Maailm on suur pusle

Esinevad Helsingi eesti naiskoor ja Helsingi eesti lastekoor. Foto: Elle Mets

Helsingis toimusid välismaal tegutsevate eesti keele õpetajate emakeelepäevad. Üks päevade tähtsündmusi oli reedel, 7. märtsil, kui autasustati neid eesti õpilasi, kes olid osa võtnud kirjandivõistlusest teemal „Minu maailm“ ja jõudnud lõppvooru.

Väliseesti õpetajate emakeelepäevi peeti kümnendat korda. Traditsiooniliselt, nüüd juba üheksandat korda lõpetati sellega ühel ajal pidulikult laste kirjandivõistlus. Kui varasematel aastatel on Eestikeelse Hariduse Seltsi kirjutamisvõistlust korraldatud Soomes elavatele eesti lastele, siis eesti keele aasta puhul kutsuti tänavu kirjutama väliseesti lapsi üle maailma. Lõpetamisele saabunud osalejate rohkus – kohal olid nii õpetajad kui ka lapsed koos vanemate ja õdede-vendadega – oli põhjus, miks sündmus toimus linnavalitsuses. Eesti saatkond Helsingis, kus viimased kolm aastat on kirjutajaid autasustatud, oleks selleks sündmuseks kitsaks jäänud.

Soomes ja mujal välisriikides elavad eesti lapsed kirjutasid tänavu kirjandeid 21 õpetaja juhendamisel. Õpetajatel tuli läbi lugeda 1.–3., 4.–6., 7.–9. klassi ja gümnaasiumi õpilaste ning mõne mudilase loomingut kokku 600 tööd. Nendest saadeti edasi žüriile 190 kirjandit seitsmest riigist.

Kirjandivõistluse tänavune teema „Minu maailm“ andis lastele võimaluse kirjutada sellest, millisena igaüks oma maailma näeb. Eesti keele õpetaja, žürii liige Silja Aavik rääkis, et lapsed kirjutasid vanavanematest, Eestimaast, mida on tore tundma õppida. Lisaks oma maailmale oli kirjandites ka muret maailma pärast. Lapsed soovisid, et Eesti jääks ilusa looduse ja puhta keskkonnaga maaks.

12-aastane Helen Turust ütles, et joonistab palju, ja kirjutas joonistamisest. Angelica, kes õpib Stockholmi eesti koolis, rääkis, et talle meeldib vaadata, kuidas inimesed kujutavad maailma kunsti kaudu, ja kirjutaski sellest. Angelica kooliõde Celine aga vaatles oma kirjandis maamuna eri perspektiividest ning võrdles omaenda maailma ümbritsevaga. Rootsis sündinud tüdrukud rääkisid, et neile meeldib Eestis, sest seal saavad nad sugulaste ja sõpradega kokku, ka meeldib neile Eesti loodus. „Eestimaa on väike ja hubane,“ ütles Celine.

Kirjandikirjutajaid Helsingi linna nimel tervitades lausus Liisa Pohjolainen, et kirjandites on geniaalsel moel ühendatud globaliseeruv maailm ja armastus oma maa vastu.

Õpetajad on keele ja kultuuri saadikud

„Emakeeleõpetajad on need, kellele läheb korda eesti keele ja kultuuri hoidmine, ning neile peame selle eest tänulikud olema,“ sõnas HTM-i keeleosakonna nõunik Andero Adamson. „Seda on välismaal palju raskem hoida kui kodus.“

Leena Nissilä Soome koolivalitsusest rõhutas, et igal inimesel Soomes on õigus oma emakeelt kasutada ja seda edasi arendada. „Keeleoskus on ka aken keele rääkijate kultuuri ja sellepärast olete teie, eesti keele õpetajad, oma keele ja kultuuri saadikud maades, kus te töötate,“ ütles Nissilä. Soomes õpitakse koolides ligi 60 emakeelt ja Nissilä sõnul järgitakse põhimõtet, et emakeelt saab mitte ainult keeletundides, vaid ka teistes õppeainetes omandada.

Igakevadine koolitus

Igal kevadel saavad väliseesti õpetajad kokku, et õppida, kogemusi vahetada ja emakeelepäeva tähistada. Emakeelepäevadest on alati osa võtnud enam kui kümne riigi õpetajad. 7.–10. märtsini Helsingis toimunud päevadel osales 85 õpetajat 11 riigist. Õpetajad külastasid kolleegide eesti keele tunde koolides, lasteaias ja harrastusringides. Emakeelepäeva kontsertaktusel esinesid Helsingi eesti naiskoor ja lastekoor. Emakeele oskusest ja selle tähtsusest kõneles muusik Daniel Levi Viinalass.

