Uued superstaarid tulekul – kutsehariduse ilu, valu ja vaev teleekraanil
Graafilise disaini võistlusülesanne valmis koostöös abi- ja teraapiakoerte ühinguga. 
Graafilised disainerid uurivad ülesannete kirjeldust. 
Kokkade meistrivõistlus Tallinna teeninduskoolis. 
Juba kaheksa aastat eetris olnud nutikatele noortele suunatud saatesarjale „Rakett69“ lisandub homsest uus hasarti ja pinget tulvil „Noor meister“. Kümnel laupäeval astuvad kaamerate ees võistlustulle tublimad kutseõppurid.
Saatesarja tellija on sihtasutus Innove, kes on kutsemeistrivõistlusi korraldanud juba aastaid. Kommunikatsioonispetsialist Evelin Männiste sõnul soovib Innove atraktiivse telesaatega viia kutsemeistrivõistlused, põnevad erialad ja tublid õppurid kõikide kodudesse. „Erialasid on ju palju ja õppe tase kõrge, nüüd saame kõik koos näha, kuidas noored oma oskusi võrdlevad ja end proovile panevad,“ räägib Männiste. Iga saade leiab aset eri kutsekoolis. Lisaks tutvustatakse igas osas veel kahte kutsekooli. Võitjatel on võimalus pääseda Eestit esindama rahvusvahelistele võistlustele.
Praeguseks on juba „purgis“ ehitusviimistleja, graafilise disaineri ja koka eriala kutsemeistrivõistluste salvestused. Täna võtavad Pärnus mõõtu sõiduautotehnikud ja järge ootavad elektrikud, vastuvõtuadministraatorid, mööblitislerid, mehhatroonikud ja maastikuehitajad.
Telesaate viimane osa võetakse üles oskuste festivalil „Noor meister 2019“ 3. ja 4. mail Eesti Näituste messikeskuses.
„Salvestamine on seni läinud edukalt,“ sõnab Männiste. „See on nii Innovele kui ka koolidele põnev ja tundmatu ettevõtmine, mille nimel tuleb palju teha. Suur tänu koolide meeskondadele, kes on lahkesti vastu tulnud ja nii mõndagi võtete tarbeks ümber korraldanud. Iga kool ehk võttekoht on erinev ning see on väljakutse ka võttemeeskonnale.“
Koerad võtteplatsil
Graafilise disaineri kutsevõistlus toimus Tartu kunstikoolis.
„Telesaate filmimine tähendas väikse kooli jaoks suuri ümberkorraldusi,“ ütleb direktor Kadi Kreis. „Kuigi oleme loomevaldkonna inimesed ja paljud on töötanud teatris, suurürituste kujundustiimides ja kujutavad ette suurte sündmuste telgitaguseid, oli telesaate meeskond, tehnika hulk ja teatav loominguline kaos ka meie jaoks oodatust suurem.“
Ka õppetöö korraldati ümber, sest enamik peamaja ruume oli võtterühma käsutuses. Teletiimi soov oli ehitada maja suuremaks, laed kõrgemaks, ja see ka õnnestus. Igatahes kunstikooli tugimeeskond mööbeldas nii kõvasti, et enda õpilased ja õpetajadki ei tundnud enam ruume ära.
Kuna graafilise disaini võistlusülesanne valmis koostöös abi- ja teraapiakoerte ühinguga, lisandus kaosele veel üks muutuja – kaks koera. Võistlejad lõid kujunduslahendusi üllal eesmärgil, et inimesed ja lemmikloomad saaksid koos paremini hakkama. Graafilise disaineri töö hulka kuulub lähteülesande materjali põhjalik tundmine. Nii saidki noored eelnevalt tutvumiseks video koerte käitumisest ja kehakeelest. Võistluse ja telesaate ajal oli neil võimalik koeri visandada ja jälgida.
