Oh seda rõõmu: koolirõõmu problemaatikast

1. märts 2019 Martin Pent Haljala kooli õpetaja - 3 kommentaari

Martin Pent.

Üks loodusteadusliku meetodi aluspõhimõtteid on sõnastatud lauses, mis omistatakse kuulsale Itaalia astronoomile Galileo Galileile: „Mõõda seda, mis on mõõdetav, ning mis seda pole, muuda mõõdetavaks.“

Pole kahtlust, et objektiivsete loodusilmingute uurimisel on see tõdemus ajatu. Ent mis puudutab subjektide ehk tahte ning tunnetusega elusolendite parameetrite mõõtmist, juhul kui need mõõdikud ongi puhtalt subjektiivsed, siis jääb sünge kahtlusevari neid tulemusi paratamatult saatma. Kuidas mõõta mõõtmatut, hinnata hindamatut? Näide seesugusest parameetrist võiks olla koolirõõm või kooliga rahulolu.

Kui lugeda ajakirjandust, siis saab kiiresti selgeks, et vähemasti Eesti kontekstis on selle koolirõõmuga ikka üpris sandid lood. Nimelt sihukest asja polevatki olemas. Üldine diskursus rajaneb laias laastus kahele aksioomile: esiteks, et lapsed on õnnetud, ning teiseks, et lapsed käivad koolis; ning nendest printsiipidest tuletatud, mitte just kuigi suurt vaimupingutust nõudvale süllogismile, et kool teeb lapsed õnnetuks. Sellist loosungit rakendatakse visa järjepidevusega kõikvõimalike arvamusartiklite ja sõnavõttude juhtlõigus, tuues seda ettekäändeks kõikvõimalike muutuste ja parandusettepanekute tarbeks koolisüsteemis tervikuna.

Kuidas õnne kohta küsitakse?

See loosung näib oma jõudeelu elavat isegi hoolimata juba peaaegu kaks aastat tagasi ilmunud ulatusliku uuringu tulemustest, mis pidanuks sellelt kreedolt vaiba jalge alt tõmbama (http://www.oecd.org/pisa/PISA-2015-Results-Students-Well-being-Volume-III-Overview.pdf). Miskipärast see suuremat tähelepanu ei pälvinud. Kirutagu seda PISA uuringut nii palju kui tahes, kuid kui täpselt samad küsimused antakse ette 72 riigi teismelistele, valim on esinduslik ning kümnepalliskaalal annab peaaegu 91% õpilastest hindeks 5 või rohkem (uurijate tõlgenduses „on eluga rahul“) ning keskväärtus on 7,5 (vrd Soome 7,9, OECD keskmine 7,3), võiks ju arglikult küsida, kus on siin see karjuv probleem.

Olgu eelnevas lauses rõhutatud sõna „karjuv“. Pole kahtlust, et koolide personal aitab abivajajaid nii palju, kui aeg ning jõuvarud seda lubavad, ja küsimus polegi selles, nagu vaadataks kümmet protsenti rahulolematuid kui loomulikku kadu.

Muidugi on koolis ka õnnetuid õpilasi, samamoodi nagu on ühiskonnas õnnetuid inimesi üleüldse. Kahtlemata annavad ka kooli töötajad endast parima, et abivajajaid aidata, olgu nende probleemid seotud koolisiseste või -väliste teguritega. Ent rääkida mingist süstemaatilisest õnnetusest, mida õpilased päevast päeva kooli tõttu kogevad, on lihtsalt väär ning haridustöötajaid diskrediteeriv.

Kas õpetajad ahistavad? Sõltub sellest, mida mõista ahistamise all. Kellegi jaoks on ka teadmiste kontrollid ahistavad, kuigi Eesti õpilased evivad mõõdetud riikidest üht madalamat testiärevuse määra (Helen Mihelson, Piret Lakson, „PISA uuring: Eesti õpilased polegi nii õnnetud“; PM, 19.04.2017; https://www.postimees.ee/4084253/pisa-uuring-eesti-opilased-polegi-nii-onnetud). Seda teab kinnitada ilmselt enamik õpetajaid, mõeldes õpilastele, kes juba enne kontrolltöö nägemist pärivad reipalt, millal saab tööd järele tegema tulla.

Vägisi jäi mulje, et leidus ka neid, kes mainitud tulemusi kuuldes pettunult käega rehmasid, sest lootes lisakinnitust eepilisele narratiivile rõvedatest kombinaatkoolidest, kus õpilasi järjepidevalt represseeritakse, tuli leppida labase järeldusega, et õpilaste rahulolu ei sõltu mitte elukohast, õppekeelest ega koolist, vaid „uuringust tuli väga selgelt välja, kuidas rikkamast perest õpilased on hoopis rahulolevamad“.

