Millest sõltub koolide digipädevus?
Kolmandik õpetajatest tunnistab ausalt, et kasutaksid tehnoloogiat meeleldi rohkem, kuid takistuseks on nende endi kesised digioskused. Umbes pooled õpetajad kaasavad õpilasi õpetamisse. Illustratsioon: Priit Koppel
Hariduses on tekkinud olukord, kus koolid on osaliselt tehnikat täis tuubitud, ainetundides ja ringides toimub digirikas õppetöö, aga veel ei teata, milline on olukord digipädevuse ja informaatika õpetamisega.
Vähem kui kuu aja pärast sooritavad sajad 9. ja 12. klassi õpilased, nagu ka kutsekoolide 3. kursuse õppurid üle Eesti digipädevuse tasemetöö. Selle soorituse kaudu soovib riik välja selgitada õpilaste digipädevuse üldise taseme.
Digipädevus on üks põhikooli kaheksast üldpädevusest ja riiklikes õppekavades on see kõikide ainekavade osa. Pärast testi sooritamist saavad koolid õpilaste digitaseme kohta tagasisidet ja ametiasutused teevad kokkuvõtteid edusammudest ja kitsaskohtadest.
Kui õpilaste digipädevuse saab varsti selgemaks, siis õpetajate ja üldse koolide digipädevusega on pilt sootuks ähmasem. Mis tundides ja mille abil digipädevust omandatakse, kas üksnes informaatikatunnis?
Õppeasutuste ja pedagoogide digitaset pole üle riigi seniajani hinnatud, kogemusi koguneb siit ja sealt. Kui ühes koolis seisavad digiseadmed kapis, koguvad tolmu ning puutetundlikul ekraanil pole ainsatki sõrmejälge, siis teises räheldakse vilkalt digi- ja nutiseadmete seltsis ning kogu koolipere oskab kasutada moodsa tehnika abil võtteid, mida põlvkond varem üksnes julgemates ulmefilmides nähti.
Passiivsemal või mugavamal kaadril jääb õigust ülegi, mõni näitab oma digiloiduse või -pelglikkuse põhjendamisel üles erilist leidlikkust, näiteks toob vabanduseks lapsevanemate vastuseisu tehnoloogia kasutuselevõtule õppetöös.
Selgub, et lähiajal (ajavahemikus 2019–2020) on riigil kavas õpetajate digipädevus tõsiselt luubi alla võtta ning valmimas on uus pädevusmudel.
Pelgulinna gümnaasiumi IT-arendusjuht Birgy Lorenz rõhutab: Eesti lapsed väärivad, et iga kodulähedane kool annaks digiteemadel endast parima.
See on elu osa
Digiõpetus võib olla eraldi ainetund, aga võib olla ka ainetundide vahel ära jaotatud. Näiteks keeleõppes saab kasutada digitehnikat kirjade saatmiseks ja referaatide kirjutamiseks; kirjanduses blogide ja videoklippide loomiseks; matemaatikas diagrammide ja graafikute tegemiseks; loodusainetes katsete läbiviimiseks e-keskkonnas; keeleõppes rahvusvahelise koostöö arendamiseks; kunsti- ja muusikaõpetuses kõiksugu loominguliseks tegevuseks jne. Entusiastlikud õpetajad on koondunud sotsiaalmeedias gruppidesse, kus oma materjale jagatakse, riigi toel on valminud e-Koolikott ja Opiq. Facebooki kogukonnas „Nutitund igasse kooli“ on digivõimaluste kohta tuhandeid näiteid.
Leidub koole, kus digipädevusi omandatakse tavalises ainetunnis, aga ka selliseid, kus on selleks eraldi õppeaine – informaatika. Birgy Lorenz ütleb, et eristada tuleks digipädevuste baastaset ja informaatikaõpetust; tegemist on n-ö sama basseini eri otstega: madalam osa kuulub suplejatele ja sügavam infotehnoloogia talentidele.
