Lõkkejuhtumi valguses: kuidas aidata noort õpetajat?
Alustav õpetaja elab üle palju koolielule tüüpilisi probleeme. Kuidas nendele reageerida? Selle kohta võiks olla vihjeid mingis lühikeste nõuannete kogumikus. Foto: Raivo Juurak
Poiss süütas keemiaklassis lõkke, kirjutas 20. veebruari Õhtuleht. Miks taolised juhtumid toimuda saavad?
Olen juba mõnda aega plaaninud sel teemal sõna võtta. Esiteks seetõttu, et kuus aastat üldhariduskoolist eemal olnuna on mõtted jõudnud mõnevõrra settida, teiseks on seni ajakirjanduses ilmunud noorte õpetajate lood olnud minu meelest ühekülgsed. Need on kas südantlõhestavad kirjeldused sellest, kui masendav on koolielu, või naiivsed jutukesed stiilis „uuele ja tundmatule maale sattumine oli küll esialgu pisut harjumatu, kuna päike oli palav ja paistis silma, aga edaspidi nautisin sellel imeilusal paradiisisaarel iga päeva“.
Püüan natuke vaadata selgelt nähtavate probleemide taha ja pakkuda ehk välja ka mõningaid lahendusi või vähemalt nende algeid. Kuna ma ei ole lõkkelooga detailideni kursis, siis rõhutan, et noore õpetaja all ei pea ma käesolevas kirjutises silmas konkreetse juhtumiga seotud inimest, vaid noort õpetajat üldiselt.
Tavapärane olukord alustava õpetaja jaoks
Keemiaklassis juhtunu ei ole minu nelja-aastasele õpetajakogemusele tagasi vaadates midagi harukordset. Juhtus selliseid asju minulgi, ehkki mõnevõrra teises vormis, näiteks hingedelt tõstetud klassiukse, lund täis topitud prügikasti või klassiruumis leiduvatest laudadest laotud püramiidi näol. Kõlab uskumatult, aga minagi olin sel ajal klassis või viibisin vähemalt selle läheduses. Samuti ei imesta ma, et see juhtus just noore õpetajaga.
Taolistele ekstreemsetele olukordadele eelneb tavaliselt pikem periood, mil kogu klassi või ka mõne üksiku õpilasega on olnud probleeme. Ja siis, ühel õnnetul päeval, mil olukord on soodus ja klass mingil põhjusel emotsionaalselt eriti üles köetud, keeratakse hullamisega vint üle. Leek lahvatab ja kogu kool saab tunda õhus levivat kärsahaisu.
Avalik konflikt klassis on tegelikult positiivne sündmus, kui see võimaldab probleemiga tegelda, haavast mäda välja lasta. Paraku püütakse probleemi pigem maha vaikida ja nii muutubki koolitund absurditeatriks, kus klassi ühes nurgas peab keegi loengut ja samal ajal teeb keegi teine teises nurgas lõket. See näib olevat süvenev tendents, mida kooli juhtkond paistab soovivat pigem ignoreerida. Põhjust pole vaja kaugelt otsida. Kooli huvi ei ole ju väljapoole näidata, et keegi tema õpetajatest on tõsiselt hädas. Need juhtumid jõuavad klassiruumist välja harva, laiema avalikkuse ette veelgi harvem. Probleem on aga suur.
Õpilaste omavoliliselt süüdatud lõkketule või mõne muu koerustüki tõttu kontrolli alt väljunud tund võib pakkuda igavlevatele teismelistele küll palju lõbu, kuid ei täida kindlasti ühiskonna poolt koolile pandud ootusi. Looga seotud õpetaja saab emotsionaalse trauma või koguni lahkub töölt, võimalik et räägib juhtumist oma tutvusringkonnas või kirjutab õpetajaametist negatiivselt mõnes veebipostituses, ning õpetaja elukutse maine langeb veelgi. Mis palju hullem, noortes „pürotehnikutes“ süveneb karistamatuse tunne, mis annab neile lolluste tegemisel hoogu juurde.
Probleemist rääkima minna ei ole kerge
Miks siis läheb noor õpetaja nii harva oma muret kurtma? Miks ei räägi ta oma suurema või väiksema katastroofiga lõppenud tunnist kellelegi, kuigi struktuur, mis peaks teda toetama – klassijuhataja, õppealajuhataja, sotsiaalpedagoog, psühholoog ja vajadusel ka direktor – on ju igas koolis?