Seni paistab suurem osa koolirõõmu diskussioonist tõesti tuginevat ülemöödunud PISA testi tulemustele aastast 2012, mis rääkis Eesti õpilaste väga madalast rahulolust. Kuid rahulolust millega?

Tohutu „hüpe“ kõigest kolme aasta jooksul ei olnud tingitud mitte millestki muust kui sellest, mida küsiti. Kui aastal 2012 päriti õpilaselt binaarset vastust küsimusele „Kas sa oled eluga rahul?“, siis kolm aastat hiljem paluti testi sooritajatel mõõta oma rahulolu kümneastmelisel redelil, kus 0 tähistab olematut ning 10 maksimaalset koolirõõmu („Arvamusfestivali klubi: kas PISA tulemused on nii head, et õpikäsitust pole vaja muuta?“, PM, 19.05.2017; https://arvamus.postimees.ee/4111591/arvamusfestivali-klubi-kas-pisa-tulemused-on-nii-head-et-opikasitust-pole-vaja-muuta). Taas kord: mida me mõõdame ja kuidas? Meil pole objekte, vaid on subjektid. Siin tuleb nõustuda Aaro Toomelaga: küsides lihtsameelseid küsimusi, ei ole meil oodata muud kui lihtsameelseid vastuseid.

Kuid selle asemel et koolirõõmu puudumise pärast lamenti lüüa ning täiesti süüdimatult ja kriitikavabalt palli ühte väravasse taguda – ja nimelt sellesse, mis väidab kooli kõigi hädade juur olevat –, ei teeks paha vaatenurka teatud määral muuta ning viidatud koolirõõmu näidikuid teises kontekstis vaadata. Sest kui varvas juba kord subjektiivsuse rahututesse vetesse pistetud sai, siis miks mitte edasi ujuda.

Täiskasvanud veel õnnetumad?

Pisut vähem kui aasta tagasi avaldati viimane World Happiness Report, õnnelikkuse edetabel, mis järjestab 156 riiki väidetavalt esinduslikel valimitel korraldatud küsitlustel ajavahemikul 2015–2017 (http://worldhappiness.report/ed/2018/; Liisi Kööts-Ausmees, „Eestlase rahulolematusest ja rahust“, Sirp, 18.01.2019; https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/eestlase-rahulolematusest-ja-rahust/) ning, mis mitte vähem tähtis, kasutades täpselt samasugust mõõteskaalat nagu eelmainitud PISA rahuloluküsitlus õpilaste seas.

Võtan endale julguse pareerida vastuväited, et ühes uuriti „rahulolu“ ja teises „õnne“ kohta: olen veendunud, et inimesed ei tee neil mõistetel laias laastus vahet ja isegi kui teevad, siis vaevalt just nõnda, nagu küsitluse tegijad seda mõistaksid. Ärgem unustagem – subjektid.

Meie haridusteemalistes debattides sageli eeskujuks toodavad suure koolirõõmu ning edukate testitulemustega riigid platseerusid kõrgele kohale ka üleüldises rahva õnne mõõtvas „edetabelis“: Soome sealhulgas esikohale (õpilaste rahulolu 7,9, rahval tervikuna 7,6), Holland kuuendale (7,8 vs. 7,4), Šveits viiendale (7,7 vs. 7,5), Island neljandale kohale (7,8 vs. 7,5) jne. Ka paberile skitseeritud korrelatsioonimaatriksita on selgelt näha rahva üldise rahulolu ning kooliõpilaste rahulolu kattuvus, vähemalt mis puudutab esiotsa.

Kuidas läks Eestil? Eesti on maailmas õnnelikkuselt 63. kohal! Eestlased on rahvana sama õnnelikud kui boliivlased ning paraguailased kaugel Ladina-Ameerikas, riikides, mille majanduslik heaolu on kaugel Eesti omast. Ja läbilõige Eesti rahvast väljendab seda, et eestlane hindab oma õnnelikkuse taset (mida iganes ta selle all silmas peab) kuhugile 5. ja 6. redeliastme vahele kümnest võimalikust (täpsemalt 5,7). Isegi venelased on eluga rohkem rahul! Meenutagem: Eesti õpilased hindasid oma rahulolu keskmise skooriga 7,5.

Nüüd, pisut rakurssi muutnud, tuleb tahtmine käed mõistmatuses laiali ajada, suu on juba ammugi lahti vajunud: mis imede maa see Eesti küll on? Mis ometi lubab sedavõrd rahulolematu rahva seast sirguda niivõrd rahulolevatel õpilastel? Miks Eesti õpilased nii õnnelikud on? Ja mis imeasutused on koolid, mis nende õpilastega seal tehakse?

