Inimene õpib kogu elu … Aastani 2035 kindlasti!

26. apr. 2019 Heiki Raudla peatoimetaja - 1 Kommentaar
Visioone Eesti haridusest esitleti konverentsil „Tark ja tegus Eesti 2035“ 15. aprillil Tallinnas Kultuurikatlas. Häid mõtteid kõlas ohtralt. Fotod: HTM

Milliseid väärtusi kannab endas ajaga kaasas käiv haridus? Milliseid nõudmisi seab see õpetajale, koolile ja koolijuhile? Teemale heidavad valgust väärtuste ja vastutuse ekspertrühma liikmed.

Riik on alustanud hariduse, teaduse, keele ja noorsootöö planeerimist aastateks 2021–2035, koostamisel on Eesti haridusstrateegia aastaks 2035. Esimese sammuna töötasid ekspertrühmad vähem kui aastaga välja kolm visioonidokumenti, mille alusel hakatakse haridusstrateegiat koostama. Ekspertrühmad tegelesid kolme teemaga: heaolu ja sidusus, konkurentsivõime, väärtused ja vastutus.

Ekspertrühmade töö tulemust – visioonidokumente – esitleti avalikult esmakordselt 15. aprillil visioonikonverentsil „Tark ja tegus Eesti 2035“ ning need on avalikult kättesaadavad HTM-i kodulehel.

Väärtuste ja vastutuse ekspertrühm, mille juht oli Tartu ülikooli praktilise filosoofia professor Margit Sutrop, kirjeldas Eesti ühiskonna väärtuste ja väärtusarenduse olukorda ning pakkus välja sihte, milleni võiksime jõuda aastaks 2035. Väärtuste ja vastutuse rühmas keskenduti teistest enam õpetajatele ja õpetajakoolitusele.

Õpetajate Leht uuris ekspertrühma kolmelt liikmelt nende hinnanguid ennekõike sellele, mis puudutab õpetaja töökeskkonda ja rolli, ülesandeid ja vastutust. Tähelepanu all on ka võtmesõna „koostöö“, mis on viimasel ajal tõusnud lausa kultustermini staatusesse. Näiteks Innove Rajaleidja Harjumaa piirkonna juht Urve Sellenberg, kes Innove blogis küsis „Mida saame täna külvata, et lõigata aastal 2035 õmblusteta hariduse vilju?“, kirjutab, et kõikide töörühmade juhtide sõnavõtus oli läbiv joon koostöö ja koostöösuhted. Aga ka seda, et praegune elukestva õppe strateegia 2020 ei ole paljudes valdkondades seatud eesmärke täitnud, ja seda eelkõige omavaheliste koostöösuhete puudumise tõttu. Hoolimata sellest, et me kõik mõistame koostöö vajalikkust, ei ole me osanud seda piisavalt hästi rakendada.

Veel võib Urve Sellenbergi kirjatükist lugeda, et noored ootavad nüüdisaegset õppekorraldust. Et tänased õpetajad ei oleks kinni iganenud õpetamisviisides. Just noored ise ootavad, et haridussüsteem sünniks eri osapoolte koostöös, koosloomes. Et haridus oleks õmblusteta ehk paindlik ja iga inimese arengut võimestav.

„Kui homse hariduse, kirjeldatud muutuste võti on õpetaja, siis selle võtme ukseni kandjaks, haridusuuenduste eestvedajaks peaksid olema haridusasutuste juhid, pidajad ja poliitikud. Tulevikuhariduse peamised alustalad on ju elukestev õpe ja paindlikud õpiteed. Paindlikult edasi õppima peavad ka praegused õpetajad, koolijuhid, koolipidajad ja poliitikakujundajad. Et õpetaja suudaks pakkuda õpilastele õppijakeskset haridust, on oluline õpetajaid võimestada – kujundada keskkond õpetajatele selliseks, et see toetaks erivajadusega õpilaste kaasamist,“ kirjutab Rajaleidja Harjumaa piirkonna juht.