„Kui räägime infoühiskonnas päriselt hakkamasaamisest, siis on vaja appi informaatikaõpetajast ainespetsialisti,“ nendib ta. „Informaatikaõpetaja aitab lapse peas luua süsteemi, õppida tal probleeme märkama, analüüsima ja lahendama ning turvaliselt hakkama saama.“
Birgy Lorenz ei lepi olukorraga, kus arvutiõpetaja pannakse koolis tegelema basseini madalama otsaga ja teised aineõpetajad vabastatakse digiõpetamise vastutusest üldse: „See lahendus Eestis enam ei toimi, iga aineõpetaja kannab oma aines vastutust, et õpilased saaksid digipädevaks – see on elu osa, mitte asi iseeneses!“
Autonoomia ja südametunnistus
„Õpetajaid pole digiteemal keegi kunagi hinnanud, aga uuringute tulemused paigutavad Eesti õpetajad pigem mitteoskajate hulka,“ tõdeb Birgy Lorenz. „Meil on samal ajal palju nii neid, kes oskavad digikeskkonnas teha imelisi asju, kui ka neid, kes vaevu e-kirja saatmisega hakkama saavad.“
Lorenz, kes viib läbi KüberPähkli uuringut (TTÜ) küberkaitse ja digitaalse ohutuse teemal, söandab öelda, et küberturvalisuse tagamiseks on koolidel vaja veel palju tööd teha. „Digipädevuse õpetamises ja õpetajate enda digipädevuses on suured lõhed,“ nendib ta.
Tema hinnangul on kurioosne, et koolid on seni võtnud digipädevuse kokkulepet vabatahtlikuna, ei ole loodud süsteemseid õppematerjale, mis antud pädevuste õpetamist otseselt toetaksid või mida kõik koolid oleksid kasutama hakanud.
Katseline digipädevuse tasemetöö toimub 9. ja 12. klassi õpilastel selle aasta aprillis. Valimisse kuuluvates koolides tehakse see 1.–5. aprillini. Kuna paljud koolid on avaldanud soovi, et ka nende õpilased saaksid testi teha, on neil see võimalus 8.–19. aprillini. Foto: Innove
IT-arendusjuhi sõnul selgub Praxise 2017. a uuringust, et Eestis on n-ö digikoolid, kus asjad on enamasti heal järjel: toetavad ainetunnid, koolis on tööl haridustehnoloog ja arvutiõpetaja; ja on koolid, kus digiteemad on veel lahti mõtestamata.
Ta lisab: „Kuna digioskusi puudutavates uuringutes on osalenud enamasti digitaalselt aktiivsed koolid, siis puudub ülevaade ülejäänud 300 kooli kohta, kus on elatud selles valdkonnas idüllilist vaikelu. Meiega ühes paadis on umbes pooled koolid. On koole, kus toimib järjepidev koolitamine, ja koole, kellest keegi ei tea, mida seal digiteemal tehakse, kui üldse.“
Mis puudutab juhtimist ja õpetamist, siis Lorenzi sõnul on Eesti koolid päris iseseisvad; see aga toob kaasa olukorra, kus õpetaja tegevusse üldjuhul keegi ei sekku. „Kas õpetaja kasutab digivahendeid või mitte, jääb tema südametunnistusele,“ märgib ta. „Ükski koolijuht ei julge torkida töötajat, kelle töö tulemused on keskmised, kellega lapsed-vanemad on enam-vähem rahul, aga kes digivahendeid ei kasuta, sest kui too otsustab kooli vahetada, pole üldse kedagi klassi ette saata.“
See on Lorenzi hinnangul põhjus, miks koolidel ei saa lasta digipädevuse õpetamisel ja digivahendite kasutamisel isevoolu kulgeda: „Kuigi iga asutus tahab parimat, kasutatakse paljudes kohtades ressurssi valesti – seadmed seisavad kapis, õpetaja õpetab ainult oma lemmikteemasid või tehakse asju linnukese pärast.“
Aktiivne lapsevanem ja raamatu „Turvaline internet: digimaailma teejuht“ autor Diana Poudel arvab, et palju sõltub kooli juhtkonnast, kellel on suur roll selles, kas ja kuidas õpetajaid motiveerida ja inspireerida. Kui juhtkond väärtustab digiteemade lõimimist ning püüab ühe ainetunni häid praktikaid rakendada terves organisatsioonis, on see õpetajatele selge sõnum, et tegemist on olulise teemaga. „Aga kui iga õpetaja pusib omaette ning kooli sees teadmisi ja kogemusi ei vahetata, kipub motivatsioon ka kõige tublimatel vähenema,“ leiab ta.