Korraldajad olid kokku pannud sisutiheda koolituskava keeleinimestelt. Õpetajaid võttis vastu Eesti suursaadik Soomes Harri Tiido ning vastuvõtul naerutas rahvast Margus Tabor meenutustega oma kooliajast.

Välismaa õpetajate emakeelepäevi korraldavad rahvuskaaslaste programmi toel eestikeelse hariduse selts ja Tuglase selts koostöös Eesti suursaatkonna ja Eesti Instituudiga. Välismaal õpib eesti keelt ligikaudu neli tuhat last. Eesti keelt õpetatakse üldhariduskoolides, pühapäevakoolides, seltsides ja lasteaedades.

Noppeid laste kirjanditest

Meie maailm on põnevust täis. Meie Maa on selles universumis väike täpike. Ka mina olen oma planeedil kõigest väike osake loodusest ja siin elavatest inimestest. T, 2. klass.

Suured inimesed räägivad tihti, et maailmas on palju erinevaid rahvusi, kultuure, muresid, rõõme ja probleeme. Minul praegu muresid pole – seega ma ei saa  täiskasvanutest päris hästi aru. Aga tulevikus,  kui olen kasvanud suureks ja saan maailma asjadest paremini aru, siis teeksin nii, et kõik inimesed oleksid õnnelikud. Et poleks kurjust, vihkamist, kiusamist, sõdasid ega nälga. T, 3. klass.

Minu maailm olen mina ise, aga ka mu pere, mu sugulased, mu kodu, mu sõbrad, mu nukud ja raamatud. Tundub nii väike, aga tegelikult nii suur. Kui loen raamatuid, siis tundub kohe eriti suur, sest siis saan ka teiste maailmadesse piiluda. Minu maailmal polegi tegelikult piire, sest ma võin end mõelda kasvõi maakera teise otsa. T, 3. klass.

Loodan, et saan teada, kes ma olen. Leian oma koha. Seniks rändan raamatute maailmas. T, 4. klass.

Maailm on tulnud kõikidest riikidest, minule meeldib teha inimesi õnnelikuks, kasvõi öeldes Tere! Ja head tööpäeva jätku! Minu maailm näeb välja nagu väikese 10-aastase tüdruku oma: suure südamega. Maailm on elamusi täis. T, 4. klass.

Minu jaoks väga tähtis inimene on mamma. Ta töötab haiglas ja elab Tallinnas. Mamma on väga töökas ja tubli. Mulle meeldib mammas kõige rohkem see, et ta alati ütleb ,,aga kuhu meil kiire on?”. Alati kui mamma tuleb Soome, siis meil ei ole kuhugi kiire. T, 5. klass.

Suvel käin ma Eestis laagris ja ma olen väga õnnelik, et mul on võimalus seal käia. See laager on Valgamaal ühes talus. Seal saame olla vabad ja päris ehedas looduses. Oma maa on koht, mis jääb alati igale inimesele südamesse ja koht, kuhu võib alati tagasi minna. Kõige tähtsam on see, et oma kodumaa on alati minuga kaasas ja mu südames. Mul on äärmiselt kahju vaadata inimesi, kes kolivad erinevasse riiki ja tasapisi unustavad enda emakeele ära või inimesi,  kes häbenevad rääkida enda emakeeles. T, 6. klass.

Mul on hea meel, et minu kodu pole ainuüksi üks riik, vaid kaks. Aga kui mõelda, siis nendest kahest riigist on Eestimaa mu isamaa, mu kodumaa, selles olen ma kindel. P, 7. klass.

Näen maailma suure pallina, mis keerleb minu ümber loosirattana._ Minu maailmas pole sõda, pole sõpruses mõra, pole halba kõla. T, 8. klass.

Minu maailm on mõnus koht, kus olla ja elada. Maailm ei ole aga alati täis vikerkaare värve ja naeru. P, 9. klass.

Maailma parandamine algab iseendast. Tänapäeva ühiskond on muutumas ükskõikseks.

Loodust ja maailma päästes päästame me ka iseennast. Headus tasub headusega. T, 9. klass.