Esiteks, tal on oma saamatuse ja oskamatuse pärast häbi. Teiseks, ta ei tea täpselt, kelle poole konkreetselt pöörduda. Kolmandaks, ta küll teab, kelle poole pöörduda, kuid tal on halbu kogemusi. Näiteks pole probleemse klassi klassijuhataja olnud piisavalt koostööaldis või on suhtlus lapsevanemaga olnud ebameeldiv. See kõik pole muresid klassi või mõne üksiku õpilasega lahendanud, vaid on neid hoopis suurendanud. Neljandaks, ta teab, et asja ülesvõtmisele järgnevad vestlused ja koosolekud häirivad tõsiselt tema igapäevatööd, ja seda mitte järgnevate päevade või nädalate vältel, vaid tõenäoliselt palju pikema aja jooksul. Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et kool on väga inertne süsteem ning seal on toimivate lahendusteni jõudmiseks vaja kaameli kannatust. Noor eelistab ettearvamatu tulemusega võitlemise asemel vaikida. Ta ehk isegi nutab kodus peatäie, kuid annab siis, hambad ristis, tunde edasi.
Siia lisandub teinegi probleem: kool on väga hierarhiline süsteem ja kui tahes soojalt alustavat õpetajat esimesel septembril seal ka ei tervitata, asub ta kahjuks selle hierarhilise süsteemi kõige madalamal astmel. Õpetaja on kooli hierarhias kindlasti madalamal kui õpilaste hierarhia kõige ülemise otsa seltskond. Üks seitsmendik ütles mulle kohe esimesel koolinädalal: „Kui hakkad siin probleeme tekitama, siis mu ema kaotab su ära.“
Kui õpilased üldse millestki väga hästi aru saavad, siis on need koolis valitsevad võimusuhted. Nad teavad suurepäraselt, millise õpetaja tunnis võib möllu korraldada ja kelle tunnis peab istuma vaikselt kui hiir. Imestasin omal ajal siiralt, miks öeldakse ka kümme aastat koolis olnud õpetaja kohta ikka veel noor õpetaja. Hiljem mõistsin: vähemalt nii kaua läheb aega, et alustaval pedagoogil oleks võimalik saavutada selles koolis mingilgi määral arvestatav positsioon.
Praeguses süsteemis puuduvad hoovad
Ehk oleks distsipliiniprobleemide lahendamisel abi mentorlusest, millele seatakse suuri lootusi ja mis kuuldavasti siin-seal vähemalt formaalselt toimib? Pigem olen selles suhtes skeptiline. Nimelt on siin üks teatav probleem. Mentoriks määratakse valdavalt kogenud pedagoogid, kes on noortega võrreldes mitmes mõttes erinevas olukorras. Vanu õpetajaid tajub õpilane koolisüsteemi kindla osana, kelle puhul meenuvad talle kohe üleannetusele järgnenud repressioonid.
Vanal õpetajal distsipliinimuret pole. Minu jaoks kõige hullema käitumisega klassi kohta väitis üks pikaajalise töökogemusega õpetaja, et tal pole kõnealuse klassiga tunnis vähimatki probleemi. Teeb ju kadedaks? Küll tahaks teada, mis on selle taga, mida vanem õpetajate põlvkond nii salapäraselt õpetaja professionaalsuseks nimetab.
Luuletaja Kristiina Ehin on omaaegseid õpetajaid iseloomustades kirjutanud, et neil oli peal „ranguse koorik“. Kas see on midagi, mida mentor saab alustavale õpetajale hetkega peale kasvatada? Ilmselt mitte. Seda teeb siiski vaid aeg. Mentor ei saa noorel soovitada ka näiteks õpilast tutistada, tema peale karjuda või teda mõnitada, sest eks teab temagi hästi, et ametlikult on „hernestel põlvitamise aeg“ Eesti koolis lõppenud ja mõni järsem mõjutusmeetod võib, kui seda oskamatult kasutada, tulu asemel hoopis kahju tuua. Ja nii ei oskagi mentor oma uut kolleegi õieti millegagi aidata. Hoobasid õpilase mõjutamiseks tal anda ei ole.
Direktoristki pole suuremat abi. Heal juhul kutsub ta probleemse õpilase enda juurde ja vestleb temaga, kuid kas direktor teab, mitukümmend vestlust on õpetaja ise selle õpilasega aegade jooksul juba pidanud?