Margus Pedaste: „Igast inimesest õppiv professionaal!“

Margus Pedaste.

Esiteks sai minu jaoks visiooni keskseks sõnumiks see, et igast inimesest peab saama õppiv professionaal – aktiivne õppija, kes täiendab end pidevalt, omandab uusi teadmisi ja oskusi ning kujundab ja reflekteerib oma väärtushoiakuid. Selleks peame olema avatud ja võtma enesestmõistetavana elukestvat õpet. Sellest peab saama aru esmalt iga juht, ka koolijuht.

Kui arusaamine on olemas, õnnestub loodetavasti planeerida ka aega ja raha, et õppida. Arvestades ühe kiiremini meie ümber muutuvat keskkonda, on meil vaja järjest enam õppida ning vähemalt lasteaia või koolijuhi ja õpetaja ametis peaks juba praegu kavandama igal nädalal ühe päeva enese arendamiseks nii üksi kui ka teistega koostöös.

Teiseks peame teadmiste ja konkreetsete oskuste asemel keskenduma üldisemale kompetentsusele, mis kätkeb endas tulevikuoskusi ja hoiakuid. Märksõnad on siin positiivne õpihoiak ja õpioskused, adekvaatse minapildi loomine ja enesejuhtimisoskused. Digikeskkondades toimetamise ja digi abil loomise oskused. Koostööoskused. Komplekssete probleemide lahendamise oskused.

Kolmandaks teaduspõhisus ja uurimuslik lähenemine. Meie igapäevased keerukad probleemid vajavad riigi, kohalikul, kooli, aga ka õpetajate grupi tasandil teadustööle põhinevaid lahendusi. Tuleb rohkem küsida, miks me üht või teist õpime, miks me just niimoodi õpime, kui tõhus on üks või teine lähenemine ja kust me seda teame. Tuleb võtta aega teiste tehtut lugeda, ka võõrkeeles avaldatut, ning ise oma kogemusi süsteemselt reflekteerida ja uurida.

Kuidas muutub õpetajakoolitus ja täiendõpe?

Õpetajate väljaõppes on mitmed olulised muudatused juba tehtud. Väljakutseks on ilmselt nõudlikkus üliõpilaste vastuvõtmisel, aga ka õppetöös. Õpetajate järelkasvu vähesuse tõttu on väga raske jätta kedagi ukse taha või leppida üliõpilase katkestamisega isegi siis, kui ta ei sobi ikkagi õpetajaks. Eeskujud mõjutavad väga palju ja kui üliõpilane ei ole varem koolis õppijakeskset lähenemist kogenud, on keeruline kujundada seda soosivat hoiakut ka ülikoolis.

Täienduskoolituses on kõige olulisem ehk see, et korraga nakatuks uute ideedega piisavalt suur rühm ühe kollektiivi liikmeid, muidu võivad uued ideed kiiresti kaduma minna. Lisaks peab märkima, et koolituse kõrval on professionaalseks arenguks palju muid võimalusi, alustades näiteks õpikogukondades probleemide lahkamisest ja lahendamisest ning tegevusuuringutest.

Milliseid väljakutseid see ülikoolile esitab?

Ülikooli suurim väljakutse on tulla edukalt toime ühiskonna ootustele vastamisega, õpetajate koolitamise ja teadustööga kroonilise alarahastamise tingimustes. Praegu rahastab riik õpetajakoolitust mahus, mis ei võimalda maksta isegi ülikoolis kehtestatud miinimumtöötasu. Ainus võimalus õpetajaid koolitada on olla edukas konkurentsipõhisel teadus- ja arendusprojektide turul. See turg on aga ülerahvastatud ja paraku paneb turumajandus suuresti paika selle, mida on võimalik uurida ja arendada. Eesti koolidel ei ole kuigi palju raha, et mingeid uuringuid tellida, ja nii on ainus võimalus olla rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline.

Kuidas ikkagi tagada õpetajate senisest parem juurdekasv?