Mida tähendab “Minu  Maailm”? Minu jaoks tähendab see sõna suurt puslet, mida ehitan terve oma elu. Maailm, kus elame on suur müsteerium, mõistatus, mida lahendame iga päev. Oma unistuste nimel tuleb suurt vaeva näha, kuid hiljem, kui saan selle kätte on see auhind terveks eluks ja näen, et olen saavutanud midagi, mida tõeliselt armastan. See ongi Minu Maailm. T, 9. klass.

Kus algab minu maailm?

Minu maailm algab minu silmast,

minu maailm lõppeb kajast

nagu sajast kodurajast,

tuues värve vikerkaareilmast.

Kus on minu juured?

On minu juured suured?

Kas ma neid kätte ei saa?

Eesti, oled sa minu maa?

Kas vastust teab vaid tuul?

Ei, see ei ole üldse cool.

Vastust ei tea tuul,

vastus on mul suul.

Kõik algab minu peast,

minu kodust heast.

Oled lihtsalt alles laps,

ütleb mulle minu paps.

Minu maailm on mu pere,

ütlen neljas keeles tere.

Kas on küsimusi veel?

Minul on neid palju teel.

Luuletus on Müncheni eesti kooli keskmise rühma (6-9-aastaste) ühislooming. Autorid: Mathias Kneissl, Svea Duroyon, Mariana Lopez ja Elis Henker.

Minu maailmad

1.-3. klassini parimate hulka jõudnud Mathias Kneissli töö

Mul on väga palju maailmasid ja nende väravad avanevad minu igapäevas kõige eriskummalisemates kohtades. Vahel tuleb sellest ka pahandust.

Ükskord kui ma koolis igavlesin, siis vaatasin aknast välja ja nägin, et üks smaragdroheline lohe piilus põõsa alt ja näitas mulle keelt. Ma näitasin vastu, aga siis mõtles õpetaja vist, et ma näitan talle keelt ning tegi mulle peapesu ja andis lisatöö.

Millalgi solfedžotunnis hajus mu tähelepanu. Ma vaatasin ringi ega kuulanud. Äkitselt nägin, et kardina tagant piilus rubiinpunane lohe. Lohe tahtis mulle midagi öelda, aga sel hetkel küsis õpetaja: “Kas sa said aru?” Lohe haihtus.

Siis jälle sõin kodus hommikust ning nägin äkki kapi alt paistmas rohelist pead ja kätt. Need vingerdasid ja tõmblesid, aga see ei kestnud kaua, sest ema ütles: „Söö ometi, sa pead kooli minema!“

Mul on narivoodis hästi palju kaisuloomi. Mul on tunne, nagu kaitseksid loomad mind ööseti koletiste ja pimeduse eest, mis laskub üle minu toa. Selles pimeduses oleksid nagu pildid, mida ma ei taha näha. Loomad teevad nii, et ma ei näe neid pilte, sest ükski inimene ei saa läbi loomade vaadata.

Teine kord tulin ma aikidost ja ootasin bussipeatuses bussi. Oli pime, märg, vihma tibutas, kedagi ei olnud. Siis ma nägin, et müüri tagant tuli kümme kätt, mis viibutasid, ja mingi pea. Õnneks tuli buss ja ma sõitsin koju.

Kord koolis vahetunnis, kui polnud midagi eriti peale hakata – olime parasjagu koos ühe teise poisiga –, kuulsime lohe möirgamist ja nägime, et koolimajast paiskus välja suur tulejuga. Mängisime, et oleme ninjad ja püüame lohet kahjutuks teha.

Just praegu aga, kui väljas on pime ja mina istun köögis ja kirjutan, vaatasin aknast välja ning nägin, et puu liigutas ennast ja nägi välja nagu möirgav koletis. Mulle tundus, et võlumaa värav avanes ja ma kardan, et öösel tuleb võlumaalt taas keegi, aga ma ei tea kes. Õnneks on mul mu kaisuloomad!

Tõestisündinud muinasjutt

Oskar Stolovits, Müncheni Louise Schroederi gümnaasiumi 10. klass

Seitsme maa ja mere taga elas kord Oskar. Oskarile nagu teistele temaealistele meeldis mängida arvutimänge, tal muid huvialasid ei olnud. Hinded koolis olid korras. Aga kui ta kaotas ühes tähtsas arvutimängus, sai Oskarile äkki selgeks, et selliseid lööke tuleb kindlasti veel – ja tee ta ees tõusis püsti.