„Võttepäeva graafik nägi ette, et koerad saabuvad kell 8 ja lahkuvad 10, aga võtteplatsile said nad alles kell 10.45,“ meenutab Kreis. „Loomad ja lapsed filmivõtetel on alati risk. Kuid Zaffi ja Alfi pidasid kenasti vastu. Alfi kui ametliku teraapiakoera ülesanne oli ka võistlejate stressi maandada. Selgus aga, et kõige enam vajasid rahustamist hoopis juhendajad.“
Sander Lillo lõpetas Tartu kunstikooli nädal enne „Noore meistri“ salvestust ja osales kutsevõistlusel värske vilistlasena. „Kõige raskem oli tulla toime vähese ajaga,“ räägib Lillo. „Keeruline on head siduvat kontseptsiooni ruttu välja mõelda. Filmimine sõitis meie kujundamisaega sisse ja natukene häiris ka ümberringi sumisev mesilasparv. Kuid olen näidelnud ja rahvatantsu tantsinud ning selliste olukordadega harjunud ega lasknud end segada.“
Oli ka ootamatusi, näiteks tuli viimane ülesanne lahendada aja peale. Kes kõige kiiremini lõpetas, sai lisapunkte. Lillol juhtus väike apsakas, kui ta proovis oma kõrvaklappe arvutiga ühendada, aga selle asemel ühendas lahti hoopis klaviatuuri ja hiire, mis töötasid juhtmevabalt. See tähendas, et noormees ei saanud enam arvutit kasutada ega tööd jätkata. Õnneks leidis probleem kiire laheduse.
Värskelt koolist tulnuna pole Lillo veel oma rada leidnud, kuid soovib töötada mõnes lahedas kujundusfirmas.
„Pärast saate eetrisse tulekut võetakse mind kindlalt tõsisemalt,“ usub Lillo. „Ma ei tea, kui väga see karjäärile kaasa aitab, aga enesehinnangut tõstab küll. Olen ära teinud suure töö ja näidanud, milleks võimeline olen.“
Kümme duublit
Tartu kunstikooli erialajuhi kujundusgraafika suunal Janika Nõmmela-Semjonovi sõnul on graafilise disaineri võistlus oma ülesehituselt rahvusvaheliste kutsevõistluste Euroskills eel- ehk valikvõistlus ja sellest on tingitud ka ülesande keerukusaste. Nii erialases õppetöös kui ka võistlusolukorras järgitakse valdkondlikku tööprotsessi. Lahendatakse kliendi püstitatud lähteülesanne, mida kohandatakse võistluse jaoks nõnda, et saab võistleja kompetentsuse kõiki olulisi tahke hinnata. Tehniliste ja loominguliste kriteeriumide osakaal on 50:50, lisaks hinnatakse analüüsi- ja eneseväljendusoskust.
Pärast esimest võistluspäeva tuli telesaate vormist tingituna ülesandeid muuta. „Eks korraks ikka kahtlesin, kuidas saavutame võistluse ja saate õnnestumise jaoks oluliste tingimuste tasakaalu,“ lausub Nõmmela-Semjonov ning kiidab kohtunike ja juhendajate suurepärast ja võistlejaid toetavat tööd. Võistluse teeb vahvaks ka kutsevõistluste raames välja kujunenud erialahariduslik kogukond ja toetav õhustik. Noored saavad osa kollegiaalsest tööviisist ja astuvad võistluse käigus pika sammu professionaalsuse suunas.
„Võistluse meeldejäävaimad tegijad olid aga teraapiakoerad, tänu kellele olime kõik rahulikumad, tasakaalukamad ja rõõmsamad,“ muheleb Nõmmela-Semjonov ja ütleb, et jäi kokkuvõttes rahule nii protsessi kui tulemustega. Disain päästab maailma!
Tartu kunstikooli ja kõrgema kunstikooli Pallas õpetaja ja õppejõud Tiit Lepp, kes mullu oma õpilasi juhendajana Tallinnas kutsevõistlustel saatis, oli seekord ametis võistluse tehnilise toe spetsialisti, printmasterina. Tal oli võimalus ka teletöö telgitaguseid näha ja kogeda, kui kaua võtab aega salvestuse käimaminek. Ainuüksi sissejuhatavat lõiku tehti vähemalt kümme duublit. Kuid kõrvalt vaadates tundus Lepale, et võistlejad pidasid väga hästi vastu ja tegid kõik teletegijate ettepandu kaasa.
„Tegelikkuses ei anna ju keegi udupasunaga stardisignaali ega jookse töökohale, aga tundus, et noortele see mänguline pool sobis,“ muigab Lepp. „Arvan, et kõigil läks üldiselt hästi, kuigi pinge oli suur ja teha palju. Eks tuli ette ka tagasilööke – kas jäi ülesanne osaliselt lõpetamata või midagi muud. Võistlus on juba kord pingeline. Tegelikus elus nii lühikese aja jooksul nii palju erinevaid asju ikka ei tehta. Näiteks logo väljamõtlemine ja kujundamine ei ole paari tunni töö.“
Kunstikoolipere ei oska veel ennustada, kui suur kasu kutsehariduse populariseerimisele saatest tõuseb. Sellist teleformaati tehakse ju esimest korda. „Eks näeme, milliseks saade kokku lõigatakse. Meie ootused on, et oleks sisuline, asjalik, graafilise disaini eriala tutvustav, kutseoskusi väärtustav saade,“ sõnab direktor Kadi Kreis.