Koolis võib olla tööl mõni õhinapõhine Tuhkatriinu, kes oma koolis digi alal musta töö ära teeb ja püüab kõigest väest lippu kõrgel hoida. Aga Tuhkatriinul on oma king, mis teistele ei sobi. Nii põgenebki ta varem või hiljem sinna, kus ilusamat elu pakutakse.
„Karta on, et meie mitte nii digipädevate koolide digientusiastid ostetakse üle teistesse koolidesse, kus nad saavad oma oskuseid arendada ja särada,“ arvab Poudel. „Lapsevanemal on võimalus hääletada jalgadega, kui kool digiteemadel midagi ei tee, seda aga ainult suurlinnades. Kui kool on piirkonnas ainuke, ei maksa lapsevanema ettepanekud ja tusk midagi.“
Kolm põhitegurit
„Tundub, et praegu püüavad sajad õpetajad omaette jalgratast leiutada. On koole, kus riiulitel koguvad tolmu robotid ning puutetundlik tahvel pole kunagi kasutust leidnud, sest puuduvad õppematerjalid, mis aitaksid arvutikaugel õpetajal neid toredaid seadmeid oma tunnis kasutada,“ räägib Diana Poudel. Ta on käinud külalistunde andmas ligi poolesajas Eesti koolis ja söandab isikliku mulje põhjal kinnitada, et õpetajate huvi digiteemade vastu ja oskused selles vallas on erineval tasemel. „Paljud õpetajaid on küll täiesti nõus väitega, et noorte digipädevus on nõrk ja seda tuleks arendada, kuid kuidas seda täpselt teha, on keerulisem küsimus.“
Hoopis teravamalt on talle silma jäänud koolide digivahendite kvaliteedi ja kvantiteedi erinev tase. Klassitäie õpilaste juhendamine digiseadmes on keeruline isegi olukorras, kus seade töötab tõrkumata ning WiFi levib korralikult. „Kahjuks olen näinud ka päris palju koole, kus see nii ei ole, ning paratamatult vähendab see tugevasti õpetajate motivatsiooni,“ leiab aktiivne lapsevanem, kelle kogemust toetab Praxise 2017. a uuring, mille järgi on kolm kõige kriitilisemat tegurit digioskuste õpetamisel digivahendite hulk, hästi korraldatud IT/haridustehnoloogiline tugi ning kvaliteetsete digitaalsete õppematerjalide kättesaadavus.
„Muidugi ei tähenda hea tehnika koheselt seda, et kõik õpetajad hakkavad entusiastlikult lõimima oma ainetunde eri digitehnoloogiatega ning nendes koolides, kus tehnikapark nõrgem, ei toimu midagi toredat,“ lisab ta siiski. „Tean mitmeid vastupidiseid näiteid. Kuid ikkagi, kui soovime võrdsuskooli ideed rakendada ka digipädevuste osas, peab igas koolis olema piisavalt digivahendeid, et õpetaja ei peaks neid nädalaid ette kinni panema, ja WiFi ei tohi meenutada aegu, mil me telefoniliini kaudu modemiga internetti läksime.“
Sisu ja tehnoloogia
Vahendid, teadmised ja pealehakkamine – nokk kinni, saba lahti. Innove uuringute ja arenduskeskuse analüütik Einar Rull selgitab, et kool peaks ideaalis täitma need lüngad digipädevuses, mis õpilasel iseenesest ei täitu. Mõne asjaga, näiteks kübeturvalisusega, peaksid olema kursis kõik.