Praegu koheldakse meie noori õpetajaid natuke nagu kahuriliha sõjaväljal. Nad küll tulevad kooli ehk lahinguväljale, kuid ei pea sealse suurtükitule all kuigi kaua vastu. Direktor ehk väejuht laiutab käsi: näed, jälle üks rood ei saanud hakkama, langes eesliinil. Mis parata, proovime järgmist. Kooli jäävad need, kes on rangemad, kohanemisvõimelisemad ja paksema nahaga.
Mõnikord on tunne, et me võiks äsja ülikooli lõpetanud tudengite asemel saata kooli hoopis mõned ehitustööde juhatajad, sest neil on olemas õpetajaks olemise peamine eeldus – võime enda vastas olev inimene põhjalikult läbi sõimata. Distsipliin koolis sellest ainult võidaks. Teisalt on aga kooli hädasti vaja ka teistsuguseid õpetajaid, tundeinimesi. Kas näiteks Pärt Uusberg muusikaõpetajana või Juhan Viiding kirjandusõpetajana saaksid tänases koolis hakkama? Või tuleks hoopis küsida, kas tänane kool saaks hakkama nendega?
Ma ei väida sugugi, et selle probleemiga pole üldse tegeldud. Algatatud on mitmeid tänuväärseid projekte – „Noored kooli“ ja „Kiusamisvaba kool“ on neist ehk ühed tuntumad. Kuid kas õpetajate taastootmine ja kiusamisvastane võitlus peab ilmtingimata toimuma projekti korras? Kas ei oleks mõistlikum muuta kogu süsteemi nii, et lahendaksime need üksteisega läbipõimunud probleemid üheaegselt? Aega ei ole enam palju, sest vana kaardivägi suundub peagi väljateenitud puhkusele. Kui palju on seda viimast lauset juba eri variantides korratud!
Kool, lapsevanem ja laps hakaku ka ise vastutama
On väidetud, et lapse käitumine sõltub 97% ulatuses teda kasvatava täiskasvanu käitumisest. Olen selle proportsiooniga täiesti nõus. Õpetaja, kellel on mingis klassis palju tunde, saab oma eeskujuga nii mõndagi ära teha, et „keemikud“ püsiksid pingis ja õppetöö klassis kulgeks rahulikult. See on õpetaja professionaalsuse üks osa.
Aga kui õpetajal on mõnes raskes klassis vaid üks-kaks tundi nädalas, siis langeb tema õlgadele tohutu koorem ja on vaja nende õpilaste klassijuhataja abi. Pöördudes siis aineõpetajana klassijuhataja poole, näeb noor õpetaja aga tavaliselt üllatunud nägu, tema küsimuse peale laiutatakse käsi või vaadatakse pigem küsivalt tema enda poole. Mis sul viga on, et sa mu klassiga hakkama ei saa? Teised aineõpetajad ju saavad. Selline lähenemine, kus õpetaja on seatud ainuvastutajaks õpilase käitumise eest, pole minu meelest päris õige, sest õpilase heast käekäigust huvitatud asjaosalisi on ju märksa rohkem.
Õpetajalt tuleb vastutuskoormat vähemaks võtta, see kuidagi ümber jagada. Kui protsentide juurde jääda, võiks õpetaja osakaal jääda ehk veerandi peale. Teine veerand võiks jääda kooli kanda sel moel, et juhtkond võtab endale kohustuse õpilane kokkulepitud arvu rikkumiste korral koolist välja heita. Mingite läbirääkimiste ja ajapikenduste võimaluseta.
Ülejäänud vastutuse jagavad omavahel õpilane ja lapsevanem. Vanem allkirjastab lapse kooli astumise kuupäeval paberi, et on kooli kodukorraga tutvunud, seda korda ka oma lapsele tutvustanud ning nad mõlemad nõustuvad, et kindla arvu rikkumiste korral on aeg selle kooliga hüvasti jätta.
Sellise süsteemi korral tuleb senist kodukorda uuendada, pannes sinna kirja, millised rikkumised siis trahvipunktidena arvesse lähevad. Lõkkejuhtumiga seotud kooli direktor selgitas, et kõikide keelatud tegevuste kirjapaneku nõue viib meid absurdini, kuid mingil viisil tuleks see tegevus siiski määratleda.
