Üks protsent – väike samm Eestile, suur samm teadusele

1. märts 2019 Toomas Plank Tartu ülikooli füüsika instituudi direktor - Kommenteeri artiklit

Toomas Plank. Foto: erakogu

 

Miks teadlased ikka veel protestivad? Eelmise aasta lõpus lepiti ju kokku, et järgneva kolme aasta jooksul tõuseb teadusrahastus ühe protsendini sisemajanduse kogutoodangust (SKT).

Protestimise põhjus on, et riik ei usalda ega väärtusta oma teadlasi. Selle asemel et anda lisanduv raha otse teadlastele, sinna, kus on praegu kõige tuntavam puudujääk, tahab riik seda mitmesuguste meetmetega kontrollida. Hoolimata sellest, et maailma senine praktika kinnitab veenvalt parimate tulemusteni jõudmist just siis, kui teadlased saavad ise otsustada, mida täpselt nad uurivad.

Miks ei ole teadus Eestis prioriteet?

Valimiste eel on ühe protsendi loosungit muidugi väga tore kuulda, samas on Eesti teadlasi ettevaatlikuks teinud see, et teadusrahastus seati prioriteediks ka juba 2014. aastal vastu võetud „Teadmistepõhise Eesti“ strateegias ning öeldi, et üks protsent SKT-st tuleks valitsussektori eelarvest teadusele eraldada juba alates aastast 2015.

Tegelik elu on olnud täpselt vastupidine. Kui aastatel 2012–2013 oli teaduse rahastamise määr 0,91% SKT-st, siis 2016. aasta statistika andmetel oli see langenud alla 0,5% ja 2017. aastal 0,52% SKT-st. Ehk siis kõigest pool lubatust.

Teadlaste umbusku poliitikute lubaduste suhtes pole vähendanud erakonnaülesele kokkuleppele järgnenud n-ö rakendusplaanid, kus oli alustuseks kirjas ainult 10% lisanduva raha andmine otse teadlastele. Ülejäänud 90% oli plaanitud mitmesuguste poliitikate toetuseks. Viimased kokkulepped on tõstnud otse teadlasteni jõudva plaanitava lisaraha osakaalu 40%-ni, aga arvestades praegust kroonilist alarahastust, peaks otse teadlasteni jõudma oluliselt rohkem.

Projektipõhisus võtab teadlastelt kindlustunde

Teadlaste ametikohakindlus ja karjääri väljavaated on praegu seotud peamiselt edukusega konkurentsipõhise rahastuse taotlemisel. Ebakindlus oma tuleviku suhtes on väga suur. Teadlased toimivad kui väikeettevõtjad, projektipõhiselt. Ühest küljest on vaja pidada sammu riigi keskmise palga kasvuga 6–7% aastas, aga raha selleks ei ole ja sageli jäävad teadlaste palgad alla ka kooli- ja lasteaiaõpetajate töötasule. Hoolimata ülikoolide seatud ambitsioonikatest eesmärkidest maksta lektorile kaks, dotsendile kolm ja professorile neli keskmist palka.

Tänastel teaduse alarahastamise otsustel on väga pikaajaline mõju. Noored, värskelt doktorikraadi kaitsmiseni jõudnud teadlased kaaluvad riikliku rahastamise kadalippu ja projektipõhisust vaadates tõsiselt, kas nad ikka tahavad Eestis karjääri teha. Nutikas tippteadlane leiab rakendust nii välisriikide teadusasutustes kui ka teadusmahukates ettevõtetes.

Eesti õnnetus on ka see, et meil pole veel piisavalt kõrget lisandväärtust pakkuvat teadusmahukat ettevõtlust. Enamik meie potentsiaalselt kõrget lisandväärtust pakkuvaid ettevõtteid on nii väikesed, et oma teadus-arendustööd nad ülal pidada (veel) ei jaksa. See tähendab, et suurem osa Eesti teadlase karjäärist loobuvaid noori on sunnitud Eestist lahkuma. Lahkuvad just kõige tublimad, need, kes võiksid panustada uute noorte teadlaste koolitamisse. Raha, mis Eesti maksumaksja on üheksa aasta vältel doktorikraadiga tippspetsialisti koolitamisse maksnud, on nii läinud vett vedama.

Füüsika instituudi näide. Eelmise aasta grandivoorus said meil rahastuse kolm välisteadlaste juhitud rühma: noored teoreetilise füüsika teadlased, biofüüsikud ning kvantarvutitega seotud teoreetikute ja eksperimentaatorite rühm. Täielikult jäi lisarahata materjaliteaduse valdkond. Aga just materjaliteadusega on seotud rakenduste ja uuenduslike lahenduste väljatöötamine, mida saaks juba lähitulevikus Eesti ettevõtete innovaatilistes toodetes kasutada.

Riiklik teadusraha kui loteriivõit

Praegu said, sõltuvalt valdkonnast, rahastuse esimesed 10–20% taotlustest. See on väga tugev konkurents. Rahastamise otsust mõjutas olulisel määral see, kuidas taotlejatel vedas retsensendiga. Kui ühele retsensendile miskit ei meeldinud, jäi taotlus rahuldamata, hoolimata sellest, et teine retsensent seda suurepäraseks pidas. Samal tasemel on konkurents Euroopast teadusraha küsimisel.

Taotlemise loteriimomenti illustreerib eelmise aasta kurioosum: Tartu ülikooli krüptograafia professor pälvis Euroopa teadusnõukogu (ERC) üle 1,7 miljoni euro suuruse uurimisgrandi, aga kodumaisel konkursil tehnika valdkonnas jäi ta oma 9. tulemusega täielikult rahastuseta, sest rahastati ainult esimest nelja taotlust 34 esitatust.

Eesti riik on Euroopa Liidu toel panustanud väga suuri summasid teaduse infrastruktuuri parandamisse. Valminud majad on sisustatud tipptasemel teadusaparatuuriga, mida ka maailmas ringi liikudes ja seal tutvustades häbenema ei pea. Aga selle aparatuuri käigushoidmisse ja nüüd ka inimestesse ei olda Eestis valmis panustama. Näiteks on Eesti riigi ja euroraha toel valmis ehitatud kiirekanal MAX-IV sünkrotronkeskusesse Lundis Rootsis. Kulutatud on mitu miljonit eurot. Taristu on valmis ja annab esimesi tipptasemel teadustulemusi. Aga selleks, et pidada ülal selles taristus töötavaid teadlasi, meile raha ei antud. Samuti ei saa me rahapuudusel kedagi Lundi komandeerida, et seal teaduskatseid teha. Kas see tähendab, et peame kogu senise mitmemiljonilise rahastuse korstnasse kirjutama, kuna valmis ehitatud taristu kasutamiseks raha ei ole?

Kuidas oleks hästi?

See üks protsent SKT-st peaks minema otse teadlaste käsutusse, sest seal on praegu kõige tuntavam puudujääk. Häid ideid on palju, ideede rahastamine aga puhas loterii.

Kindlasti küsite nüüd, kas teadlased oskaksid rahastuse nii järsu tõusuga midagi peale hakata. Jah, oskaksid küll. Rühmagrantide taotlustest rahastati, sõltuvalt valdkonnast, 10–20% taotlustest. Kui me raha kahekordistaksime, saaksime edukuse määraks 40%. Sinna 40% hulka jõudvad taotlused on väga tugevad projektid. Tegemist ei ole ainult kuluga, see on investeering Eesti tulevikku.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!