Rulli sõnul on kool üritanud õpetada neid oskusi, mida omal käel on tülikas õppida, mille omandamisega ei ole me evolutsiooniliselt kohanenud. „Selliseid keerulisi oskusi nagu kõne ja suhtlemine saaks ju õppida ka koolita, lihtsalt teisi jäljendades. Samas jääksime hätta lihtsamate oskustega nagu lugemine ja kirjutamine,“ märgib ta. „Kool on sama vana nagu kirjakunst, mis tekkis sumerite juures. Digi on lihtsalt järgmine tülikas tehnoloogia inimkonna pikas saavutuste reas, mille omandamiseks läheb vaja kooli. Kas tulevikus on kasutajaliides nii intuitiivne, et digipädevust ei ole enam vaja koolis õppida, seda me ei tea.“
Kui aastal 2014 täiendati üldpädevuste loetelu digipädevusega, kerkis mõistagi ka õpetajate digipädevuse täpsustamise küsimus. Kui võtta olukorra hindamisel aluseks Praxise 2017. a toimunud uuringu tulemused, kasutab umbes kaks kolmandikku õpetajatest IKT-vahendeid õpetamisel vähemalt kord nädalas. Samas kolmandik õpetajatest tunnistab ausalt, et nad kasutaksid tehnoloogiat rohkem, kuid nende digioskused on kesised. Umbes pooled õpetajad kaasavad õpilasi õpetamisse.
Samas väidab umbes 14% õpetajatest, et ei kasuta tahvelarvutit ega nutitelefoni õpetamisel üldse. „Ehk ei ole seda kõige õigemat ja koolide jaoks ideaalselt sobivat tehnoloogiat praeguseks veel leitud,“ arvab Rull. „See kõik on praegu alles algus.“
Kuna meil õpetatakse õpilastele eelkõige seda digi, mida koolis kasutatakse, on see ainevaldkonniti arusaadavalt erinev. Kahtlemata on ka digipädevuse test ise üks tugev mõjutaja. „Mida hindame, peame väärtuslikus, seda ka õpetame,“ selgitab Rull. „Digitaalsete õppematerjalide suurem olemasolu mõjutab. Mõjutab karjääripädevuse arendamine, kui õpilased näevad, et digivahendite kasutamise oskusega avalduvad neil töömaailmas hoopis laiemad perspektiivid.“
Rull usub, et kui räägiksime digipädevusest umbes kümne aasta pärast, tuleks jutuks hoopis midagi muud. Ehk anname siis meie kunstlikule intellektile korraldusi või annab kunstlik intellekt korraldusi meile. „Sisu on kindlasti olulisem kui tehnoloogia,“ leiab ta. „Kuid kui pole tehnoloogiat, pole ka sisu. Tehnoloogia muutub nähtamatuks ja sisu tõuseb esile.“
Usinad Opiqu kasutajad
Jaanuaris kasutas õppematerjalide digitaalset keskkonda üle 7000 õpetaja, detsembris oli see näitaja 8400, novembris 8300, oktoobris 8200 ja septembris, mil riiklikult ei olnud seda võimalust veel kommunikeeritud, oli kasutajaid 4200. Seega võib laias laastus öelda, et pisut üle poole õpetajatest kasutab ka digiõpikuid, mis näitab, et meie õpetajad on üsna varmad õppetöös tehnoloogiat ja uuendusi kasutusele võtma.
Haridus- ja teadusministeerium
Mis on digipädevus?
Digipädevus on üks kaheksast üldpädevusest ja riiklikes õppekavades kõikide ainekavade osa. 2016. aastal koostati õppijate digipädevusmudel, kus on kirjeldatud viis pädevusvaldkonda, milleks on infootsing, suhtlemine, sisuloome, turvalisus ja probleemilahendus. Igas pädevusvaldkonnas on kirjeldatud ka alapädevused.
Innove
KOMMENTAARID
Heli Aru-Chabilan, HITSA juhatuse esimees:
Eesti kool on autonoomne ja paraku tuleb tunnistada, et väga head pilti õpetajate digipädevuste olukorrast meil pole.
HITSA-s alustas eelmisel aastal tegevust töörühm, mille fookuses on just õpetajate digipädevusmudel ja rakenduskava, kuidas taset tõsta.
Suurt tungi õpetajaametisse Eestis pole, mistõttu tulebki mõelda rohkem alt üles poliitikalahendustele. Kooli arengu eest vastutab ikkagi koolijuht ja -pidaja. Usun, et parimate kogemuste jagamine, õnnestumiste, aga ka ebaõnnestumiste väljatoomine on see, mis inspireerib teisi. Aga koolis peavad ikkagi olema kokkulepped, kuidas laste digipädevus saavutatakse: kui palju nõutakse õpetajatelt endilt ja kui suures osas lahendatakse see muul viisil.
