Miks on vaja meediapädevust?

18.–22. märtsini peeti esimest korda üle-euroopalist meediapädevuse nädalat, mille fookus oli koolinoortel ja õpetajatel.

Kakskümmend aastat meediapädevuse ja -kasvatusega tegelemist, ja tasapisi hakkan aru saama, millega on tegu, mis on oluline ja millest võib üle vaadata. Meediapädevus võib tähendada väga erinevaid asju sõltuvalt riigist, keelest ja kultuurist – mõnel pool vajab toetust info ligipääsetavus (näiteks lugemisoskuse ja raamatute olemasolu!), teisal tähendab meediapädevus oskust lugeda ridade vahelt, kolmandas olukorras võib meediapädevuse keskne termin olla infoturve.

Meediapädevuse, seega ka meediakasvatuse sisu sõltub teabekeskkonnast, milles inimene elab. Meediapädevusnädala puhul võtan veidi hajusalt kirjeldada neid elemente meediapädevusest, mida tavapäraselt eriti ei puudutata. Nii et uudise püramiidi ja turvalise parooli loomist ma siinkohal ei käsitle.

Sotsiaalne sidusus

Põhimõtteliselt on meediapädevus üks olulisemaid ellujäämisoskusi ajastust sõltumata. Ühiskonnas kasutatavate teabevahendite mõistmine on olnud nii hädavajadus kui ka sunni tulemus. Kui noorpaar lugeda ei osanud, siis neid 19. sajandil Eestis ei laulatatud. Hea sunnimeetod, mis andis selge suuna kätte – sina pead aru saama, mis sulle kirjutatakse, enne kui hakkad oma lapsi kasvatama!

Iga meediumi lisandumine on korraks tekitanud vajaduse mõelda, milliseid uusi väljakutseid see kasutajale seab. Nii oli see trükikunsti, kinematograafia, raadio, televisiooni ja loomulikult ka internetiga. Kõigis neis on nähtud ohtu traditsioonilistele suhtlusmudelitele ja see oht ei olegi alati olnud kujuteldav. Mida suurema keeleruumiga on tegemist, seda tugevamalt on meediapädevuses kuulda ka protektsionistide häält, mis püüab neutraliseerida meedia kaudu tajutud sisust või suhtlemisviisist tulenevaid ohtusid.

Kuidas vaest väikest meediakasutajat ikkagi kaitsta? Keelud, sildistamised, lapselukud ja muud meetmed võivad olla üsna tõhusad, aga need ei õpeta inimesele midagi selle kohta, kuidas „vaenuliku“ meediasisuga ükskord ikkagi toime tulla.

Lapsevanemate ja kasvatajate süda võiks tegelikult olla üsna rahulik, aga ainult juhul, kui nad arvavad, et meedia on seesama mis ajakirjandus. Ajakirjandusel ei saa tänastele lastele ja noortele kuigi palju mõju olla, kuivõrd toimetusliku protsessi läbinud meediasisu jõuab nendeni väga visalt. „Ma ei vaata uudiseid ja olen selle üle uhke!“ ütleb nii mõnigi gümnasist, tuues põhjenduseks selle, et uudiste negatiivsus ja vägivaldsus väsitab neid. Mõnusam on olla oma mullis ja kinkida oma tähelepanu ainult niisugusele infole, mis ei frustreeri. Kassivideod näiteks. Selline enesekaitse toimib päris hästi.

Kui vajadus ennast ja oma vaimset heaolu kaitsta juhib inimesed uudisvoost väga kaugele, võib see ühel hetkel oluliselt nõrgendada ka ühiskonna sotsiaalset sidusust. Taustainfo puudumine või ekslikud teadmised loovad võimaluse manipulatsioonideks. Pikemas perspektiivis võib see muutuda lausa ohuks ühiskonnale.

Ei saa nüüd küll teisiti, kui kahetseda, et „sotsiaalne sidusus“ toob meelde pigem ühiskonnakriitilise meediatoote kui arusaamise sellest, et inimestena oleme omavahel seotud. Minu hinnangul on nutisuhtluse reaalseim kahju see, kui inimesed unustavad ära sujuva, katkestusteta suhtlemise. Selle tagajärjel tekkiv „uus normaalsus“ ei ole ilmselt ligilähedalgi sellele, milles ise sooviksime elada. Soovitan mõnikord mõelda ka sellele, et meediapädevus ei ole noorte pärusmaa – just eakamad inimesed võivad meile meelde tuletada, millised väärtused ja hoiakud inimsuhtluse meeldivaks teevad. Võimalik, et selleks tuleb kõigepealt eakad nutimaailma meelitada ja toetada nende parimat äratundmist headest suhtlustavadest.