Kõik algab haridusjuhtidest koolis ja lasteaias. Nemad loovad õpikeskkonna, kus arendatakse iga inimese enesejuhtimis- ja koostööoskusi ning kus kujunevad õppimist väärtustavad hoiakud, antakse konstruktiivset tagasisidet ja tehakse koostööd ning tunnustatakse üksteist. Sellises keskkonnas on õpetajal hea olla, ta tunneb end väärtustatuna ja seda tajuvad ka õpilased, kes soovivad seeläbi õpetajaks õppida. Nii on rohkem õpetajaks sobivaid üliõpilaskandidaate, motiveeritud ja pühendunud üliõpilasi ning lasteaedadesse ja koolidesse tööle minevaid õpetajaid.

Tõsi, haridusjuhtidele on vaja selleks ka vahendeid. Hiljuti uurisime Kanada koolides, miks on seal õpetajaamet ühena vähestest maailma riikidest tõepoolest väärtustatud. Õpetajatel on hea palk, pikk puhkus ja riiklik pension. Lisaks sellele tajusime väga koostöist ja avatud koolikultuuri.

Kuidas parandada koostööd ja kes on teie olulisemad koostööpartnerid?

Tartu ülikooli õpetajahariduse arengukavas on strateegilise tähtsusega välja toodud koostöö koolide ja lasteaedade ning Tallinna ülikooliga. Lisaks neile on meie jaoks väga olulised haridusinimesi ühendavad organisatsioonid, koolijuhtide ja õpetajate ühendused. Veel tuleb nimetada haridus- ja teadusministeeriumi.

Tartu ülikoolil on õpetajahariduse vallas koostöölepingud ligi 300 kooli ja lasteaiaga ning koostöö on väga hea ka teiste partneritega. Teadus- ja arendusvaldkonnas on meil väga head rahvusvahelised koostööpartnerid. Põhimure on, et koostööks ei jätku piisavalt aega.

Millist keskkonda õpetaja uute ülesannete täitmiseks vajab?

Uute ülesannetega saab hästi hakkama õpetaja, kes on õppiv professionaal. Talle on vaja suurt autonoomiat. Õppivaks professionaaliks kujunemiseks on vaja esmalt pühendumist ja soovi keerulisi situatsioone lahendada.

Teiseks on vaja nii teoreetilisi kui ka praktilisi teadmisi ja soovi neid täiendada. Kolmandaks on vaja, et iga õpetaja kuuluks õpikogukonda, kus saab üksteist toetavalt kompleksseid probleeme lahata. Kui kõik see on olemas, siis tekib nii õpetajatel üksteise suhtes kui ka ühiskonnas laiemalt autoriteet ja nad saavad suurema vabaduse. Õpetajate võimestamine ongi võimalik just õppivate professionaalide kujunemist toetades.

Margus Pedaste on Tartu ülikooli haridustehnoloogia professor, Pedagogicumi juhataja.


Tiiu Kuurme: „Vastutusega on lood keerulised“

Tiiu Kuurme.

Väärtused ja vastutus on tõesti see võti nii kohalikul kui üleilmsel tasandil, millega avada kinni kiilunud ligipääs paremasse maailma. Ning see on ammuilma teada. Just vastutust on loetud valgustusajast lähtuva hariduskäsituse südameks ning kasvatuse tuumaks.

Süvenenult lugedes on dokumendi peateemat, väärtusi ja vastutust, avatud esimesel 13 leheküljel. Ülejäänud 38 leheküljel on võimalik lugeda eri haridustasemete statistikast, õppetöö korraldusest ja julgest visioonist, millel nimeks paindlikud õpirajad. Väärtustest ja vastutusest enam juttu ei olnud, küll aga leidus vihje, et eesmärkidele viib lähemale õppija autonoomia ja enesejuhtimise toetamine – neist oli rohkem juttu. Ka nõuab head fantaasiat, et leida seos dokumendi pealkirja ning teksti kui terviku vahel.

