapsed tulid ukse vahelt piiluma, mida isa-ema seal teevad ja kas nemadki võivad kaasa teha. Selgus, et lapsi huvitavad peale nutitelefoni muudki asjad, kui neid vaid üheskoos tehakse.

Teadmisest ei piisa, tuleb ka harjutada

Üldiselt on teada, et loengu kuulamine ja tarkade tekstide lugemine kedagi kohe uut moodi käituma ei pane. Uusi käitumisviise on vaja harjutada, et tekiks kogemusi, mille najal uut moodi edasi minna.

Merit Lilleleht: Me istume „Imeliste aastate“ koolitustel vanematega koos põrandal ja mängime laste mänge. Paneme mõne lapsevanema lapse rolli ja harjutame tema tegevuse jälgimist, uurime, mida me tema mängus näeme, kirjeldame tema tegevust, harjutame kiitmist ja tunnustamist.

Kärt Kase: Kirjeldavat kommenteerimist tasub harjutada, sest lapsed mõistavad seda. Üks ema rääkis oma 12-aastasest tütrest, kes ei tahtnud kooli minna. Ema põrutas peale, et peab kooli minema ja kõik. Laps hakkas nutma, ema oli õnnetu. Pärast koolitust proovis see ema kirjeldavat kommenteerimist, mis käis umbes nii: „Sa tuled trepist alla, ma näen, et su nägu on kurb. Sul paistab midagi hinge peal olevat. Mingi mure vist vaevab sind. Nüüd istud sa kerratõmbunult diivanurgas ja oled ikkagi kurb.“ Ja nii edasi. Ema ei küsinud: „Mis sul jälle viga on! Räägi!“ Ta kirjeldas neutraalselt seda, mida nägi, ning lõpuks hakkas laps rääkima. Ta ütles, et koolis narritakse teda prillide pärast. Kui nad emaga selle teema läbi arutasid, oli laps lõpuks nõus ikkagi kooli minema. Emale oli see suur avastus, et neutraalse kirjeldamise abil sai ta lapsega niimoodi kontakti.

Merit Lilleleht: Lapsevanemad kuulavad suure huviga, mida teised oma kogemustest koolitustel räägivad. Nad küsivad, kas see tõesti toimis, ja lubavad ise ka proovida. Enne nad uusi asju ei usu, kui on need ise järele proovinud ja õnnestunud.

Olen nüüd kümme korda leplikum …

Mis kasu on programmist „Imelised aastad“? Lisaks vanema ja lapse suhte paranemisele toob programm lapsevanemate mõtlemises kaasa olulise hoiakute muutumise.

Ly Kasvandik: Üks isa ütles pärast koolitust: „Ma olen ikka kümme korda leplikum nüüd!“ Üks halb asi lapse kasvatamisel ongi närvi minna ja tema kallal tänitada. Norme ja piire on palju parem kehtestada rahulikult.

Huvitav on, et koolitusele tulevad lapsevanemad enamasti sooviga oma lapse käitumist paremaks muuta, kuid peagi avastavad üllatusega, et peavad ka iseennast muutma: vihastamisest hoiduma, oma last rohkem kuulama, järjekindlamad olema, seadma lapsele eakohaseid ootusi jne.

Kärt Kase: Meil on vanemlusprogrammi koolitusel kodune ülesanne, kus lapsevanem peab ära lugema, mitu käsku ja keeldu ta 15 minuti jooksul lapsele annab. Paljud lapsevanemad on šokeeritud, kui avastavad, et nende peamised laused on: „ära tee“, „ära mine“, „ära võta“, „ära jookse“, „ära räägi“ jne. Sellise käskude laviini all on lapsel raske aru saada, et vanemad armastavad teda, pigem tajub ta neid pahurate ja kurjadena.

Ly Kasvandik: Väga hea on, et meie vanemlusprogramm viib lapsevanemad kokku ka õpetajatega. Mõned emad, kelle abikaasa töötab Soomes vm, on tulnud koolitusele koos oma lapse lasteaiaõpetajaga. Nii hakkavad ema ja õpetaja lapsega sarnaselt käituma. Poleks paha, kui kooliõpetajadki programmis „Imelised aastad“ osaleksid.

Merit Lilleleht: See koolitus viib ka ühes grupis osalevad lapsevanemad omavahel kokku. Meil moodustatakse osalejatest sõbrapaarid, et lapsevanemad ei oleks üksinda ja omaette, vaid saaksid oma muredest kellegagi rääkida. Nad helistavad üksteisele, saavad vahel koos lastega kuskil mänguväljakul vm kokku. Niimoodi toetavad nad üksteist. Kui ühel läheb midagi hästi, siis teine mõtleb: „Tõesti? Ma proovin ka!“

Kärt Kase: Iga uue kohtumise alguses kuulame, missuguseid edusamme on lapsevanemad vahepeal oma lastega saavutanud. Kui mõni vanem pole saanud lapsega mängida ja kuuleb teistelt, kui palju on neile lapsele pühendatud mänguaeg andnud, proovib ta järgmine kord samuti lapsega mängida.