Vähe sellest, et Eesti õpilaste rahulolu eluga on täiskasvanute omast märgatavalt suurem, me oleme ainsad, kes ei maksa koolirõõmu tõusu eest lõivu õpioskuste arvestuses. Kõige suurema õpilaste rahuloluga riigid on samuti kaugel ees rahvastiku üldisest „õnnelikkusest“ (Mehhikos 8,3 õpilastel, 6,5 rahval; Dominikaani Vabariigis 8,5 õpilastel, kõigest 5,3 rahval – ilmselt lõpeb täiskasvanuks saades rõõm otsa –, ning Costa Ricas 8,2 õpilastel, 7,1 rahval), kuid mis puudutab funktsionaalset lugemist, matemaatikast ja loodusteadustest arusaamist, on need riigid tabeli tagumises otsas, kaugel maas pisikest müstilisest Eesti Vabariigist.

Mis keelab meil vaadata õpilaste eluga rahulolu hoopis rahvastiku üldpildi kontekstis? Oleme juba niigi subjektiivsel, hallil alal, kus õigeid ja valesid vastuseid vist tõesti pole. Ma ei väida nagu oleks laste ja rahva suure subjektiivse heaolu vahe tingitud kausaalsest asjaolust, et ühed käivad koolis ja teised mitte.

Kuid ometi pole päris laest võetud ka hüpotees, et rahulolematute inimeste loodud rahulolematutest kodudest tulevad samast puust lapsed – kooliõpilased, kes on loodud nende enda näo järgi ja kannavad nende kimbatust. Jäägu see teadlaste uurida, mis sellise anomaalia põhjus on.

Naabrist kehvem?

Mis on õnn ja mis on rahulolu? Psühholoogia väidab, et inimese subjektiivne heaolu põhineb paljuski võrdlusel vahetute naabritega. Meid ei huvita ju ometi, et meil endistest vennasvabariikidest Moldovast või Türkmenistanist paremini läheb, tähtis on ju see, et meil läheb soomlasest kehvemini!

Väidan ka isiklikust kogemusest, et kõrgeimad rahulolu näitajad oleksin kirjutanud mitte isegi mõne õpilase või lapsevanema hea sõna või lisatasu laekumise või tunnustuse järel, vaid ehk hoopis siis, kui olin lõpule jõudnud „Gulagi arhipelaagi“ lugemisega otsast lõpuni. Tol hetkel ei käinud võrdlus mitte rikka soomlasega, vaid hoopis inimhordidega, kes kogesid kümme aastat järjepanu maapealset põrgut. Mis häda on sellise Kolgata kõrval siinsel elul! Aga kuidas valib referentspunkti õpilane?

Vähim, mida saab teha, on lõpetada umbluu sellest, et õpilased on kohutavalt õnnetud ning et üldhariduskool ja õpetajad on selles süüdi. Kui ka annab vaielda teemal, kas õpilaste heaolu tuleb päris õpetajate õigusetuse arvelt (Martin Ehala, „Väärkohtlemine on ületamas õpetajate taluvuse piiri“, PM, 22.01.2019; https://meieeesti.postimees.ee/6504574/vaarkohtlemine-on-uletamas-opetajate-taluvuse-piiri), siis õpilaste kommentaarid nagu „Kui ma vaatan koolis praegu oma klassi tundi, siis tunnen, et tulevikus ei tahaks ma küll sellist klassi õpetada,“ (Martin Ehala, „Miks noored ei soovi õpetajaks saada“, PM, 12.02.2019; https://meieeesti.postimees.ee/6520855/miks-noored-ei-soovi-opetajaks-saada) viitavad pigem rahulolematusele millegagi, mille muutmiseks on koolide käed seotud.

Lõpetuseks: kas on võimalik ära tunda momenti, mil õpilaste (või rahva) rahulolu on mingil soovitud tasemel? Ei kujuta ju keegi ette olukorda, kus kõik inimesed rahuloluküsitlustel ühtevalu maksimumskoore uhavad kirjutada. Ka selliste asjade üle on mõeldud, näiteks A. Huxley oma teoses „Hea uus ilm“, kuid seal kasutati indiviidi täieliku rahuldatuse saavutamiseks täiuslikku, soma-nimelist narkootikumi, ehk siis meie mõistes tehti sohki.

Ometi tunneme seda ilukirjandusteost düstoopia, mitte utoopiana. Ehk peaksime ka siin Eestis õppima rohkem rõõmu tundma sellest, mis on saavutatud, kui kurvastama selle üle, mida pole ja mis end ka mõõta ei luba.