Leidus ka märge, et 2020. a haridusstrateegia (kohe lõppeva) eesmärgid on suures osas jäänud täitmata. Miks? Strateegia juhtrühmad võinuksid nii tõsise küsimusega süvendatult tegelda, sest kas on mõtet uuel strateegial, kui me ei tea sedagi, miks eelmise eesmärgid täitmata jäid.

Õnn ja heaolu kui kõige üldisemad eesmärgid, aga ka meeldetuletus, et omaenese õnne ei saa taotleda ühist hüvelisust taotlemata, olid igati asjakohased. Ent järgnev analüüs pidanuks seda kõike täpsemalt avama. Ühelgi strateegiadokumentide üldnõupidamisel ei jäänud välja ütlemata, et lähituleviku inimesel on vaja kohaneda kiiresti toimuvate muutustega. Puudu aga jääb analüüs, kust need (tihti ohtlikud ja soovimatud) muutused tulevad, mis neid tingib ja milline on sellesama inimese (täpsemalt, tema väärtuste) osa nende esile kutsumises. Just see võinuks olla nii väärtuste kui ka vastutuse teema, sest juba modernismi hakul teati, et inimene mitte ainult ei kohane, vaid ka tekitab ja muudab.

Asjakohane oli tähelepanek, et õpetaja on väärtuskasvatuses võtmeisik ning koolikultuurile vaimsete ning väärtuseliste aluste loomine väärib suuremat tähelepanu. Samuti on puhas tõde see, et deklareerime ühtesid ja elame teistsuguseid väärtusi ja välja on tulnud ühiskond, nagu seda praegu kogeme – pingetes, hoolimatu, polariseerunud.

Rõõmus äratundmine oli leida, kui oluline on kasvatus. Siis said need teemad otsa ning hilisemate pealkirjade all nende juurde enam tagasi ei tuldud. Mitte kordagi ei esinenud strateegias sõna „pedagoogika“, mille juured on antiigis ning mis läbi aegade on tavapäraselt tähistanud süsteemset kasvataja/õpetaja mõjutustegevust noore inimese kasvada aitamisel. Kas nüüd on ajaloo lõpp ja saame ilma läbi?

Samuti ei leidnud lähemat avamist, mille eest õpetaja vastutab ja kuidas ta seda teha saab, kui tema juurest kulgetakse põgusalt läbi mööda individuaalseid õpiradu.

Toon välja mõned mõtted, mis siiski võiksid sellise sensitiivse pealkirjaga dokumendis tähelepanu leida. Õpetajale tema missiooni uuesti meelde tuletamise ning koolikorralduslike muutuste innuka analüüsi juures võinuks olla väike analüüs, kuidas on muutunud kasvukontekst, lapsepõlv ja noored ise. Praegused lapsed viibivad lapsepõlves, mille mõjusid seni kirjutatud ajalugu ei tunne, ning erialakirjanduses ning meiegi meedias on pikemalt analüüsitud, kuidas selle toimel on muutunud lapsed ise. Nad elavad paljude mõjutuste väljas, ning kool ei pruugi olla neist olulisim. Neil on vaimse tervise ja vähese liikumise probleemid, elu ekraanides, suutmatus lugeda tekste, hingeline mahajäetus, kontsentratsioonihäired, järjest enam erivajadusi.

Väärtuskasvatuse teemalises kirjanduses on seostatud väärtusi ka vajadustega. Millised on praeguste noorte vajadused, mis neid vormib? Arvatavalt määrab just see, millistele väärtustele üldse ollakse vastuvõtlik. On teada, et noorte suurimaid probleeme on üksildus, nende hingeküsimus on kuulumine omade sekka. Kuidas lahendavad seda probleemi individuaalsed õpirajad, kui nende kirjeldamisega seoses ei leidunud vihjetki solidaarsusele ega abinõudele, mis ei jätaks noori üksi ka koolis?