Üks võimalus oleks anda täielik otsustusõigus õpetajale. Näiteks kui õpetaja leiab, et õpilane takistas õppetööd või selle läbiviimist õpetaja arvates eriti häirival viisil, kui õpetaja juhtis sellele õpilase tähelepanu, kuid too jätkas keelatud tegevust, siis on õpetajal kohustus trahvipunkt tabelisse kanda.
Õpetajad peaksid enne uue kodukorra jõustumist läbima loomulikult vastava koolituse. See ei ole küll ideaalne süsteem, kuid on kindlasti parem praegusest olukorrast, kus õpilast ei ähvarda miski, kui ta koolis just kedagi maha ei löö.
Nõutult olen jälginud vaidlust õpetajale õpilase koolikoti läbiotsimise õiguse andmise teemal. Küsimusi tekib mitmeid. Kas õpetajast saab nüüd turvamees? Aga miks mitte otsida siis juba läbi ka taskud, kus võib ju samuti nuga olla? Miks peaksin tahtma tuhnida kellegi trenniriietes või isiklikes paberites? Õpilane peab teadma, et tal seisab ees kohene koolist väljaheitmine, kui ta julgeb terariista kooli kaasa võtta või sellega teiste ees vehkida. Halvasti käitumise puhul peaks igal tehtud lollusel olema küljes „hinnalipik“.
Praegune ebamäärane seis võimaldab palju laveerida, seda mitte ainult õpilasel, vaid ka õpetajal ja direktoril.
Kui sõjanduse mõisteid järjekindlalt edasi kasutada, siis tekitab õpilase koolikoti läbiotsimise õigus õpetaja ette järjekordse rinde. Neid on õpetajal klassis mitmeid ja need on väga kurnavad: võitlus kõrvalise tegevusega, võitlus tähelepanu pärast, võitlus lärmiga jne. Teatud kontingent õpilasi püüab pidevalt uusi rindeid avada, luua ootamatuid olukordi, kus õpetaja jääb vaidluses neile alla või muul viisil kogu klassi ees ebameeldivasse seisu. Kodukorra ülesanne võiks olla pigem vastupidine – neid rindeid õpetaja eest ära korjata, suruda mõlemad pooled turvalisse tagalasse, kus saab võimalikuks rahulik õppetöö.
Palju on räägitud nutitelefonide kasutamisest koolis. Loomulikult tuleb need täielikult ära keelata. Seegi on järjekordne rinne, võib-olla üks teravamaid tänapäeva koolis. Ah et ei saa vanematele helistada? Aga terved põlvkonnad õpilasi on nii hakkama saanud. Ja kas alati on üldse vaja helistada? Lepi vanemaga mõned asjad kohe hommikul kokku. Ütle koolis õpetajale, et sul on probleem. Räägime üksteisega silmast silma. Tuletame selle oskuse jälle meelde.
Pedagoogiline ettevalmistus mitmekesisemaks
Ka erialalise ettevalmistusega on meil probleeme. Minu kuueaastane kogemus TLÜ-s näitab, et tudengid ei loe enam eriti, ei kuula päevauudiseidki. Hõredaks on jäänud teadmised isegi neist teemadest, mis otseselt kattuvad nende enda erialaga või on sellega lähedalt seotud.
Näiteks teadis eelmisel aastal vaid kolmandik minu käe alla sattunud loodusteaduste õpetajate seltskonnast, kes on Tarmo Soomere. Hoopis tõsisemad puudujäägid on aga pedagoogilises ettevalmistuses. Kui ülikoolis purulaisk olnud tudeng saab koolis ennast aines päästa sellega, et õpib järgmise tunni, näiteks aastaaegade tekke eelmisel õhtul kodus ise selgeks. See pole keeruline. Küll aga on keeruline omandada õigeid pedagoogilisi hoiakuid, sest nendeni jõudmine eeldab harjutamist, kogemuste jagamist teiste õpetajatega jne. Õpetaja väga tihedad tööpäevad seda kõike aga enamasti ei võimalda.
