Kasukad, kübarad, pitskindad, puukingad – Sindi lasteaed esitles saja aasta moodi

Eesti vanim järjepidevalt töötanud Sindi lasteaed tähistas märtsis 125. sünnipäeva. Pidu peeti kolm päeva ning eriti meeldejääva üllatuse pakkus külalistele lasteaiapere korraldatud moedemonstratsioon.

Ajaloost on teada, et 1892. aasta märtsis asutas Sindi kalevivabriku direktor Joseph Wulf vabrikutööliste lastele lasteaia, millele ta sai kasutusloa 1894. aastal. Seda aastat loetaksegi Sindi lasteaia sünniaastaks. Alguses nimetati asutust supikooliks, lasteaia nimetus võeti kasutusele hiljem. Lasteaia pika ajaloo vältel on lapsi õpetatud ja hoitud mitmes hoones.

Tööd alustati karskusseltsi saalis, peagi aga ehitati ümber üks tööliskasarmu ja lasteaed kolis sinna. Seal töötati 1901. aastani, kuni valmis koolimaja, kuhu siirdus ka lasteaed. 1940. aastal majutati lasteaed vabriku külje all asetsevasse, omanikule kuuluvasse villasse, sõimelaste jaoks aga avati 1943. aastal eraldi hoone. Sindi lasteaia päris oma maja sai valmis 1967. aastal ning sinna kolisid nii lasteaed kui ka -sõim. Selles majas tegutsetakse praeguseni. Lasteaias on 13 rühma, kus käib praeguse seisuga 207 last.

Pidustused ja isemoodi sünnipäevatort

Sindi lasteaia direktor Kairi Rinaldo räägib, et juubeliks hakkasid nad valmistuma varakult, lõplikult panid peokava kokku märtsi alguses.

26. märtsil pidasid pidu sõimerühmade lapsed, kellega olid mängima ja lustima tulnud Lotte ja Pipi. 27. märtsil oli aiarühmade pidu, milleks oli aardejaht. Lastel tuli läbida mitu punkti, nagu direktori kabinet, võimlemissaal, muusikasaal, tervisekabinet jne, ning igal pool vastata küsimustele ja lahendada ülesandeid. Lõpuks leiti aare üles: iga laps sai suure šokolaadist medali.

Sünnipäevatort koosnes seekord tähtedest ja numbritest ning valmis kõigi rühmade ühistööna. „Sindi lasteaed 125“ laoti küpsisetordi põhimõttel. Majandusjuhataja joonistas ruudulisele paberile kavandid ja iga rühm tegi ühe tähe või numbri ning kaunistas selle oma maitsele vastavalt. Oma panuse andsid ka juhtkond ja õpetajad. Lõpuks toodi torditükid kandikutel saali ja pandi kokku.

28. märtsil kogunesid juubelit tähistama lasteaia praegused ja endised töötajad, vallajuhid, teiste haridusasutuste juhid, koostööpartnerid, kokku umbes 90 inimest. Pärast kontserti, kõnesid ja õnnitlusi oli lasteaiarahval külalistele varuks tore üllatus.

„Meie lasteaial on pikk ja väärikas ajalugu, millest on palju räägitud ja kirjutatud ka kaks raamatut. Kuna oleme ajalooliselt olnud tekstiilivabriku lasteaed ja lasteaiaõpetajad on naised, otsustasime sel korral vaadata neid 125 aastat läbi moesilma,“ selgitab lasteaia direktor Kairi Rinaldo. „Püüdsime kõrvutada lasteaia ja moe ajalugu ning meenutada, milliseid rõivaid naised eri aastakümnetel kandsid. Mannekeenideks olid meie lasteaia töötajad ja lapsed ning kommentaare jagasin mina. Ülevaate andsime aastatest 1890–1990, tänapäeva me välja jõudnud.“

Kõige raskem oli direktori sõnul leida sajanditaguseid rõivaid, hilisemate aastate omi oli paljudel veel kodus alles. Suureks abiks olid Seljametsa koduloomuuseum ja kahe lapsevanema kostüümiladu. „Kõiki ajastule iseloomulikke jalanõusid ja aksessuaare me ei leidnud, aga see polnudki taotlus.“

Milline paistab ajalugu läbi moesilma?

Kairi Rinaldo räägib, et esimene kostüüm oli pärit 1890. aastatest ehk just sama vana kui 1894. aastal loodud Sindi lasteaed. „Meie staažikas õpetaja Anne Tilk kandis pikka tumedat karakullnahast kraega villast palitut ja kootud baretti. Mantli all oli tal hinnalisest kangast pidulik kleit, mida kaunistasid hallikirjust riidest krae ja esiliist. Tema rühma lastel olid seljas kasukad, peas karvamütsid ja ühel tüdrukul jalas vildid. Teine keeldus vilte jalga panemast.

1900. aastatel olid moes laiad passega kleidid, üht sellist kandis ka mannekeen. Tüdrukutel olid lihtsad linased suurte taskutega kleidid, mille kaeluse ja varrukate äär oli kergelt kroogitud.

Pärast Esimest maailmasõda moepilt elavnes ning 1920. aastatel sai valdavaks euroopalik mood, domineerisid õhukesed kangad, pitsid, sitsid-satsid. Mannekeeni seljas võibki näha rohelisest läbipaistvast kangast kleiti.

1930. aastate mood oli klassikaline ja hästi naiselik, moodi tulid mustrilised kangad, rõivaid iseloomustas detailirohkus ja mugavus. Mannekeeni tumedale peokleidile oli lisandiks elegantne looriga kübar.