Kus on noor omade seas ja kaitstud? Kindlasti mitte sotsiaalpedagoogi juures. Leidus koostöö väärtustamist ja mõnel korral mainiti kogukondi, ent need võivad jääda vaid põgusateks asja pärast kokkusaamisteks. Vahest tuleks ringi mõtestada, mis on üldse kooli võimuses ning kuidas võiks olla muutunud kooli enese funktsioon. Mida saab neis oludes teha õpetaja? Kui individualism on niigi saanud inimelu kahjustavaks asjaoluks, siis kuidas vähendavad seda individuaalsed õpirajad?

Dokumendis ei peatuta eakohasusel, millega ometi arvestavad paljud alternatiivpedagoogilised süsteemid.

Dokumendis ei mainita ka ajastulist suurimat üleilmset probleemi – looduse ammendumist tarbimis- ja kasumiihas inimese tegevuse tõttu. Endiselt kasvatame noortest tarbijaid, sh koolitusteenuse tarbijaid. Väärtuste plaanis vajab see lahtikirjutamist – mida saab teha kool, kui maailm on selline ja sööstab katastroofile vastu? Kuidas näeks välja vastutuse võtmine looduse ees?

Töörühmas osalenuna söandasin teha ettepaneku, et juttu tuleks teha pahedest: millised on neist eriti raskekaalulised, kuidas neid taastoodetakse (sh haridussüsteemis) ja milline võiks olla neid tasalülitav tegevus? Aga tundub, et meil ei ole pahesid, nõukogude ajal viimati olid – üksikud ja siin-seal harva esinevad. Nii see teema välja jäi.

Dokumendis on kirjas: „Inimese seisukohalt on haridus nagu „suur maalritöö“, kus erinevaid värve on võimalik sobitada ja segada väga erineval moel. Paindlike õpiteede korral on igal õppijal võimalik kombineerida etteantud valikutest oma võimetele ja huvidele vastav haridus.“ See on kindlasti huvitav meeleolukas seiklus, ent mis tagab, et sedamoodi kulgenu oskab täiskasvanueas ka mõnd ametit kindlakäelise professionaalina? Eriti kui on täheldatav õhtumaise tsivilisatsiooni märgatav IQ-langus ehk intellektuaalse võimekuse kahanemine. Suurepärane mõte on millegipärast jäänud poolele teele.

Eesti on end valjuhäälselt deklareerinud demokraatliku riigina. Samas on teada tõsiasi, kuidas paljudes koolides valitseb autokraatlik hierarhiline elukorraldus. Pelk demokraatiast rääkimine ei muuda kedagi demokraadiks, küll aga demokraatliku elukorralduse kogemine, mida mõisteti hästi juba 1920. aastate reformpedagoogikas ja mida järgitakse nüüd vähemalt Skandinaavia maade koolides. Koolidemokraatiast on saanud termin. Dokumendis pole sellest sõnagi, kuigi leidub lõik juhi vastutusest koolikultuuri ees. See peab olema jagatud vastutus ning suhted pigem horisontaalsed.

Õigustatult oli suur rõhuasetus õpetaja ja teistegi asjaosaliste professionaalsusel. Samas puudub analüüs, mis on siis professionaalsusega lahti. Tekstist jäi silma rõhuasetus õpetaja praktilistele suutmistele, ent välja oli jäänud maailmavaade ning isikliku elufilosoofia ja inimkäsituse küsimus. Ka põgusalt puudutatud täiendõpe ei täienda seda poolt, paljukirutud nõukogude ajal oli see süsteemne ja vaimu hariv, nüüd valdavalt käsitööoskused. Strateegia lahendust ei paku, selle autorid aga võiksid tunda huvi, kuivõrd on meie praegustes õpetajahariduse õppekavades jälgi eetikast, kasvatusfilosoofiast, väärtustest. Ja kas ongi sellisele luksusele enam ruumi, kui endisaegade viie päeva asemel saadakse nädalas kaks päeva kontaktõpet.