Iseenesest on ju näiteks Tartu ülikooli juures pakutava pedagoogika kursuse teemade ring igati asjakohane. Pedagoogika ajalugu, õppemeetodid, tunni ülesehitus, hindamine, õpetajatööd puudutav seadusandlus – see kõik on täiesti omal kohal. Aga noor inimene ei loobu õpetajatööst seetõttu, et ta ei oska rääkida kujundavast hindamisest või ei tea, kes oli Maria Montessori. Ta lahkub, sest teda saadetakse mitu korda päevas teatud kohta, ta peab oma tööd tegema tatikuulide rahe all jne.
Kas kujutaksite ette sellistes tingimustes töötavat keevitajate või õmblejate brigadiri? Muidugi mitte, sest nemad oskavad oma töötajaid paika panna. Miks siis ülikooli õpetajakoolituses ei ole piisavas mahus õpet, mis toetaks tulevase õpetaja hakkamasaamist reaalses kriisiolukorras klassis või ka väljaspool klassi?
Praegu on meie noor õpetaja nagu põllumees, kes on sunnitud vilja töötlema koodiga. Moodsat kombaini alustavale õpetajale ei taheta või osata tutvustada. Ja nii ei jõuagi noor põllumees ära oodata aega, mil moodsad masinad temanigi jõuavad või millal ta on autoriteedi välja teeninud. Ta lahkub koolist juba märksa varem.
Mida ma silmas pean? Õpetajakoolituses peaks olema suur kaal etteantud kriitliste situatsioonide läbimängimisel kas grupitööna või individuaalselt. Näiteks otsustusvõime proovilepanek reaalses olukorras. Hiljem saab juhtunut koos analüüsida. Õnneks, nagu olen kuulnud, on vähemalt „Noored kooli“ programm taoliste töötubadega juba alustanud.
Ka tunnivaatlus võiks olla mitmekesisem. Kümnekesi tundi sisse astuda ja seal märkmeid teha on kena, aga midagi väga huvitavat sellises olukorras tunnis toimuda ei saa. Tulevasel õpetajal on kasulik näha ja analüüsida ka ootamatult või uudselt läbi viidud tunde. Noorele õpetajale tuleb näidata ka distsipliini mõttes täiesti käest ära läinud tunde või vastavat videomaterjali.
Psühholoogial peaks olema praegusest kandvam roll. Mis loogika järgi tegutseb vägivaldsusele kalduv noorukite grupp? Ka seda on alustaval õpetajal väga kasulik teada. Lektorite hulgas võiks seega lisaks kasvatusteadlasele Kristiina Treialile olla ka näiteks psühholoog Aleksander Pulver või mõni kunagine Kanuti noortegängi liige. Meeleldi kuulaks rääkimas mõnd professionaalset näitlejat. Teemaringi võiksid kuuluda veel ennast kehtestav käitumine, suhete sõlmimine ja hoidmine, kokkulepete sõlmimine, õpetaja käitumine füüsiliste konfliktide korral, koha valik klassiruumis, hääle kasutamine tunnis, nalja tegemine tunnis, õpetaja käitumine sotsiaalmeedias ja väljaspool kooli. Mõistan, et kõik see nõuab aega ja raha, aga tulemus oleks kindlasti väärt katsetamist.
Vajame lühikeste nõuannete kogumikku
Kasvatusteaduste dotsent Tiiu Kuurme on peaaegu igas sõnavõtus rõhutanud pedagoogilise teaduskirjanduse lugemise tähtsust ja õpetaja peabki mitmesuguseid pedagoogilisi mõtteviise tundma. Noored õpetajad neid üldisi filosoofiaid tegelikult ka tunnevad. Proleem on hoopis selles, et nad jäävad hätta koolielu igapäevaküsimustes. Nad ei tea, kuidas õpilasi distsiplineerida, kuidas konflikte ennetada, mida ette võtta, kui klassinurka on tehtud lõke jms.
Arvan, et paksude haridusfilosoofiliste raamatute kõrval vajab noor õpetaja hädasti ka lühikeste nõuannete kogumikku, kus on kirjas konkreetsed õpetussõnad iga teemavaldkonna kohta, millega õpetaja koolis kokku puutub: mida sa kindlasti tegema pead ja mida sa mingil juhul teha ei tohiks. Usun, et meie praktiseerivad pedagoogid koostöös kasvatusteadlaste ja psühholoogidega suudaksid sellise kogumiku kokku panna küll.
