Aegvõte eesti muusikast ja filmist

12. apr. 2019 Triin Toome-Hosman EES-i juhatuse liige - Aegvõte eesti muusikast ja filmist kommenteerimine on välja lülitatud

Jätan auto eemale metsavaikusse. Kõnnin mööda männiokkapehmet jalgrada, ümberringi mustikavarred puude vahel valgust tervitamas. Eikusagilt ilmub mu ette maja. Peaaegu ei märkagi: niipalju sulab see loodusega ühte. Avan ukse ja olen kohal. Päriselt kohal. Ja kõik edasi on juba otsustatud väljaspool meid endid. Aeg kulgeb, voolab must läbi. Vaatan justkui filmi – helget, valgusrikast. Seda valgust saadab helin. Helina saatel astun kevadõhtusse tänuga, et olen leidnud tee, kus vaimustuda, mälestusi koguda. Mustikavarte küljes näen imepisikesi kellukesi. Need helisevad koos männimetsaga. Selle kaja jääb mind koduteel saatma. Ülemhelid. Ja Muusika. Alguses oli sõna ja see sõna võis päevakülalise sõnul olla Muusika.

Eesti emakeeleõpetajate selts tähistab 2019. aastal 30. tegevusaasta juubelit. Sel puhul oli traditsiooniline kevadkoolitus juubelihõnguline. 30. märtsil kogunes Laulasmaale ligi sada emakeeleõpetajat, et tutvuda sügisel avatud Arvo Pärdi keskusega. Eriti suure huviga tutvusid osalejad helilooja raamatukoguga. Helimeistrit tutvustava filmi lõpus valdas soov püsti tõusta ja tänulikkusest plaksutada. Terve koolituspäeva jooksul oli hetki, mil Arvo Pärt keskuse raamatukogusse või kabelisse suundus, suures tagasihoidlikkuses peaaegu märkamatult ringi liikus, ent tajusime sügavat rõõmu ja au, et saime osa loomingulisest interjöörist koos loojaga.

Seltsi kevadkoolituse esineja oli filmitõde otsiv noor ja andekas režissöör Tanel Toom, kes avas emakeeleõpetajaile EV 100 suurfilmi „Tõde ja õigus“ tagamaid. Ehkki Toom on andnud juba lugematu hulga intervjuusid, oli kohtumises palju kõneainet, mida emakeeleõpetajad väga väärtustavad ja mida kuulates liigub aeg kiiremini, kui sooviks.

Kirjanduse ja filmi seoseid kajastas ka režissöör Riho Unt. Enne vaadati Tuglase novellil „Popi ja Huhuu“ põhinevat animafilmi „Isand“ (filmis on kasutatud Arvo Pärdi ja Lepo Sumera muusikat), et seejärel autori eesmärgist ja loomisprotsessist lähemalt kuulda.

Helilooja Tõnu Kõrvits peegeldas eesti muusika ja teksti seotust nii, et saalis olijad võisid taas tõdeda, kui oluline on sõna, olgu muusikas või filmis. Kõrvits rõõmustas emakeeleõpetajaid mõttega, et kõige paremini saab muusikat luua ikka emakeelsele tekstile, et muusika müügiedu ei sõltu ingliskeelse sõna eelistamisest.

Koolituspäeva teise poolde jäi emeriitprofessor Mati Hindi pärandi jagamine videosalvestise kaudu. Ettekanded Pärdi keskuses lõpetas kauni eestikeelse koorimuusikaga Kose kammerkoor.

Suur osa kokku tulnud emakeeleõpetajaist liikus edasi draamateatrisse, et vaadata koos Ibseni „Nukumaja“ järge, Lucas Hnathi „Nukumaja, osa 2“, mis on Euroopa esmalavastus.

Emakeeleõpetajate seltsi esindajana uurisin kolmelt päevakülaliselt, kuidas nad näevad eesti filmi ja muusikat aastal 2019 ning millised on nende jaoks filmi/muusika ja sõna seosed.

Kui saaksite teha eesti filmikunstist/muusikast ühe stoppkaadri, siis mis sellesse 2019. aasta kevadel jääb?

Tanel Toom: 2019. aasta kevadel on see üks abstraktne, aga äärmiselt kütkestav maal – seal on palju värve ja pintslitõmbeid. Seal on ekspressionismi, minimalismi ja impressionismi … – seal on peaaegu kõike. Praegu on eesti filmikunstis väga põnevad ajad, on väga palju vanu ja eriti just uusi režissööre, kes kõik on omanäolised oma filmikäekirja, loo jutustamise viisi, žanrivalikute ja veel paljude asjade poolest. Nii et see stoppkaader on üks väga rikas ja kakofooniline hetk.

Riho Unt: Kas see oleks üks kaader? Ma ei ole küll ise näinud, aga kujutan ette, et see oleks suurelt Tammsaare, ikkagi „Tõde ja õigus“.

Tõnu Kõrvits: Kõigepealt mõtlen ma ikkagi enda asjade peale: hästi palju kontserte, hästi palju tööd. On selline aeg, et lõikad oma vilju. Seesama itaaliakeelne suur lugu, millega olen peaaegu aasta vaeva näinud, tuleb ettekandele suvel, ja veel mitu kena kontserti.