Mainitakse, et õpetajate järelkasvuga on probleeme, et õpetajad lahkuvad töölt, ent jäävad avamata põhjused, miks. Strateegias tuleks need sõnastada, et leida lahendusi.

Teaduse lõigus on taas kord välja toomata sotsiaal- ja humanitaarteaduste alaväärne seisund ning alarahastus. Ent just neis teadusvaldkondades tegeldakse väärtustega, et ka nn kõva teaduse esindajad planeeti koos selle elanikega robotite abil siledaks ei rulliks. Väikerahvas ei jõua teaduses kõigega väga hästi tegelda. Strateegias võiksid leida sõnastamist prioriteetsed suunad, milleta ühiskond ei saa. Kasvatus- ja haridusteadused peaksid sellises dokumendis pälvima erilist tähelepanu.

Söandasin dokumendi arutelu käigus mitmel korral tõsta küsimuse ühest meie põhiväärtusest, mis ka dokumendi alguses ära toodud, soolisest võrdõiguslikkusest. Praegu on hariduslik lõhe noormeeste-neidude vahel alarmeerivalt suur. Miks ei ole see küsimus strateegiline, et poisid haridust hindaksid, kooli pooleli ei jätaks ja isegi kõrgkoolidesse jõuaksid? Samas on ühiskonna juhtrolle kandmas endiselt pintsakud ja lipsud ning haritud naisvägi hääletuna kuhugi kadunud. Miks ikka selline põhiseaduslik väärtus täiesti tähelepanuta jäeti?

Dokumendi algul on mitmel korral mainitud huviharidust. Kirjapandu edenedes kadus see pildilt, jäi üksnes noorsootöö. Ent need on erinevad valdkonnad. Meie kunstnikud ja muusikud ei võrsu noorsootööst. Huviharidus ja huvitegevus õilistavad paljude inimest elu, ja siinsed arengurajad väärivad lähemat vaatlust.

Pildilt olid väljas ka meie erakoolid, millest nii mitmetes leidub imepäraseid õpetamis-kasvatusviise, nagu seda reform- ja alternatiivpedagoogika mõistete katte all juba terve sajandi pakutud. Nendesse on tung, osa soovijaid jääb ukse taha. Miks? Vahest lahendatakse nendes juba neid strateegilisi probleeme, mis süvendaksid vastutust, teadlikkust väärtustest, õnne ja rahulolu. Nad väärivad kohta haridusstrateegias.

Tekstis oli nii mõndagi head, nagu eluoskuste arendamine, ülikooli osa ühiskonna teenimisel, noorsootöö osa, eesti keele hoidmine, väärtuste selitamine.

Kuidas üldse on selle vastutusega lood? Hiljuti anti mulle kuskilt teadvuse või alateadvuse sügavusest vastus: kohustusi antakse, vastutust võetakse. Vastutusega on lood tõesti keerulised.

Tiiu Kuurme on Tallinna ülikooli kasvatusteaduste dotsent.


Indrek Lillemägi: „Tippteadus kooli igapäevaellu!“

Indrek Lillemägi.

2035. aasta visioon esitab koolijuhile mitut tüüpi väljakutseid. Koolijuht saab üha vähem nelja seina vahel oma asja ajada ja peab rohkem kui varem arvestama kliima- ja keskkonnaprobleemide, ülikiire tehnoloogilise arengu, demograafiliste muutuste ning nende põhjustatud sotsiaalsete ja majanduslike tagajärgedega. See tähendab, et koolijuhid peavad vedama organisatsioone, kus õpivad ja õpetavad koos väga erinevad inimesed, organisatsioone, mis aitavad inimestel muutuvate sotsiaalsete struktuuride ja tehnoloogiaga kohaneda, kompleksseid probleeme lahendada ja pideva tajutud kriisi kiuste tähendust leida ning tehnoloogiaga tervislikult koos toimida. Kool peab lisaks tulevikuvalmidusele üha rohkem kujundama olevikuvalmidust.