Vanemad õpetajad kindlasti muigavad selle idee peale, kuid ma ei tee sugugi nalja. Tean, et minul oleks sellisest kogumikust kasu olnud. Usun, et isegi üksainus lause, näiteks varalahkunud Priit Kruusi tõdemus „koolitund ei tohi olla üks mõnus äraolemine“, suutnuks ära hoida vähemalt ühe noore õpetajahakatise koolist lahkumise.
Kahtlemata on palju õpetajaid, kelle kogemus või seisukohad minu omadega kokku ei lange. See ongi normaalne. Koolid on mõnevõrra erinevad, samuti õpilaste kontingent. Kardan aga väga, et kui me ei hakka kohe ühiselt ehitama noore õpetaja selja taha päriselt toimivat müüri, mis toetaks teda igapäevases õppetöös; kui me ei suuda muuta tundi lõkkekindlaks, siis ei õnnestu meil õpetajate järelkasvu tagada. Palga tõstmisest üksi enam ei piisa. Noorele keemiaõpetajale aga soovin jõudu ja pealehakkamist. Ta on nüüd ühe suure kogemuse võrra rikkam.
Jah, see on tõesti nii, et noored õpetajad saavad paari aastaga valusad vitsad, pettuvad selles töös ja paljud lihtsalt lahkuvad. Mentorid ju määratakse, kuid konfliktide tekkides vajab õpetaja sageli juba juhtkonna toetust, mida vägagi napib.
Ei ole ühelgi koolil võimet ette näha, milliste kriitiliste situatsioonide puhuks peaks end nö kindlustama, et vaidlused lapsevanematega vastastikuse mõistmise õhkkonnas lõpetada. Lapsed toovad kooli kodus valitsevad arusaamad ja suhtumised, olen väga nõus, et kodu peaks kandma hoopis suuremat vastutust, eelkõige austava ja viisaka käitumise osas.
Huvitav, kui paljud lapsevanemad seda lehte loevad?
Ega ikka päris nii ka ei ole. Palju oleneb meeskonnast, kus üksteist toetatakse ja lahendusi otsitakse. Nii nagu SEAL-is, kus kedagi ei jäeta üksi lahinguväljale maha.
Loomulikult on iga juhtum eripärane ja vajab nö “rätsepaülikonna” tüüpi lähenemist. Teeme omavahel koostööd ja siis on maailm ka ilusam.
Õpetajaks olemise peamine eeldus ei ole päris kindlasti võime enda vastas olev laps põhjalikult läbi sõimata. Õpetajaks olemise oluline eeldus on võime mõista, et probleemselt käituv laps on laps, kellel on probleem. Väga suure tõenäosusega on selle probleemi juured kodus. Kooli üks ülesanne on aidata lastel õppida oma probleeme mõistma ja neid lahendama ilma teisi kahjustamata, sh ilma kedagi sõimamata. Teine probleemse käitumise peamine põhjus on see, et tunnis on igav: kas sellepärast, et materjal on liiga raske või liiga lihtne või pole üldse läbi arutatud, milleks seda õpitakse.
Bill Rogersi “Käitumine klassiruumis” on kasulik käsiraamat ja see on netis tasuta kättesaadav. Anna-Liisa Blaubrük on Postimehes oma praktilisi kogemusi väga asjalikult kirjeldanud.
Tore, kui keegi koolist kõrvalseisja oma nägemuse esitab. Küll on üks põhimõtteline ebatäpsus. Kooli kodukord ei ole see võluvits , millega probleem lahendada. Kodukorra kehtestamisel on kindlad seaduslikud raamid , mida saab kodukorras teha ja mida mitte. Siin peaks seadusandja midagi uut välja mõtlema. Samas kooliinimestel on usk sellesse kadunud- näiteks ongi õpetajatele läbiotsimisõiguse andmine. Võib riigikogu saadikutele öelda…”tahtsite ,et oleks parem..läks nii nagu ikka”
Vot need Rogersid ja Blaubrükid koos oma ABC-dega ongi sealt pedagoogilisest ettevalmistusest puudu praegu. Need asjad tuleks läbi töötada ja tudengite ette tuua ülistatult, süstematiseeritult, kärbitult. Kooli karmi poole tutvustamine, sellega hakkamasaamine on ettevalmistuses nullilähedane, sellest nagu häbenetakse rääkida. Aga oleks vaja. Kui sobivaid lektoreid ei leita, siis vähemalt tuleks nõannete kogumik välja töötada ja tudengitele kätte jagada, nagu ma oma artiklis soovitasin.