„Teadussõnumite“ kolmandas artiklis viib professor Äli Leijen meid agentsuse mõiste juurde. Agentsuse raamistik avab süsteemselt, kuidas õpetajad toimetavad oma tegevuse kavandamisel ja otsuste vastuvõtmisel. Kui Pihel Hunt tugines John Hattie metanalüüsidele, mis viitasid õpetamist tõhustavatele teguritele, ning Katrin Saks tutvustas Barry J. Zimmermani kolmeastmelist mudelit eneseregulatsioonioskuste arendamiseks, siis Äli Leijen kirjeldab Gert Biesta mudelile tuginedes, kuidas õpetajad teevad oma igapäevaseid otsuseid. Nimelt teevad nad neid konkreetse situatsiooni konteksti arvestades ning tuginedes oma teadmistele ja kogemustele, aga ka professionaalse kogukonna koolikultuurile ja väärtustele ning oma lühi- ja pikaajalistele eesmärkidele. Biesta uuringud mudeli kehtivusest annavad aga põhjust muretseda hariduse pikaajaliste eesmärkide üle. Praegu, kui Eestis seatakse sihte „Haridusstrateegia 2035“ jaoks, on see oluline küsimus, mille üle järele mõelda.
Margus Pedaste, Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor,
Teadussõnumite konkursi ellukutsuja ja tööde toimetaja
Äli Leijen, TÜ õpetajahariduse professor:
Gert Biesta on tänapäeva üks mõjukamaid haridusteooria ja -filosoofia uurijaid. Ta on kirjutanud haridusuuringute teooriast, õpetamisest, õppimisest, õppekavast, pedagoogikast, õpetajakoolitusest ja hariduspoliitikast ning uurinud selliseid teemasid nagu elukestev õpe, demokraatlik haridus, õppekava ja õpetaja agentsus (eesti keeles mõnikord tõlgitud ka kui toimevõime). Mina jõudsin tema töödeni eelkõige viimase teema kaudu ning tema õpetaja agentsuse ökoloogiline mudel on minu uurimistööd tugevalt mõjutanud.
Gert Biesta on tänapäeva üks mõjukamaid haridusteooria ja -filosoofia uurijaid. Ta on kirjutanud haridusuuringute teooriast, õpetamisest, õppimisest, õppekavast, pedagoogikast, õpetajakoolitusest ja hariduspoliitikast ning uurinud selliseid teemasid nagu elukestev õpe, demokraatlik haridus, õppekava ja õpetaja agentsus (eesti keeles mõnikord tõlgitud ka kui toimevõime). Mina jõudsin tema töödeni eelkõige viimase teema kaudu ning tema õpetaja agentsuse ökoloogiline mudel on minu uurimistööd tugevalt mõjutanud.
Pragmatistliku maailmavaate kohaselt mõistab Biesta agentust kui toimimist, „Agentsus … ei ole midagi sellist, mida inimesed omavad – nagu omadus, võimekus või kompetentsus –, see on midagi, mida inimesed teevad … Agentsus tähistab inimese tegutsemise kvaliteeti teatud keskkonna tingimustes“ (lk 626). Veel täpsemalt mõistab Biesta agentsust kui otsustamisprotsessi praktilises olukorras. Õpetaja kaalub alternatiive, otsustab lõpuks ühe valiku kasuks ja rakendab seda. Selline otsustamisprotsess ei sõltu ainult õpetaja isiklikest omadustest ja jõupingutustest, vaid on mõjutatud ka keskkonnateguritest, nt koolikultuurist ja väärtustest ning tavadest ühiskonnas. Biesta ökoloogiline mudel hõlmab kolme dimensiooni. Esiteks mõjutavad inimeste otsuseid nende varasemad mõtte- ja käitumismustrid ning (pedagoogilised) teadmised ja kogemused. Teiseks mõjutavad neid nende enda tulevikku seatud lühi- ja pikaajalised eesmärgid. Kolmandaks tehakse otsuseid konkreetses situatsioonis, arvestades selle tingimusi (mis võimaldab või takistab ühe või teise lahenduse kasutamist) ja tuginedes eelnevale kahele dimensioonile.
Biesta ja kolleegide (2015) Šotimaal tehtud uuring näitas, et õpetajate agentsus oli tugevalt mõjutatud mineviku mõtte- ja käitumismustritest, vähesel määral lühiajalistest eesmärkidest ja praktiliselt üldse mitte hariduse pikaajalistest eesmärkidest. Viimaste suhtes oli Biesta üsna murelik ning pakkus välja, et õpetajad saaksid oluliselt rohkem pikaajalisele perspektiivile mõelda, neid hariduspoliitika kujundajate ning teiste oluliste osapooltega (sh lapsevanematega) läbi rääkida ning hiljem kaaluda, kuivõrd nende igapäevatöö kokkulepitud eesmärke saavutada aitab.
Pikaajaliste eesmärkide kaalumine on praegu väga oluline, sest nagu Biesta näitab, oleme viimasel ajal takerdunud õppimisse kui individualistlikku protsessiterminisse (Biesta nimetab seda „learnification of education“), kaotanud silmist õppija ja õpetaja pedagoogilise suhte ning küsimused, mida on vaja õppida ja milleks. Hariduse pikaajaliste eesmärkidena pakub ta välja kolm: pädevuste omandamine (qualification), ühiskonda sotsialiseerumine (socialization) ja enesemääratlemine (subjectification) ning soovitab neid kujutada Venni diagrammina, kus kõigi kolme vahel on ka ühisosa. Pikemalt on need eesmärgid lahti kirjutatud tema 2009. aastal ajakirjas Educational Assessment, Evaluation and Accountability avaldatud artiklis „Good education in an age of measurement: On the need to reconnect with the question of purpose in education“.
Nii eesmärkide üle mõtlemine kui ka teiste osapooltega läbirääkimine eeldab Biesta järgi seda, et õpetajad tunnevad hästi hariduskäsitusi ja põhimõisteid. Olen mõelnud, et see ei tähenda teoreetiliste lähenemiste domineerimist õpetaja praktiliste teadmiste üle. Pigem on need sümbiootilises suhtes, kuna ühelt poolt aitab teooria igapäevapraktikas loodud praktilist teadmist süstematiseerida ning teiselt poolt aitavad praktilised teadmised abstraktset teadmist igapäevaelu konteksti paigutada ja kasutatavaks muuta. Eestis tegutsevad paljudes koolides õpetajate õpiringid, mis on hea näide toetavast keskkonnast teoreetiliste ja praktiliste teadmiste seostamiseks.
Loodan väga, et Biesta tööd pakuvad laiemale lugejaskonnale huvi. Lisaks ülalviidatule on temalt ilmunud mitmeid populaarseid raamatuid. Soovitan veel lugeda koos kaasautorite Priestley ja Robinsoniga 2015. aastal ajakirjas Teachers and Teaching avaldatud artiklit „The role of beliefs in teacher agency“.
Lisa kommentaar