Oskuste õpe rikastab meie käitumisrepertuaari

1. märts 2019 Sirje Pärismaa toimetaja - Oskuste õpe rikastab meie käitumisrepertuaari kommenteerimine on välja lülitatud

 

Angela Jakobson.

Kipume kergesti ülekeeval lapsel soovitama maha rahuneda, selle asemel et õpetada, kuidas oma keha ja mõtteid jahutada. Täiskasvanuna annamegi korraldusi ega mõtle, et lastel võib nappida elukogemusi ja oskusi neid korraldusi täita. Aga prooviks probleeme käsitleda oskustena, mida laps saab ära õppida? Selgitusi oskuste õppe kohta jagab kliiniline psühholoog Angela Jakobson.

Milleks ja kuidas oskuste õppe meetod on sündinud?

Oskuste õpe on psühhiaater Ben Furmani ja tema kolleegide välja töötatud lahenduskeskse lühiteraapia põhimõtetele toetuv laste probleemide lahendamise meetod. Oskuste õppe keskne idee käsitleb suurt osa laste probleemidest oskustena, mida on võimalik õppida või täiendada. Teisisõnu: lastel ei ole õigupoolest probleeme, vaid on oskused, mida nad ei ole veel ära õppinud.

Oskuste õppe abil omandavad lapsed oskusi, et toime tulla ja lahendada mitmesuguseid psüühilisi ja sotsiaalseid probleeme, neid toetavad pere, sõbrad ja teised lähedased. Leitakse oskus, mida lapsele saab õpetada ja mille valdamine aitab tal vabaneda oma probleemidest.

Kellele on oskuste õppe meetod eeskätt mõeldud? Kui kiiresti on võimalik seda omandada?

See meetod pole suunatud konkreetselt lasteaiaõpetajatele, õpetajatele, lapsevanematele, terapeutidele, psühholoogidele jne. Roll ei oma tähtsust, oluline on soov ja valmisolek. Meetod on mõeldud täiskasvanule, kes soovib olla lapsele abiks uue oskuse omandamisel.

Minu arvates on meetod võluvalt lihtne ja inspireeriv, kergesti järgitav, kohandatav ja omandatav. Meetod võimaldab täiskasvanul suurepäraselt teadvustada, arendada endal probleemide lahendamise oskust. Oskus näha probleeme kui teatavate oskuste puudumist rikastab igas vanuses inimese käitumismustrit ja võib muuta probleemide lahendamise palju meeldivamaks ja kergemaks.

Meetodi põhitõdedega tutvumisel, töövõtte omandamisel on abiks kolm eesti keeles ilmunud raamatut: „Põngerjaõpetus“ (2012), „Minu armas marakratt“ (2010) ja „Oskuste õppe käsiraamat“ (2016).

HEV-laste hulk kasvab. Kas see meetod on imerohi ka nendega paremini toimetulekuks?

Ei, imerohi see pole. Kas üldse on olemas imerohtu, mis alati aitab?

Käitumis- ja õppimis-„nippidega“ lapsed tõmbavad tihtilugu täiskasvanu (olenemata rollist) tavapärasest mugavustsoonist välja. Oma nn mugavustsoonis kasutame täiskasvanuna oma igapäevaseid töövõtteid, meetodeid. On lapsi, kelle puhul kõik see toimib suurepäraselt ja annab oodatud tulemuse, nendega on lihtne koos olla ning koostöö ja õppimine kulgeb ladusalt. Ja siis on lapsed, kelle puhul ei anna kasutatud võtted oodatud tulemusi – see on ebamugav ja mõnikord ärritav. Me võime anda sel puhul lapsele hinnangu „probleemne“. Kuid korraks peatudes ja analüüsides: kas ma saan süüdistada last, et talle ei sobi minu kasutatavad meetodid, töövõtted? Täiskasvanuna saan ma olla paindlik ning leida ja proovida viise, kuidas konkreetse lapsega kontakti saada ning tema käitumist ja õppimist toetada. Mugavustsoonist väljaspool ongi ebamugav, kuid just sealt algab areng. Selline olukord annab täiskasvanule võimaluse oma kasutatavaid meetodeid teadlikult laiendada. Oskuste õppe meetod on täiskasvanule üks võimalus rikastada oma käitumisrepertuaari.

Universaalseid meetodeid pole. Tänapäeval on meetodite mitmekesisus ja valik päris lai. Ühtepidi on ju tore, et on valikuvõimalus. Teisalt eeldab valik kindlameelset, analüüsivat ja rahumeelset täiskasvanut, kes on valmis otsustama. On olukordi, kus tajun, kuidas valikute rohkus võib muuta lapsega koos oleva täiskasvanu ebakindlaks. Tekib hirm, kahtlus, ebakindlus. Mina pean lapsevanemate nõustamisel vanema toetamist ja täiskasvanu rollis enesekindluse tugevdamist äärmiselt oluliseks. Mida enam lapsevanem kardab, on ebakindel, hirmul, seda enam kahjustab ta suhet lapsega. Hirmunud, ebakindel vanem pole valmis otsuseid võtma vastu. Oluline on tunda ennast täiskasvanu rollis kindlalt.

