Loovtööks koolivorminäitus Eesti Rahva Muuseumis

Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumi 8. klassi õpilane Elis Vaher tegi koos fotograafist ema Marjaana Vaheriga kooli loovtööna näituse „Vormitud lugu 12“, kus saab näha nii tänaseid kui ka tunaseid koolivorme.

ERM-i konkursi „Oma näitus“ võidutööks valitud näituse idee sündis perekond Vaheri kodustest arutlustest koolivormi teemal. Kui kunagi oli vorm kohustuslik ja õpilased kandsid seda suure auga, siis mis tunne on tänapäeva vormikandjatel? Kas midagi on aja jooksul muutunud? Kui paljudes koolides üldse on oma vorm ja kui palju on täiskomplekte?

Et neile küsimustele vastuseid saada, saatsid Elis ja Marjaana Vaher koolidesse üleskutseid ja uurisid materjali raamatuist, muuseumist, veebist.

„Koole tuli vastamisel tagant torkida, aga arusaadav – koolielus on ju palju tähtsamaid sündmusi,“ rääkisid ema ja tütar. Paljud koolid ei vastanud ka korduvatele meeldetuletustele, kuid õnneks oli ikka märguandjaid ka.

Kui Vaherid hakkasid saabunud vastuste põhjal näituseks materjali välja valima, jälgisid nad sedagi, et detailid ei korduks.

ERM-i osalussaalis avatud näitusel on eksponeeritud tosinas Eesti koolis kasutusel olevad vormid ning samadest vormidest valmisid ka fotode ja joonistuste kollaažid. Väljas on ka nõukogudeaegsed koolivormid.

Kollaažiidee sündis meeskonnatööna ja oli lahendus küsimusele, kuidas oleks mitu tehnikat koos, aga samas sulanduks üheks.

Kui Elis ja Marjaana koolivorme pildistasid, küsisid nad ka, kuidas noored modellid vormikandmisse suhtuvad. Kõik lapsed ütlesid, et koolivorm on nagu aumärk ja seda kandes tunned uhkust selle üle, et oled tark.

Kuninglik vorm

Näitusel olevatest vormidest tundub nii Elisale kui ka Marjaanale kõige ägedam Tartu luterliku Peetri kooli vorm. Meeldib julge värvivalik – punane ja kuldne joon – ja seegi, et embleemid ja sümboolika on lugupidavalt välja toodud.

„See on kuninglik vorm, milles õpilased tunnevad end kuninglikult, ja samas jätab see alles õpilase isikupära,“ kommenteeris Marjaana Vaher.

Et sisse tuua vanemat aega, tehti koostööd ERM-iga. Paluti otsida näidiseid nõukogude ajast, et tuleks välja, kuidas koolivorm on muutunud.

Nii saavad neil aastail koolis käinud kogeda taasnägemise rõõmu, tänastele õpilastele saab aga selgitada põnevaid nüansse. Näiteks seda, et 1960-ndate koolivormi pihikseelikut kutsuti põlleks.

Marjaana läks kooli 1992. aastal ja tema koolis vormi polnud. Elis õpib Pärnu Sütevaka humanitaargümnaasiumis ja nende koolis on ainult müts. „Võiks ka seelik ja pluus olla, oleks väga lahe,“ ütleb Elis.

„See näitus oli meie õppimise koht, oleme õppinud artistidena – mina fotograafi ja Elis kunstnikuna, aga olen kasvanud ka ema, koostööpartneri ja kompromisside tegijana,“ rääkis Marjaana Vaher. „Meil oli omavahel tuliseid diskussioone. Kummalgi oli oma nägemus ja tihtipeale jäin alla. Õppisime koos, vahepeal saime viisi, vahepeal kahtesid, vahepeal tuli mind järele aidata, aga poppi ma ei teinud. Mõttekam on kohe ära teha. Õppisime, saime targemaks ja julgemaks.“

8. klassi õpilane Elis on kunstiga tegelnud neli aastat ja tahaks edasi sellele pühenduda. Marjaana Vaher on enda sõnutsi teinud palju igasuguseid asju, praegu on ta fotograaf ja arvab, et inimene õpib kogu elu.

„Loovtöö teema oli nii hea, et saab gümnaasiumis samal teemal uurimistööga edasi minna,“ ütles Elis. „Sain juba praegu palju teada. Näiteks ei teadnud ma varem, et koolivorm on olnud teksariidest.“

KÜSIMUS JA VASTUS

Mida mäletate oma koolivormist?

Alar Karis, ERM-i direktor:

Läksin kooli 1965. aastal. Poistel olid kahte tüüpi püksid: lühikesed ja pikad. Lühikestega tuli kanda sukki ja tripihoidjat. Minu vanemad leidsid, et kuna poiss trööpab meeletult pükse, on nende korrashoidmine tülikas, tuleb osta talle lühikesed püksid, sukad ja tripihoidja. Olin väga tusane, sest teistel poistel olid pikad püksid. Talvel kandsime karupükse, nendega oli veel teine probleem, need sügelesid jalas.

Mart Laidmets, HTM-i kantsler:

Noarootsi gümnaasiumis oli meil tekkel. See oli Rootsi ja Soome üldmüts, millel igal gümnaasiumil oma embleem. Kandsin seda veel Tartus tudenginagi.

Kas praegusest enamatel koolidel võiks oma vorm olla?

Koolivorme tehakse mitmel põhjusel. Kas on soov linna peal uhkeldada, et oleme teistest paremad? Või on soov näidata oma ühtsustunnet ja koolipere kokku liita? See on kogukonna otsus – kas vanemad ja koolipere tunnevad, et vorm on hea ja mõistlik.

Mäletame, mida tähendas koolivormi pealesurumine. Mäletame ka seda, kuidas kohustuslikku vormi püüti meelepärasemaks disainida.

Praegu elame vabas ühiskonnas. Hea on võimalus oma vorm teha, kui koolid seda tahavad. Ilus on vaadata linnas noori, kes uhkusega oma mütsi kannavad.