Ja kui laiemalt mõelda, võib olla kuidagi selline vabadus – hinges on vabadus. Ma tean, mis ma teha tahaksin, ning mul on selles muusikas hea olla ja ma soovin seda ka teistele jagada.

Kujutlege, et loote filmi/muusikateost eesti õpetajast. Missugune oleks selle filmi/muusikateose algus?

Tanel Toom: See kaader on juba filmitud! „Kevade“ esimene kaader, kus õpetaja Laur istub laua taga ja tegeleb Arnoga.

Riho Unt: Kindlasti mitte mingist lapsest, kes on pandud nurka hernestele põlvili. Mitte midagi sellist. Kuna filmis on hästi olulised just karakterid, karakteri loomine, siis paneksin sinna natukene vanema kui keskealise naisterahva, mitte väga mossis, aga rõõmsa, midagi lastele seletamas. Portreteeriks teda.

Tõnu Kõrvits: Sellega on niisugune lugu, et kõigepealt meenuvad ju ikka ranged õpetajad, keda kooliajal nii väga ei sallinudki, aga kui järele mõelda, siis on hinges nende vastu tänutunne. Ma arvan, et püüaksin kuidagi selle tänutunde muusikasse panna. Ma ei tea, millise harmoonia või meloodiaga see võiks olla. Või oleks see lihtsalt üks noot.

Kuidas on muusika teie loomingut mõjutanud? Kuidas on sõnad teie heliloomingut suunanud?

Tanel Toom: Muusika on vägagi minu filmiloomingut mõjutanud, just filmide tegemist. Olen kunagi ka ise muusikaga tegelnud, pilli mänginud ja pikalt kooris laulnud. Tunnen, et klassikaline muusika on oma loogika ja struktuuri poolest filmi loogikaga väga sarnane. Sellele kõigele lisaks veel rütm, mis on filmi puhul ääretult oluline. Tegelikult ongi mul raske ette kujutada, kuidas ma filme teeksin, kui ma ei oleks varem muusikaga tegelnud. Ka see, kuidas režissöörina heliloojaga suhelda, oleks palju keerulisem, kui ma ei valdaks muusika keelt ja sõnavara. Kusjuures olen tihti mõelnud, et režissööri töö on dirigendi omaga väga sarnane.

Riho Unt: Hästi palju. Kuna ma olen Klassikaraadio fänn, siis ma lihtsalt imen endale nii palju mitmesugust muusikat sisse, mõeldes samal ajal just filmide peale – mida ma sellest muusikast kasutan. Võib olla enne ongi oluline muusika ja alles siis pilt. Selles eas, nagu ma praegu olen, mõtlen alati koos filmiga muusika peale. Mitte ei viska pärast filmi käest, et las keegi helilooja teeb. Muusikal on väga oluline roll.

Tõnu Kõrvits: Teatud tekstid on lihtsalt nii musikaalsed, et seal ei tule väga palju vaeva näha. Üks selline näide on laul „Puudutus“, mille koos Kristiina Ehiniga kirjutasime. Mäletan, et kui ma seda teksti esmakordselt nägin, ütles mu sisetunne, et see on see tekst, see on see laul. Selle komponeerimine oli tuumaplahvatus väiksemas plaanis. Mulle meeldivad pigem lihtsamad tekstid. Tekst hakkab siis tavaliselt ise laulma.

On eesti keele aasta. Milline on teie soov emakeeleõpetajatele?

Tanel Toom: Emakeeleõpetajad on küll tavaliselt väga kirglikud eesti kirjandusest rääkides, kuid inimestena on sageli väga tagasihoidlikud. Ärge kartke lasta seda kirge ja armastust, mis teil kirjanduse vastu on, välja paista. See on nakatav.

Riho Unt: Mul on küll üks soov. Tänu sellele, et mul on lapselapsed, loen ma hästi palju eesti lastekirjandust. Kuna meil on üle saja, võib-olla üle kahesaja lastekirjaniku, siis ma loodan, et õpetajad teevad õige valiku, mida nad lastel lugeda soovitavad.

Tõnu Kõrvits: Ma soovin neile palju jõudu. Nemad on ju ühed nendest inimestest, kes seda keelt hoiavad ja valvavad, nad on keele valvurid. Keele eest peab hoolt kandma ja emakeeleõpetajad on ühed tähtsamad inimesed, kes seda teha saavad.

Emakeeleõpetajate selts tänab õnnestunud ja meeldejääva kevadkoolituse eest Arvo Pärdi keskuse meeskonda, kõiki esinejaid ja seltsi liikmeid, keda oli sel korral kohale tulnud tavalisest arvukamalt. Kui sina veel ei kuulu emakeeleõpetajate seltsi, siis oled lahkelt oodatud! Täpsem info seltsi kodulehel http://www.eeselts.edu.ee/.

Kaunist eesti keele ja emakeeleõpetajate seltsi juubeliaasta jätku!


Comments are closed.