Näiteks GAG-is on õpetajatele toeks nii juhendid kui ka IT-õpilased, st kõike ei peagi õpetaja ise oskama. Arvan, et Eesti õpetaja tehnoloogia kasutusoskuse teel on kõige suurem takistus mõtteviis. Liiga palju kardetakse eksida. Aga uurimise ja avastamise ning sellega kaasas käivate vigadeta siin ei saa.
Aga tõsi on ka see, et peame leidma rohkem häid lugusid, mida jagada; tooma esile, miks ilma tehnoloogiata enam ei saa. Näiteks soovitan kõigil õpetajatel tutvuda meie uue tehnoloogiakompassiga, kust leiab palju näiteid tehnoloogiast just kooli kontekstis.
Ekspertide hinnangul pole 65% neist töökohtadest, kus tänased noored tööle hakkavad, veel olemaski. Tehnoloogia mängib elus suurt osa ja parem on lapsed selleks ette valmistada.
Riina Soobik, haridus- ja teadusministeeriumi e-teenuste osakonna nõunik:
2018. a haridusega rahulolu küsitluse andmete põhjal saab öelda, et suurem osa õpetajatest peab oma oskusi digivahendite kasutamiseks õppe- ja kasvatustöös piisavateks: 42% uuringus osalenutest on väitega pigem ning 24% täiesti nõus.
Rahuloluküsitluse käigus uuriti ka, milliseid digilahendusi õpetajad õppetöös kasutavad ning kui sageli õpetajad ühe kursuse raames õpilastel õppimiseks digilahendusi kasutada lasevad. Tulemustest selgub, et ainult 5% õpetajate tundides ei kasuta õpilased digilahendusi üldse. Kõige suurem osa õpetajatest (40%) laseb õpilastel digilahendusi kasutada kuni pooltes tundides ühe kursuse jooksul. Kõige sagedamini kasutavad digilahendusi õppetöös sotsiaalainete õpetajad.
Kõige populaarsem tegevus, mida õpetajad digilahenduste vahendusel õpilastel teha lasevad, on internetist info otsimine. Väiksem osa õpetajatest on teinud õpilastele arvutis näiteks tunnikontrolli või kontrolltöö või on digikeskkonnas õpilastele nõu andnud.
Rahuloluküsitluses küsitleti ka õpilasi (4., 8. ja 11. klass), kellest enamik leiab, et õpetajad suunavad neid arvutit kasutama parasjagu. Kõige enam on sellega, kui palju õpetajad neid nutiseadmeid kasutama suunavad, rahul 11. klassi õpilased. 8. klassi õpilaste seas on kõige suurem osakaal neid, kes leiavad, et õpetajad suunavad neid liiga vähe nutiseadmeid kasutama (35% vastanutest).
Suur osa põhikooliõpilastest leiab, et digioskusi õpetatakse koolis parasjagu (4. klassi õpilastest arvab nii peaaegu 70% ning 8. klassi õpilastest pooled). 11. klassi õpilased on kõige kriitilisemad: 40% õpilastest leiab, et digioskusi õpetatakse liiga vähe. Õpilasi, kes leiavad, et õpetajad suunavad neid liiga palju digivahendeid kasutama või et koolis õpetatakse digioskusi liiga palju, on olenemata klassist (kas 4., 8. või 11.) alla 5%.
Õpilaste digipädevuse mõõtmine koolides
Katariina Vainonen.
Katariina Vainonen, Innove e-hindamise peaspetsialist:
Digipädevus on üks 21. sajandi olulisematest oskusest. Inimesed puutuvad iga päev kokku mitmesuguste digivahendite ja e-keskkondadega nii seoses töö, õppimise kui ka eraeluga. Digilahendused aitavad kaasa pea iga tegevuse puhul ja on tõhusad ainult siis, kui oskame neid kasutada ja saadud infot kriitiliselt hinnata. Tähtis on õppida tehnoloogiat õigesti kasutama juba lapsepõlves, sest see aitab kaasa õppimisele, maailmatunnetuse ja huvide kujunemisele. Oluline on saada riiklikult tagasisidet selle kohta, millised on õpilaste digipädevused, ning vajadusel kavandada meetmeid digipädevuse arendamiseks.