Ly Kasvandik: Mõnes õpperühmas on olnud vanemaid, kellelt lastekaitse on tahtnud vanemlikke õigusi ära võtta. Pärast koolituse lõppu on nende vanemlikud oskused aga paranenud ja laps on otsustatud jätta vanemale.

Kärt Kase: Mõnes õpperühmas on isegi kolm-neli lapsevanemat, kelle vanemlikud õigused on ohus. Ühelt emalt oli juba kaks last ära võetud ja ta tahtis ise enne kolmanda lapse sündi programmis osaleda, et oskaks oma kolmandat last ise kasvatada. Inimesed ikkagi usuvad vanemlike oskuste arendamise võimalikkusesse.

Merit Lilleleht: Pärnus käis meie koolitusel üks lapseootel ema. Ta läks poole koolituse pealt sünnitama ja järgmisel koolitusel oli koos beebiga, öeldes, et ei saa nii vajalikku koolitust pooleli jätta. Enamik koolituse läbi teinud vanemaid küsib, millal tuleb jätkukoolitus.

Üks lapsevanem ütles, et käis kallil juhtimiskoolitusel, aga sai „Imeliste aastate“ programmist isegi rohkem. Näiteks rahulikuks jäämine, inimeste tähelepanelik ärakuulamine ja muud põhimõtted kehtivad ka täiskasvanutega suheldes. Lapsevanematele meeldib seegi, et nad ei pea Tallinna või Tartusse õppima sõitma, vaid koolitajad tulevad nende elukoha lähedale. Üks isa kirjutas hiljuti tagasisides: „Jaguks maarahvale selliseid kursusi rohkem!“

KAS SA OSKAD KUULATA?

• Planeeri aega, et saaksite vajadusel pikemalt rääkida.
• Loo rääkimiseks segavate inimeste ja telefonideta keskkond.
• Loo silmside, süvene ja hoia fookus rääkijal.
• Jälgi kehakeelt. Kui näed pinget, siis sõnasta see: „Sul on sellest ebamugav rääkida …“
• Sõnasta kuuldu aeg-ajalt ümber. Näiteks „Saan aru, et sulle meeldiks rohkem …“
• Küsi avatud küsimusi: „Kuidas?“, „Mida?“, „Kus?“, „Miks?“. See aitab end vabamalt väljendada.
• Lase vaikusel kanda. Oota rahulikult, kuni rääkija jätkab. Loe mõttes kahekümneni.
• Julgusta vajadusel teist edasi rääkima: „Mhmh“, „Saan aru …“, „Mis siis sai …?“.
• Püüa aru saada rääkija tunnetest ja peegelda neid tagasi. Näiteks „Sind kurvastas, et …“
• Ära rista käsi või jalgu. Nooguta, et väljendada mõistmist.
• Ole kohal. Ära mõtle, kuidas sina oled midagi sarnast läbi elanud või mida järgmiseks öelda.
• Ära võta rääkija tundeid endasse. Hea kuulaja on „peegel“, mitte „käsn“.

Allikas: Tarkvanem.ee

Vaata ka www.terviseinfo.ee.

KÜSIMUS JA VASTUS

Kuidas teie omavalitsus lapsi ja peresid toetab?

Marika Saar.

Marika Saar, Elva abivallavanem:

Meil toetab peresid kolm lastekaitsespetsialisti ning neljanda leidmiseks on konkurss pooleli. Varem leiti, et umbes tuhande lapse kohta võiks olla üks lastekaitsespetsialist, aga näeme, et seda on vähe, sest probleemidega perekondi on tõesti palju. Elva vallas on eraldi sotsiaalnõunik lastekaitse alal, kes tegeleb põhiliselt asendushooldusega, vanas mõistes lastekodulastega. Nüüd on meie vallal ka sotsiaaltöö spetsialist lastekaitse alal. Tema vastutab tugiisiku- ja lastehoiuteenuse eest ning tegeleb ennetustööga.

Meie vallal on laste ja perede komisjon, mida paljudel omavalitsustel veel pole. Komisjoni asutamise vajadus tuli teravalt esile Elva valla visioonipäeval möödunud aasta veebruaris. Seal said kokku sotsiaaltöö spetsialistid, haridusasutuste tugispetsialistid, politsei- ja noorsootöötajad, Rajaleidja inimesed. Nad kõik leidsid, et Elva vallas on vaja luua laste ja perede komisjon. Seda tegema hakates mõtlesime põhjalikult läbi eesmärgi ja tegevuspõhimõtted. Me ei tahtnud, et moodustataks alaealiste komisjon, kus karistati last tema vanemate tegemata töö pärast, nagu vanasti tehti. Meie tahtsime aidata lastega peredel raskustest üle saada. Sõlmime nende peredega kokkuleppeid selle kohta, kuidas probleemidest välja tulla ja elus paremini hakkama saada. Komisjonis on eri valdkondade esindajad – politseinik, vaimse tervise õde, haridusinimesed – ja seetõttu võtavad lapsevanemad komisjonis tehtud kokkuleppeid tõsiselt.