Sisu annab inimene

Tähelepanu on kõige piiratum loodusressurss, selle püüdmiseks tuleb üsna kõvasti vaeva näha, ja see vaev maksab raha. Igati ratsionaalne on hoida kokku näiteks kalli telereklaami pealt, kui inimesed vaatavad telerit nagunii varasemast vähem. Odavam ja tõhusam on saata paar tootenäidist mõnele jutuuberile, kellel võib isegi Eesti mõõtu riigis olla kümneid tuhandeid usaldavaid jälgijaid.

Asjaolu, et tegemist on lapstööjõu kasutamisega ekspluateerimise piiril, ei pruugi siinjuures pähegi tulla. Loomulikult on võimalus, et noored mõjutajad õppivad intensiivse produktsiooni kaudu nii mõndagi – näiteks seda, kuidas luua video, mis saab rohkesti tähelepanu. Miljoni dollari küsimus on aga see, millele nad vaatajate tähelepanu tõmbavad ehk millised on need väärtused, hoiakud ja maailmavaade, mida nende toodetu toetab. Ja siin tasub silmad lahti teha – mõjutajad ei turusta sugugi ainult silmameiki, vaid ka jätkusuutlikku maailmavaadet.

Siin oleks aeg tunnistada, et meediapädevus iseenesest ei vaja kuigi palju tähelepanu. Ent ühiskonnas, kus üha suurem osa inimeste omavahelisest suhtlemisest on vahendatud mingi tehnoloogia abil, oleks mõistlik meedia- ja digipädevusest rääkida ainult komplektis sotsiaalsete ja enesekohaste pädevustega. Teisisõnu – mistahes meedia- või kommunikatsioonitehnoloogia küll kujundab ja mõjutab sõnumit, kuid sisu annab sellele ikkagi inimene. Näiteks on Twitteri säutsul kindel mahupiir, aga praktiliselt pole kontrolli säutsu sisu üle.

Toimetulek infoväljal, kus mõni klikk võib meid viia ühest radikaliseerunud seltskonnast vastandlikku, nõuab täiesti teistsuguseid oskusi, kui traditsiooniliselt meediapädevuse all mõistetakse: enesekontrolli, neutraalset väljendusoskust, konfronteerumisvõimet, lugupidamist teisiti mõtlevate inimeste suhtes jne.

Sõnadel on kaalu

Interneti ohtudest ja turvalisest internetikasutusest rääkides raiskame me lihtsalt aega, kui ei suuda inimesi veenda selles, et nad on piisavalt olulised, et ennast kaitsta, ja et nende tegevustel-valikutel on mõju. Ilmselt ei taju küllalt suur osa inimestest veel, et nende sõnadel on kaalu ka netisuhtluses – kuidas muidu seletada vihakõnet, solvamist ja argumenteerimata vingumist netis? Inimeselt, kes ei ole teadlik enda kasutuses olevate kommunikatsioonivahendite (nii sõna kui ka tehnoloogia) suutlikkusest, ei maksa ilmselt oodata teistest inimestest lugupidavat netikäitumist. Ehkki teisalt vaadates – kui ta kohtleb teisi sama lugupidamatult kui ennast, siis on see vähemalt võrdne?!

Kool on keerukas ja komplitseeritud teabekeskkond kümnete asjaosaliste, suhtluseesmärkide ja -kanalitega. Kuidagimoodi on aga juhtunud nii, et me arutleme küll meediakasvatuse vajalikkuse üle koolis, aga kooli kui teabekeskkonda kuigi teadlikult ei kujunda. Kes otsustab, millised turundussõnumid kooli seintele jõuavad? Kes jälgib isikuandmete kaitset näiteks loovtööde eksponeerimisel? Või hoolitseb selle eest, et kooli sisekorra eeskirjad oleksid eri vanuses õpilastele kättesaadavad mitte ainult sisult, vaid ka vormilt vastuvõetaval viisil. 12-punktises kirjas paberilehest kahe meetri kõrgusel on esimese klassi jõmmile vähe abi.

Need on mõned üksikud teemad, millele võiks meediapädevusnädalal mõelda loovaid lahendusi otsides ja oma meediakäitumist senisest selgemalt reflekteerides. Ehk jääb midagi külge?