Miks eeskuju nakatab?

Maie Tuulik.

Matkimine algab peaaegu sündimise päevast; juba lapse esimene naeratus on tegelikult kaasanaermine teise inimesega. Paljud väikelapse liigutused on järeleaimamise liigutused. Kahepäevased imikud reageerivad teise imiku nutule nutuga ja matkivad hooldajate emotsioone.

Jäljendamine lühendab lapse arenemisteed ja annab talle teiste inimeste kogemused valmilt kätte. Kõik see toimub alateadlikult. Oma liikumise, asendi ja toimingutega peegeldame suhtluspartnereid.

Pennsylvania ülikooli professor Jonah Berger, kes on aastaid uurinud sotsiaalse mõju teadust, kirjutab oma raamatus „Nähtamatu mõju. Käitumist määravad varjatud jõud“ peegelneuronite avastamisest: „Ühel päeval istus Itaalias Parmas üks makaak neuroteaduse laboris oma puuris ja ootas, millal teadlased lõunalt tagasi saabuvad. Ahv oli ühendatud suure masinaga ja tema ajuga olid ühendatud peened elektroodid, mis registreerisid neuronite aktiivsust. Elektroodid olid kinnitatud motoorse ajuosa eesosale, st piirkonnale, mis on seotud liigutuse kavandamise ja sooritamisega. Täpsemalt, piirkonnale, mis seondub käte ja suuga sooritatava tegevusega. Iga kord, kui ahv käsi või suud liigutas, läbisid vastavaid tillukesi ajurakke erutussignaalid ja monitoris kõlas heli.

Eksperiment ahviga: piiks-piiks!

Kui ahv tõstis käe, kõlas monitoris piiks. Kui ahv sirutas käe, et midagi suhu panna, kõlasid monitoris järjestikused piiksud. See heli oli kuulda üle terve labori. Iga kord, kui ahv mingeid liigutusi tegi, tekkis premotoorsetes neuronites erutus. Seadmed töötasid ja teadlased läksid einet võtma. Üks neist naasis laborisse ja limpsis käes olevat jäätisetuutut. Ahv jälgis teda huviga, siis aga juhtus midagi ootamatut: samal ajal kui teadlane jäätise suu juurde tõstis, hakkas monitor tööle, aga ahv ise oli liikumatu. Teadlane astus lähemale ja tõstis taas jäätise suu juurde. „Piiks-piiks!“ karjatas monitor. Kui ahv end ei liiguta, siis miks läbib liigutuse kavandamise ja sooritamisega seotud ajupiirkondi erutus? Selgus, et nendes samades neuronites, milles tekib erutus siis, kui ahv tegevust sooritab, tekib erutus ka siis, kui ahv näeb kedagi teist seda tegevust sooritamas.

Hilisemates katsetes selgus, et neuronites tekib erutus siis, kui ahv võtab banaani, aga ka siis, kui ahv näeb kedagi teist banaani võtmas.

Teiste tegevuse pealt nägemine kutsus esile selle, et ahvi aju hakkas sama tegevust simuleerima. Itaalia teadlased olid avastanud nähtuse, mida tänapäeval seostatakse peegelneuronitega.

Kui näeme kedagi sooritamas mingit tegevust, aktiveeruvad meis needsamad ajukoore piirkonnad, mis selle tegevuse sooritamisel.

Lapsed jäljendavad neid, kes neile meeldivad, keda nad armastavad ja kellest lugu peavad. Nad jäljendavad seda, mida täiskasvanud teevad, mitte seda, mida nad räägivad.

Jäljendamise teel omandatakse ka agressiivsed käitumismallid. Kui korrarikkumistest vaadatakse mööda, siis hakkavad kõik lapsed kahtlema õiges käitumises. Ka ebamäärased hirmud ja irratsionaalsed tunded omandatakse jäljendamise teel, näiteks hirm pimeduse ees või ämblike kartus. Mõju on seda suurem, mida suurem on eeskuju ja mida kindlam on osapoolte usaldus- ja armastussuhe.

Seneca õpetussõnad

Kuigi peegelneuronid avastati alles nüüd, teati nende tegelikku mõju juba antiigis. Seneca kirjutab oma raamatus „Moraalikirjad Luciniusele“: „Kui elad ahne ja alatu seltsis, jääb sulle külge ahnus, kui suhtled kõrgiga, jääb külge ülbus. Sõprus liiderdajaga õhutab sinu himusid. Kui tahad pääseda pahedest, siis tuleb nende näidistest kaugele eemale minna.“

Ka inglise tuntud humanitaar Clive Lewis (kirjutanud näiteks „Pahareti kirjapauna“, „Mõtteid psalmidest“, „Lihtsalt kristluse“, „Tabatud rõõmust“ jm) kinnitab seda. Omaenda elukogemustest lähtuvalt väidab ta, et on võimalik ka vastupidine tee. Kui madalamate kõlbeliste normidega inimene satub endast paremate ja targemate seltskonda, siis õpib ta järk-järgult tunnistama nende norme.

Eeskuju võib olla nii positiivne kui ka negatiivne. „Nuhke ei põlata mitte niivõrd seepärast, et nad seisavad evolutsiooniredeli madalamal pulgal, kuivõrd seepärast, et reetmine ahvatleb teisigi langema,“ kirjutab luuletaja Joseph Brodsky.

Halb eeskuju leiab üldiselt enam järeletegemist kui hea, sest negatiivsed tungid on inimese loomuses palju ürgsemad kui kõrgemad püüded ning aated – nii on õpetanud Peeter Põld.

Ka Seneca kinnitab, et halvema poole kaldume kergesti, kuna puudust pole ei juhist ega kaaslastest ja paljusid muudab parandamatuks see, et tehtud vääratused valmistavad neile rõõmu.

Tee halva poole on mitte ainult kaldu, vaid ka järsk ning tagasi õigele rajale ronida on väga vaevaline.