„Neil, kes saadet vaatavad, kindlasti tekib huvi,“ usub Tartu kutsehariduskeskuse õpetaja Eve Mäeorg, kes oma kooli veebispetsialisti eriala õpilasega võistlusel kaasas käis. „Iseasi, kui palju noored üldse televiisorit vaatavad. Eks peab reklaamima ja infot jagama. Saateid saab ka järele vaadata.“
Mäeorg kavatsebki salvestust ka oma tundides õppematerjalina kasutada ja koos õpilastega vaadata. Selleks, et õpilased näeksid, milliseid ülesandeid kutsevõistlustel tuleb lahendada, ja saaksid kaaslaste telekogemusest osa.
Prožektorid köögis
Koka meistrivõistlused leidsid aset Tallinna teeninduskoolis (Teko).
„Ettevalmistusi tuli teha: tunniplaani võttepäevaga sobivaks sättida ja õpilased ette valmistada,“ kirjeldab infojuht Anu Uusmaa. „Kokalaborites ja mujal me midagi ümber ei ehitanud, pliidid-töökohad-külmikud olid nii nagu iga päev. Telerahvas tuli ja dekoreeris aatriumi endale sobivaks – seal polnud meil suurt midagi teha. Tore leid on „Noore meistri“ lambivarjud, see lõi nii mõnelgi peas lambikese särama.“
Noorte kokkade tagasiside oli, et suurem närv oli sees poolfinaali päeval. Siis polnud veel teada, mis täpselt toimuma hakkab, ja teadmatus ikka pelutab. Kuid poolfinaali žürii tagasiside võttis võistlusärevust maha ja nii oli juba lihtsam finaaliülesandele keskenduda.
„Kaamerad ja prožektorid köögis takistasid alguses liikumist, ent kohaneti kiiresti ja operaatori kohalolu ununes peagi. Keskenduda tuli sooritusele ja ajas püsimisele,“ räägib Uusmaa. Kuidas võistlus laborites päriselt kulges, teavad ainult kaamerapoisid ja võistlejad ise – kõrvalisi ligi ei lastud –, aga elusalt tulid välja nii ühed kui ka teised.
Tõeliselt ebamugavaks pidasid Teko noored kokad lisaülesannet, mis tuli sooritada aatriumis kaamerate ja publiku ees. Selleks ajaks oli päev juba üsna pikaks veninud ja väsimus kippus peale. Kõige tülikam oli noorte hinnangul aga intervjuusid anda.
„Pole nad suuremad jutumehed, ikka teod rääkigu enda eest,“ sõnab Uusmaa.
Teko noorte hinnangul võib saatesarjast kutseharidusele kasu tulla küll – seda näidatakse parimal eetriajal. Neil on ka ettepanek leviku suurendamiseks: lõigata saatest mõnusasti paariminutilisi parimate palade juppe ja lasta neil üle sotsiaalmeedia levida. Ja kui lekiksid ka saatevead – pöidlasse lõikamised (mida tegelikult polnud!) ja põhjakõrvetamised, oleks veel ägedam!
„Meile Tekos meeldib, kui käib külalisi. Ka selliseid, kes oma lambivarju kaasa võtavad ja aatriumist telestuudio teevad. Või end terveks päevaks kööki luku taha panevad,“ võtab Anu Uusmaa telesalvestuse oma koolis kokku.
Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli esindas kolmanda kursuse õpilane Carol Mülperk, kel tuli valmistada pearoog kohast. Desserdis pidi olema kasutatud liivataignast küpsetist ja pirni.
„Enamjaolt läks plaanipäraselt, aga juhtus ka apsakaid,“ rääkis Mülperk. Näiteks ei tulnud desserdis tüümianivaht välja täpselt selline, nagu oleks pidanud. Kaamerate ees oli tal alguses suur hirm, kuid meeskond oli väga tore ning võistluse ajal ei pannud „segajaid“ enam tähelegi.
Kas noored meistrid saavad sama kuulsaks nagu superstaarid?
„Ei oskagi öelda, kas just sama kuulsaks, kuid mingi kuulsus sellega kindlasti kaasneb,“ usub Mülperk, kes on kooli lõpetamas, läheb tööle ning mõtiskleb tulevikus ka välismaal õppimisest.