Selle meetodiga tutvudes soovitan võtta ennekõike sõbraliku, uudishimulikult vaatleva positsiooni – uurida, süveneda ja seejärel otsustada, kas ja millist osa ning mil viisil ma täiskasvanuna konkreetse lapse peal kasutan. Teooriaid ja meetodeid on palju. Kõik ei sobi kõigile.

Minu jaoks on oskuste õppe meetodi praktiseerimine olnud äärmiselt inspireeriv kogemus. Mulle meeldib selle julgustav, positiivne, motiveeriv lähenemine. Mina oma praktikas kasutan oskuste õppe meetodit muuhulgas aktiivsus- ja tähelepanu- ning autismispektrihäiretega, õpiraskustega laste abistamiseks, õpetades nii koosolemise, motoorseid, keelelisi kui ka õpioskuseid.

Kasutan seda meetodit paindlikult. On juhtumeid, kus mängime oskuste õppe mängu tervikuna. On juhtumeid, kus kasutan lapse käitumismustri muutmise plaanis mõnda oskuste õppe sammu.

Meetodis on 15 sammu. Kuidas neid lühidalt iseloomustate?

Oskuste õppes algab laste probleemide lahendamine sellest, et need sõnastatakse ümber oskusteks. Enne lapse poole pöördumist otsustavad täiskasvanud omavahel, mis on see oskus või võimekus, mille laps peaks probleemi ületamiseks omandama. Alles seejärel tehakse lapsele ettepanek ning lepitakse õpitavas oskuses kokku. Meetodis on mitmed sammud lapse motivatsiooni tõstmiseks ja alalhoidmiseks.

Kordamisest saab harjumus – harjumused tulevad harjutades. Oluline on muutuse plaan ja järjekindlus.

Õppides, pusides, oma tahet kasutades loob aju uusi seoseid – õppimine organiseerib ja reorganiseerib aju. Igaüks, kes pingutab, saab igal juhul paremaks, kui ta oli enne – see kehtib igas valdkonnas. Võib-olla mitte maailma parimaks, kuid igal juhul targemaks, osavamaks, meisterlikumaks. Vähe tähtis pole ka keskkond – ärme omista võimetust või võimekust vaid õppija omadustele. Oluline on, et ümbritsev keskkond looks lapsele võimaluse harjutada, treenida uut oskust. Oskuste õppe sammud abistavad struktureerivalt spetsialisti või vanemat oskuste õpetamisel.

Paraku armastame nii koolis kui ka kodus rohkem rääkida probleemidest, mitte oskuste puudumisest. Kuidas häälestada end ümber?

Ikka harjutades (naerab). Ja teadvustades, et last karistades, pidevalt korrates, mida ta ei tohi, mis on vale, ei varusta me last teadmise ega oskusega, kuidas kohasel viisil probleemses olukorras käituda.

Tihti soovitatakse kiiresti ülekeeval lapsel maha rahuneda – kuid kas keegi on talle kunagi õpetanud mõnda võtet, kuidas oma keha ja mõtteid jahutada? Täiskasvanu annab küll korraldusi, kuid lastel võib nappida elukogemusi ja oskusi nende korralduste täitmiseks.

Milliseid praktilisi abivahendeid olete meetodi praktiseerimiseks välja töötanud?

Kasutan oma töös mitmeid mängulisi, loovaid abivahendeid. Lausete lõpetamise kaardid on vanematele ja spetsialistidele toeks lastega kontakti loomisel ning lapse eneseanalüüsi- ja väljendusoskuse arendamisel. Tunnete kaarte kasutan tunnetega seotud sõnavara täiendamiseks, analüüsi- ja probleemilahendusoskuste õpetamisel. Tugevate tunnetega toimetuleku kaardid, meelerahu kaardid toetavad rahunemisoskuste valikul.

Kas olete kogenud juhtumeid, kus see meetod üldse ei sobi?

Jah, loomulikult on juhtumeid, kus oskuste õppe meetod pole sekkumisena esimene mõte, mis peast läbi käib.

Selle meetodi puhul on äärmiselt oluline last ümbritsevate täiskasvanute ressurss: jõud, valmisolek ja tahe luua lapsele keskkond, kus aidata lapsel treenida uut oskust.

Usun, et kõige enam saab laps abi toetatud täiskasvanust.


Comments are closed.