Digipädevus õppetöös
„Elukestva õppe strateegia 2020“ raames on Eestis pööratud palju tähelepanu digilahenduste juurutamisele õppetöös kõigil haridustasemetel ning toetatakse igati õpilaste digioskuste kujunemist. Digipädevus on üks kaheksast üldpädevusest ja on riiklikes õppekavades kõikide ainekavade osa.
Kooliõpetajatele on abiks HITSA 2016. aastal koostatud õppijate digipädevusmudel, mille aluseks on Euroopa Komisjoni DIGCOMP-i raamistik. Mudelis on kirjeldatud viis pädevusvaldkonda, milleks on infootsing, suhtlemine, sisuloome, turvalisus ja probleemilahendus. Mudeli koostamise eesmärk oli oskuste kirjeldamise kaudu mõista ja määratleda, mis on digipädevus.
Digipädevuse mõõtmine koolides
Digipädevusmudeli alusel töötasid Tallinna ja Tartu ülikoolide teadurid välja digipädevuse tasemetöö, mis ei ole riiklik hindeline kontrolltöö, vaid on loodud koolilaste digipädevuse väljaselgitamiseks. Katselise digipädevuse tasemetööga mõõdeti 2018. aastal 9. ja 12. klassi õpilaste teadmisi ja oskusi. 9. klassi testis oli 12 ja 12. klassi testis 11 ülesannet. Lisaks olid testis hoiakuküsimused, mis andsid tagasisidet õpilaste valmisolekust kasutada iga päev digitehnoloogilisi lahendusi. Kokku sooritas tasemetöö 604 põhikooli lõpuklassi õpilast ning 605 gümnaasiumilõpetajat.
Digipädevuse tasemetöö tulemused
Esimene testiversioon osutus õpilastele liiga lihtsaks: õpilaste teadmised ja oskused olid arvatust paremad. Et test oleks jõukohane ja tooks ka välja valdkonnas teistest tublimad, oli vaja lisada keerukamaid ülesandeid ja mitmekesistada hinnatavate teadmiste ja oskuste ringi pädevuse eri valdkondades. Testimine näitas, et 2016. aastal koostatud õppijate digipädevuse mudelit tuleb oluliselt täiendada. Seda saab teha pärast tasemetöö toimumist.
Pärast katselise tasemetöö toimumist jätkas Innove haridus- ja teadusministeeriumi tellimusel digipädevuse tasemetöö arendamist. Testi arenduse eesmärk oli luua juurde ülesandeid ja teha 2019. aasta kevadel uus katseline tasemetöö.
Uue digipädevuse tasemetöö katsetamine aprillis
Katseline digipädevuse tasemetöö toimub 9. ja 12. klassi õpilastel selle aasta aprillis. Koolid, kes kuuluvad valimisse, teevad tasemetöö 1.–5. aprillini. Kuna paljud koolid on avaldanud soovi, et ka nende õpilased saaksid testi lahendada, on neil see võimalus 8.–19. aprillini. Sel aastal on testi kaasatud ka kutsõppeasutuste 3. kursuse õppurid. Pärast testi sooritamist saab õpilane sõnalise tagasiside ja kool üldise sõnalise tagasiside sellest, kuidas tema õpilastel testis läks.
Oluline on rõhutada, et tasemetöö on järgmine samm digipädevuse hindamisel tehtavas arendustöös, mis aitab selgitada välja Eesti laste digipädevuse taset. Kindlasti ei ole plaanis moodustada koolidest pingerida, kuna digipädevus on oskus, mida eraldi ainena koolides ei õpetata. Laps omandab osa digipädevusest koolis ja osa väljaspool. Samuti ei ole test seotud ühe kindla aineõpetaja tööga, vaid kooliga tervikuna, olles kõigi õpetajate ja lapse ühise pingutuse tulemus.
[…] Millest sõltub koolide digipädevus? […]