3 kommentaari teemale “Oh seda rõõmu: koolirõõmu problemaatikast”

  1. Luule ütleb:

    Hea lugeda, hea mõtelda. Kas meie rahval on säilinud kogu läbielatule kiuste hariduse usk, mis lubab toime tulla ka edaspidi muutuvates oludes ja hoiduda “maapealsest põrgust”, mis polegi kuhugi kadunud? Haritud pered püüavad anda oma lastele hea hariduse, maksku mis maksab. Ise võivad ju tõesti olla mõneti koormatud ja tõsised. Ega nüüdisaja Kalevipoegade elu ole just meelakkumine. Ja arstile ka ei saa, … aga mida ikka kurta, uus põlvkond on õnnelikum ja/või kooli ja õpetajate “kiuste”. Olen uhke ja rahul meie koolide üle ja teisiti pole põhjust. Kõike ei mõõda numbri ja lindiga, kasvamas on subjektid tulevikku.

  2. Maris Kirotar ütleb:

    Tsiteerin Martin Penti: “Kas õpetajad ahistavad? … Muidugi on koolis ka õnnetuid õpilasi, samamoodi nagu on ühiskonnas õnnetuid inimesi üleüldse. Kahtlemata annavad ka kooli töötajad endast parima, et abivajajaid aidata, olgu nende probleemid seotud koolisiseste või -väliste teguritega. Ent rääkida mingist süstemaatilisest õnnetusest, mida õpilased päevast päeva kooli tõttu kogevad, on lihtsalt väär ning haridustöötajaid diskrediteeriv.”
    Küsin vastu: Kas meie haridussüsteemis ei tööta õpetajaid, kes lapsi ahistavad? Kas kõigi tänaste haridustöötajate prioriteet on laps? Peaks olema, aga kas on? Kas mure on eelkõige see, et jutt õnnetust lapsest haridusasutuses diskrediteerib haridustöötajaid? Just selle pärast, et diskrediteeribki, peaksime me probleemist rääkima. Kuni probleemi ei nähta ega tunnistata, ei saa seda ka lahendada. Mina olen oma nahal tundnud õpetaja ahistamist. Minu lapsed on tundnud. Ma näen täna neid, kes tunnevad seda. Ka üks ahistav õpetaja on liiga palju ja me ei tohiks seda probleemi pisendada. See peaks olema haridustöötajate ühine ja üks peamine mure – et meie hulgas poleks ahistajaid. Kui väidame täna, et see nii ju ongi, siis me kas ei taha probleemi näha või ei saa aru, mis on ahistamine ja peame ahistavat käitumist normaalseks. Võimalik, et ollakse lapsi ahistavate kolleegidega leppinud, tehakse nägu, et ei märka ja kui märgatakse, siis õigustatakse tegevusetust mõttega, et ise nii ei tee. Muidugi, mõnikord ei pruugita teadagi, mis kinniste uste taga toimub. Kui laps end õpetaja käitumise tõttu halvasti tunneb, ei saa – meil pole seda õigust- väita, et tal on selline kodu, negatiivsed vanemad. Kui Haljala koolis pole ühtegi oma võimupositsiooni kuritarvitavat õpetajat, siis on väga hästi ja rõõmustame selle üle, aga see ei tähenda, et probleemi pole olemaski. Mul oli väga kurb lugeda seda artiklit. Minu silmis keeras see laste probleemi demagoogiliselt peaaegu olematuks. See aga pole last arvestav ja toetav suhtumine. Et sellist arvamust jagavad ka paljud koolijuhid, kes rõõmsalt artiklit püstiste pöialdega oma FB seinal jagavad, muudab veel kurvemaks … Paraku töötab meie süsteemis täna palju inimesi, keda laps ei huvita. Kindlasti on need inimesed omakorda oma negatiivse kogemuse kandjad ja see on nende õnnetus, ent nad ei peaks töötama lastega ega aitama kaasa õnnetute hingede loomisele. Õpetajana ei saa ma loomulikult otseselt muuta lapse kodust olukorda, ent ma saan olla temaga nii, et ta minu tõttu ei oleks veel õnnetum. Ma saan teha, et tal on hetk helget aega siis, kui ta viibib minu ruumis, olgu selleks siis klassituba või lasteaiarühm. Õpetaja võib anda tiivad, aga ta võib need ka murda … Ükski teadmine pole väärt murtud hinge!

  3. Maie Tuulik ütleb:

    Aitäh hea ja argumenteeritud artikli eest!

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!