Koka meistrivõistlustel õpilastega kaasas käinud Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli kutseõpetaja Kaiti Pirsi hinnangul oli salvestuspäev noortele küll pikk ja väsitav, kuid see-eest väga põnev. Kui poolfinaal oli läbi ja selge, kes saavad finaali, tegi saatetiim nendega ettevalmistusi, mis aitasid pinget maha võtta.
„Tunne oli lahe ja õpilased ei muretsenudki enam väga,“ kirjeldab Pirs. „Kui võte algas, ei mõelnud keegi enam sellele, et hakkavad kaamerate ees võistlema. Teletiim oli äge ja noortepärane ning oskas õpilastega hästi suhelda. Kindlasti oli noortele lisaväärtus ka näha telesaate sündi.“
Võistlusteks valmistuti koolis nagu tavaliselt. Pearoa variantide seast tuli langetada valik ja hakata harjutama aja ja kiiruse peale. Et edu saavutada, peab olema tugev tehniline põhi ja head baasteadmised, kinnitab Pirs.
Võistlustöö jaoks kaubatellimust tehes tuleb õpilasel mõelda ka sellele, et liiga palju ei telliks – kohtunikud kontrollivad, kui palju jäätmeid jääb. Raiskamist ei saa lubada.
Kaiti Pirs loodab, et telesaade aitab kutseharidus populaarsemaks muuta.
„Vaataja näeb sedagi, et ilu kõrval on valu ja vaeva tuleb näha,“ sõnab Pirs.
„Noor meister“ on 10-osaline võistlussaade, kus võistlustulle astuvad parimad kutseõppurid üle Eesti. Vaata saadet ETV2-s alates 23.03 igal laupäeval kell 20.15.
Tutvu ka: https://www.facebook.com/Noor-Meister-593968007682808/.
Kel sarmi ja julgust rohkem, sel on lihtsam läbi lüüa
Kuidas said noored meistrid hakkama lisapingega, mida tekitasid kaamerad ja telemeeskond? Vastab Kristo Veinberg, saate „Noor meister“ üks loojatest ja režissöör.
Kõigepealt peab välja tooma, et kaamerate tulek suurendas „Noorel meistril“ osalejate arvu – paljudel võistlustel osaleb tänu saatesarjale rohkem võistlejaid kui eelnevatel aastatel. Kuidas võistlejad lisapingega hakkama said, seda näeb paremini saatest. Võin öelda, et osale mõjus see hästi ja osale tekitas lisapingeid. Nagu televisiooni puhul ikka. Enamasti sundis see end kokku võtma ja ka kohtunikud tunnistasid, et kaamerate tulek motiveeris ja distsiplineeris võistlejaid pingutama. Aga juhtus ka seda, et eeldatav favoriit pingete tõttu põrus ja võitis hoopis nii-öelda must hobune.
Kui palju tekkis ootamatusi, millega stsenaariumis polnud arvestatud?
Suurimad ootamatused olidki vast need, kui eeldatavad favoriidid põrusid ning võitis hoopis võistleja, keda me ei osanud oodata. Kuid enim ootamatusi on põhjustanud hoopiski korraldajad, kes on viimasel hetkel omapäi võistlusi natuke muutnud ning pole sellest võttemeeskonnale mitte teatanud. Kuid pean ütlema, et senini on meil kõikide korraldajate ning koolidega siiski ainult head kogemused. Teletöö spetsiifika on juba selline, et pead olema valmis kiiretele muutustele reageerima.
Kas noori kutsemeistreid võib võrrelda lauljate-superstaaridega?
Kindlasti! Nemad on oma ala tulevased superstaarid! Laulja on samamoodi amet nagu ka ehitusviimistleja, kokk, graafiline disainer, autotehnik jne. Laulja on lihtsalt rohkem avalikul pildil. Kuid loodan, et tänu meie saatele asjad natukenegi muutuvad. Saladuskatte all võin öelda, et meie esimese saate üht favoriiti on juba kutsutud ka teistesse telesaadetesse. Tahan loota, et kõiki meie võistlejaid ja võitjaid ootab ees helge tulevik. Tuleb tööd edasi teha ning tähtede poole pürgida. Kel sarmi ja julgust rohkem, sel on lihtsam ka läbi lüüa.
[…] Uued superstaarid tulekul – kutsehariduse ilu, valu ja vaev teleekraanil […]