Oskar mäletas, et algklassides tegi ta mustkunsti, aga sel oli olnud kiire lõpp, sest teised olid talle koolis öelnud, et ärgu eputagu. Niisiis kääris Oskar nüüd käised üles ja asus mustale kunstile kallale. Ta harjutas iga päev nagu klaverimängija – seitse tundi. Ema, kes Oskari tegemistel silma peal hoidis, toonitas tihti nagu härra Maurus «Tões ja õiguses«, et eestlane peab õppima end kas või hulluks, sest ainult nii suudab ta tõusta kõrgemale oma saatusest.  Oskar hea pojana tagus rauda, sest see hõõgus.

Noormehel õnnestus kätt proovida juba kohe alguses algklassilaste peal, ema ülikoolikaaslaste kursuse kokkutulekul Tallinnas, peresõprade pool.

Ühel päeval tuli mängu hea rüütel, nimetagem teda nii, too küsis Oskarilt: «Kas sa oled kuulnud sellisest ühingust nagu Magischer Zirkel von Deutschland?» Oskar vastas: «Jah, aga ma pole veel küllaltki hea, et sinna end näole anda.» «Muidugi oled, sul on võlusõrmed,« vastas hea rüütlel. Oskar vöttis vedu ja kirjutaski ilusa meili peavõlur Mariole. Ülemmaag kutsus Oskari kohale. Noormees demonstreeris ühte kaarditrikki valamupumpa meenutava väikese esemega, (rahvasuus kutsutakse seda ka «kummimusiks»), mis teadis kaardi arve. Triki lõpus tõusid kõik klubiliikmed püsti ja aplodeerisid.

Oskar oli motiveeritud, tema rõõm oli ehe. Vahetu emotsioon on see, mida otsinud olen, leidis endine arvutimängija. Roheline tuli pöles –    vöis edasi tegutseda. 

Oskar harjutas nüüd nagu hull eesmärgiga osaleda klubi enda šõus. Kui ta oma taset kõikidele maagidele näitas, leidus üks paha võlur (nagu muinasjutus ikka), kellele ei meeldinud Oskari huumor ja trikid. See oli Roswitha. Keegi küll temast aru ei saanud, aga temast ka keegi mööda minna ei saanud. Roswitha soovitas Oskarit lavale veel mitte lasta. Ta loopis noorele inimesele kaikaid kodaraisse ja porises omaette: «See on võlurite klubi, mitte lasteaed!» Roswitha varjas tegelikult, et ta on soss, võluvõimeta inimene. Ta käis klubis oma maagist abikaasa mälestust hoidmas.

Ent peavõlur seisis Oskari eest, ja püünele poiss sai. Oskari lavakogemus piirdus ainult lasteaias ühes näidendis jahimehe mängimisega, aga ju see oli tugev põhi  – noormees näis olevat sündinud lavale.

Ka Roswitha oli teatris Sinine Hiir, kus Oskar esines, ja nähes 16-aastase noore võluri hõõguvaid põski ja kuuldes saalisistujate kaasaelamist, ei kiristanud ta hambaid, vaid hea oli võitnud temas halva väe ja ta kutsus noore võluri võlurite jõulupeole. Oskar oli võlumaailmas sees – ta võidutses.

Pärituulest tiivustatuna tahtis ta nüüd osa võtta Saksa noorte meistrivõistlustest mustkunstis. Selleni oli aega jäänud kolm kuud.

Oskar võlus nagu jaksas, et osaleda võistlustel kauges Idar-Obersteinis, kuhu noor võlur sõitis rongiga seitse tundi. Ta võlus ka võistlustel nagu jaksas. Ja niimoodi saigi Oskarist, kes igavusest võluma hakkas, Saksa noorte viitsemeister mustkunstis. Ta võlus ära igavuse, tumeda meele, rahulolematuse ja rahutuse. Ta võlus end seltskondlikuks, edukaks ja õnnelikuks ning kui ta edasi võlub, laieneb tema maailm kaugemale kui Eesti, kaugemale kui Saksamaa.

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Maailm on suur pusle”

1. Maailm on suur pusle – Eesti Kultuuriseltside Ühendus ütleb:

   15. märts 2019, 14:36

   […] Pikemalt siit:  […]