Pärast Teist maailmasõda oli kõigest puudus, vanu riideid tehti uuteks ümber, rõivaste õmblemiseks kasutati ka kardinaid, linu jm. 1940. aastaid iseloomustas kirjust kangast lihtne kleit, mis oli eest sõlega kinnitatud. Kleidi peal oli mannekeenil kootud, eest nööpidega kampsun, jalas madalad meestekingi meenutavad kingad. Lasteaias avati sel perioodil, 1943. aastal sõimerühmade maja, kus pidid töötama medõed, kelle tööriietus oli valge kittel ja pearätik.

1950. aastatel majanduslik heaolu kasvas, kleite hakati kaunistama valgete pitskraede ja kätistega, moes olid lühikesed ja pikad kindad. Meie mannekeen kandis tumedat valge kraega kleiti, kindaid ja kübarat. Käsivarrel hoidis ta karakullkasukat, mis sel ajal väga moodi läks.

1960. aastaid on moeloojad pidanud üheks huvitavamaks perioodiks moeajaloos. Moes olid ilma varrukateta põlvini ulatuvad kehasse töödeldud kleidid, milliseid kantakse ka praegu. Igapäevaselt kanti lillelisi bembergkleite, sokke ja valgeid tenniseid.

1960. aastaid esindas ka teine mannekeen, kes kandis kirjut sitskitlit. Selliseid kitleid kandsid aastatel 1960– 1990 kõik lasteaiakasvatajad. Kittel oli praktiline ja asendamatu rõivaese ka kodus. Poodi minnes oli koduperenaise lahutamatu kaaslane võrkkott, millesse ta mahutas kõik ostud.

1970. aastatel algas krimpleeni võidukäik. Igal endast lugupidaval naisel oli kapis vähemalt üks krimpleenkleit või kostüüm, isegi pruutkleite õmmeldi krimpleenist.

1980. aastate suurmood oli puukingad, 1990.-ndatel aga pikad pahkluuni ulatuvad puuvillased, eest nööpidega kleidid, mis olid selja pealt seotud.“

Kairi Rinaldo tõdeb, et moeetendus võeti hästi vastu ja saalis oli tunda palju äratundmisrõõmu. „Kõige rohkem tekitasid publikus emotsioone just vanemad kostüümid. Mõte meeldis kõigile, nii publikule kui ka oma maja rahvale, kes olid selle ettevalmistamisega seotud. Suure töö kogu peo korraldamisel tegi ära hoolekogu.“

Moeetendusega tuleb üles astuda ka teist korda. „1. mail on Sindi linnal sünnipäev ja meil paluti oma demonstratsiooni linnarahva ees korrata. Enne seda tahame rõivad üle vaadata ja neid pisut täiendada. Soengutele ei jõudnud me üldse keskenduda, nüüd püüame ka selles tõetruumad olla.“

Miks lasteaiakasvataja alati kitlit kandis?

Anne Tilk, 40-aastase staažiga lasteaiaõpetaja:

Kittel oli tööriietus, seda nõuti puhtuse pärast, et rühma mitte pisikuid tuua. See oli nii loomulik ja harjumuspärane, et ei osanudki muud tahta. Hommikul tööle jõudnud, võtsin kitli kapist ja panin selga, õhtul panin selle jälle kappi tagasi, vahepeal viisin koju pessu. Oli lasteaedu, kus kõigil olid sarnased kitlid, ja neid, kus sai ise endale sobiva valida. Tänapäeval ei läheks see enam läbi, koolivormigi ju enam pole. Just noored õpetajad ei nõustuks kitlit kandma, igaüks tahab ju oma isikupära välja tuua. Kui kõik on ühtemoodi, on igav.

Mood on aastate jooksul väga palju muutunud. Lasteaia moeetendusel kandsin mina kõige vanemat kostüümi, 1890. aastatest pärit kleiti ja mantlit, mis meeldiski mulle kõige rohkem, sest oli seljas väga mõnus ja naiselik.

Reine Tänav, õppealajuhataja ja endine kasvandik:

See oli aeg, kui naisterahva põhiline riideese oligi kittel, mis on hästi praktiline. Meie majas olid kasvatajatel ühesugused ja söögitädidel teistsugused kitlid. Suvel kanti hõlmikkitleid.

Juhtkond kandis kitlit ainult rühma minnes. Minu ema alustas siinsamas Sindi lasteaias lasteaednikuna 1945. aastal. Mäletan, et kui mina 1957. aastal lasteaias hakkasin käima, oli ema juba lasteaia juhataja ja tal oli kapis valge kittel, mille ta iga kord kleidi peale tõmbas, kui mõnda rühma läks. Nõukogude ajal eraldas vabrik kasvatajatele ka vildid ja puhvaikad ehk vatijoped, et neil lastega õues külm ei hakkaks. Ega neid eriti palju kasutatud, aga soe oli nendega küll.

Otsisin moedemonstratsiooni jaoks majast veel paari rõivaeset:
Sindi lasteaia kasvatajad lasid 1970. aastate alguses õmmelda endale kitlite asemel hoopis helesinised pihikseelikud ja 1970. lõpus, kui tuli teksamood, teksariidest kleidid. Kangas oli ühesugune, aga tegumood kõigil erinev. Need on kindlasti kuskil kapis alles, aga kahjuks ei leidnud üles. Aga kittel püsis ikka aastakümneid. Viimati nägin selliseid Kumu kunstimuuseumis näitusel, paljud kangad ja mustrid tulid tuttavad ette.