Laste ja perede komisjoni saab pöörduda ettepanekutega ainult lastekaitse. Nii jõuavad komisjoni keerukamad juhtumid, mille puhul ei ole varasemalt rakendatud meetmed tulemusi andnud.

Lisaks eelnevale koolitab Elva vald lapsevanemaid. Praegu on meil avatud juba kolmas rühm vanemlusprogrammis „Imelised aastad“. Eelmisel aastal oli kaks rühma. See on üks võimalus probleemidega peret aidata. Aga väga tähtis on, et vanem ise tunneks, et tal on vaja lapse kasvatamist õppida, ja selles on samuti vaja selgitustööd teha.

Perearstidega teeme koostööd, nemad on meie olulised võrgustikupartnerid. Rohkem tuleb kaasata ka kooli tervishoiutöötajaid.

Mõnel perel on tugiisik ning selliste perede hulk tõenäoliselt edaspidi suureneb, sest ebapiisavate vanemlike oskustega lapsevanemaid on üha rohkem.

Oleme oma meeskonnas arutanud, et koolidel on seadusest tulenevalt piisavalt võimalusi probleemseid lapsi mõjutada ja toetada.

Piia Peterson.

Piia Peterson, Keila linnavalitsuse sotsiaalnõunik:

Keila linnas töötab abivajavate laste ja nende peredega kaks lastekaitsetöötajat ja erivajadusega laste tugiteenuse koordinaator. Töötajad osalevad vajadusel ümarlaual koolis ja lasteaias.

Oleme juba üle kümne aasta pakkunud erivajadustega lastele tugiisikuteenust kõigis meie linna lasteaedades ja koolis. 2018. aastal sai meie poolt tugiisiku teenust 17 erivajadusega last. Selle teenuse vajadus on aasta-aastalt kasvanud. Pakume lastele, sh erivajadustega lastele ka muid toetavaid teenuseid tulenevalt nende vajadusest.

Lisaks töötab meil kaks peretöötajat, praegu kokku viie perega, kes vajavad abi väga erinevatel põhjustel. Peretöötaja aitab õppetöös, õpetab ka süüa tegema.

Alates 2016. aastast on Keila linnal koostööleping SOS lasteküla Eesti ühinguga, mille raames osutab SOS lasteküla poolne tugitöötaja peretugevdusprogrammi kaudu peredele teenust. Tugitöötaja juurde suunab abi vajavad pered lastekaitsetöötaja. 2018. aastal osales peretugevdusprogrammis 20 peret. Lastekaitsetöötajate sõnul on sellest teenusest suur abi.

Alates 2015. aastast oleme osalenud tõenduspõhises vanemlusprogrammis „Imelised aastad“, mille eesmärk on juhendada lapsevanemaid tulema toime laste käitumisprobleemide ja arenguküsimustega. Kõik neljas grupis osalenud vanemad on olnud väga rahul, oleme plaaninud selles programmis osalemist jätkata. Hindan seda programmi just ennetustöö osana.

Triin Varek.

Triin Varek, Rakvere abilinnapea:

Rakvere linnal on probleemidega perede toetamiseks sotsiaalkeskuses peretöötaja ja lasteaialapsi toetav sotsiaalpedagoog ning linnavalitsuses kolm lastekaitsespetsialisti. 2018. aasta jooksul tegutses meil 38 tugiisikut, sest tugiteenust vajas 40 last (26 poissi ning 14 tüdrukut). Mõne tugiisiku hoole all on olnud kaks last korraga: ühega tegeles hommikupoolikul koolis ja teisega pärast kooli. Lisaks töötas meil 2018. aastal üheksa peretugiisikut, kes toetasid 19 peret. Lapsi oli neis peredes kokku 34.

Tänavu on meil käsunduslepinguga tugiisikuid 22 ja töölepinguga kolm. Lapsi on tugiteenusel 28 (mitte ainult lasteaialapsed, vaid kõik kokku). Peretugiisikuid on kaheksa, peresid, keda nad aitavad, 12, lapsi nendes peredes 22. See kõik aga muutub pidevalt.

See tugivõrgustik sobib probleemidega peredele abi pakkumiseks päris hästi. Meil on tublid tugiisikud ja koostöö lastekaitsega toimib. Koolides on sotsiaalpedagoogid, kes on koos klassijuhatajate või aineõpetajatega esimesed märkajad.

Suurim mure on mõne spetsialisti puudus – Rakvere Kungla lasteaed otsib juba kaks aastat logopeedi. Ka psühholooge on endiselt raske leida.