Kuidas kaasata vanemaid konstruktiivseks partneriks koolile, et õpilane saaks isikuomadustest lähtuva hariduse?

Kool peab identifitseerima end haridusliku sõlmpunktina, kus põrkuvad ühiskonna ootused ja harjumuspärased mustrid ning üksikindiviidide vajadused, hirmud ja ideaalid. Seejärel tuleb vastutus vanematega läbi arutada: kes mille eest lapse arengu juures vastutab, kes kui palju kooli arengu eest vastutab? Kui see dialoog on peetud, saab lastevanematele ja lastevanematega koos koolitusi ja aruteluringe korraldada, lastevanemaid abiõpetajatena kaasata, projekte vedama panna jne. Aga enne tuleb põhjalikult rääkida ja kuulata.

Visioonis on juttu teaduspõhisest õpikultuurist … Kas seni on õpikultuur olnud ebateaduslik?

Teaduspõhine õpikultuur on midagi enamat kui kontrollitud faktide õppimine. See on mõtteviis, mis sisaldab kaalutlust ja kahtlust, pidevat andmete kogumist, analüüsi ja refleksiooni nii üksikinimese, tunni, laiema õpiprotsessi kui ka organisatsiooni juhtimise tasandil.

Meie väljakutse on kujundada teaduspõhisusest väärtus, millest lähtudes lahendada kompleksseid probleeme. Praegu käib jutt teaduspõhisusest tihti käsikäes hurraa-meetodi, harjumuspärase vana raja tallamise ja lugematusega. Lisaks on korraga suur väljakutse, aga ka võimalus tihendada üldhariduskooli ja haridusteadlaste koostööd. Iga kool peaks küsima, kuidas tuua tippteadus kooli igapäevaellu, õpetajate töökoosolekutele, kooli arengukavva jne.

Millist enesetäiendust vajab koolijuht?

Koolijuhte on nõnda palju erinevaid, et on raske laia lauaga lüües öelda, missugust koolitust vajatakse. On oluline, et koolijuht oleks õppiv professionaal, kes veab eest pedagoogilist visiooni ja kujundab teadlikult organisatsioonikultuuri. Nende kahe teema kohta on vaja pidevalt õppida.

Indrek Lillemägi on Emili kooli direktor.


REPLIIK

Kes ikkagi langetavad otsuseid?

Peep Leppik.

Peep Leppik, pedagoogikateadlasest koolmeister:

Vaadates-kuulates 15. aprillil Kultuurikatlas toimunud hariduse visioonikonverentsi, torkas silma, et jäme ots oli küll arukate inimeste käes, kuid nad ei tööta (või pole enamasti töötanud) koolis. Inimesel, kes pole ise kümmetki aastat töötanud algklassides (põhihariduse astmes üldse) ning ka kutseõppeasutuses, on praktiliselt võimatu otsustada, millised on kas või kooli (õpetaja) reaalsed võimalused laste-alaealiste arendamisel, kasvatamisel ja õpetamisel praegu. Eriti hull, kui hakatakse jagama õpetajatele vaid „õpetusi“.

Katla pimedusse kadunud pedagoogide esindajaist oli mõni küll töörühmades, kuid kas siis tänane Eesti õpetaja hakkab oma tõe nimel vaidlema doktorite-professorite ja arvamusliidritega?

Meil on Eestis kaks õpetajate kutseliitu: haridustöötajate ja õpetajate liit. Palun valmistage (haridusametnike abita!) ette üks tõsine õpetajate kongress, kus avameelselt ja konstruktiivselt räägitakse oma kutse tõelistest probleemidest praegu ja vahest isegi tulevikku vaatavalt.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Inimene õpib kogu elu … Aastani 2035 kindlasti!”

  1. MR ütleb:

    Tiiu Kuurme ja Peep Leppiku arvamustes on sisu. Teistes lihtsalt ilusad, ümmargused ja tühjad sõnad.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!