Kelly Sildaru: „Lendamise tunnet ei saa kirjeldada“

Eesti tasastele maastikele ja lumevaestele talvedele mõeldes on raske uskuda, et siit on võrsunud selline vigursuusataja nagu Kelly Sildaru, kes saavutas suurepäraseid tulemusi juba 12–13-aastaselt. Näha teda kõrgel õhus peadpööritavaid trikke tegemas on meeliülendav vaatepilt. Imekspandav on seegi, kuidas Tallinna saksa gümnaasiumi 10. klassis käiv neiu suudab ühendada tipptasemel sporditegemise ja õppetöö.

Kui palju sul kooliskäimiseks üldse aega jääb?

See sõltub hästi palju minu võistlusgraafikust ja sellest, kui tihti mul tuleb laagris viibida. Umbes kuus kuud aastast olen Eestis ja kuus kuud siit ära. Eestis üritan nii palju kui võimalik koolis käia.

See aasta on olnud sinu jaoks erakordselt edukas. Jaanuari lõpus USA-s Aspenis toimunud X-mängudel pälvisid lausa kolm medalit: pargisõidu kulla, rennisõidu hõbeda ja Big Airi pronksi. 9. veebruaril tulid USA-s Utah’s täiskasvanute arvestuses rennisõidu maailmameistriks.

Jah, arvan, et see on kõige edukam aasta, mis mul seni on olnud, eriti kui mõelda, et see on esimene hooaeg pärast vigastust. Harilikult ei suudeta pärast vigastust nii edukalt alustada, sest taastumine võtab aega. Selles suhtes on mul väga hästi läinud.

Kas võistlus maailmameistri tiitli nimel oli pingeline?

Seda kindlasti. Tahtsin ka Big Airil võistelda, aga ei saanud, sest mul polnud piisavalt hoogu. Naiste pargisõidu võistlus jäeti halva ilma tõttu ära. Kuna rennisõit oli viimane võistlus, tahtsin võtta sellest maksimumi, ja see õnnestuski. Keeruline oli seetõttu, et treeningute ajal oli ilm halb, lund sadas ja ma ei saanud hästi harjutada.

Sooritasid neil võistlustel esimest korda triki Switch 1080? Milles see seisneb?

See käib nii, et lähed selg ees hüppesse ja teed kolm täispööret ümber enda.

Mis tunne on lennata?

Ma ei oska seda kirjeldada, seda peab ise tundma ja kogema. Ongi selline tunne, et lähed õhku ja lendad.

Kas õhus olles jõuab ka millelegi mõelda?

Huvitav ongi, et õhus töötab aju palju kiiremini kui maa peal. Oleme mõnikord teiste suusatajatega rääkinud, et kuigi õhulend kestab üks-kaks sekundit, jõuab selle ajaga paljudele asjadele mõelda.

Kuidas on võimalik oma keha nii hästi valitseda?

Olen ju väikesest peale suusatanud ja samm sammu haaval arenenud. Nii ei ole, et paned esimest korda suusad alla ja lähed kohe hulle trikke tegema. Proovid rahulikult, alguses kukudki või paned käe maha. Iga järgmine kord õnnestub juba paremini. Teisi kõrvalt vaadates õpid samuti, kuidas oma keha hoida ja õigesti maanduda. Mingil hetkel tuleb trikk juba iseenesest välja.

Kas sa kardad ka natuke?

Ma ei ütleks, et kardan. Pigem on esimest korda uut trikki tehes väike hirm teadmatuse ees. Tunne, et ma pole endas kindel ja võin ebaõnnestuda.

Kas on mõni trikk, mida sa pole veel proovinud?

Neid on palju. Meeste ja naiste tase vigursuusatamises on hästi erinev, meeste tase on mitu korda kõrgem, nad teevad ühe-, kahe- ja kolmekordseid saltosid igas suunas. Naised on alles viimasel ajal hakanud kahekordseid saltosid tegema. Igat saltot saab teha neljas suunas, nii et arenemisruumi mul on.

On sul meeles, kuidas alustasid?

Mu isa tegeles oma sõpradega mäesuusatamisega. Mulle on seda lugu räägitud nii, et nad sattusid spordipoodi, kus olid müügil hästi pisikesed suusasaapad, ja isa mõtles, et miks mitte proovida. Olin siis kaheaastane ja nii see alguse saigi. Alguses sõitsin lihtsalt mäest alla, nelja-viieselt proovisin juba hüpata ja trikke teha. Nädalavahetustel käisime isa ja tema sõpradega Kuutsemäel või mujal Lõuna-Eestis suusatamas, mõnikord ka Lätis ja Soomes. Suusatrennis pole ma kunagi käinud, isa treenib mind ja mu venda.

Sinu noorem vend Henry on valinud sama ala.

Jah, ta on minust neli ja pool aastat noorem, 12-aastane. Tema pani suusad alla juba siis, kui oli poolteist, sest tema on sündinud suvel, mina talvel. Tal läheb väga hästi ja on näha, et ta täiega naudib seda, mida teeb. Tal on täiesti oma stiil, mis mulle väga meeldib.

Kas ta vahel sinult nõu ka küsib?

Eks ikka. Mina küsin tihti temalt ka. Kui me mäel sõidame, siis konkureerime omavahel, kellel midagi paremini välja tuleb. Usun, et see on meie mõlema arengule palju kasuks tulnud.

Milline tüdruk sa väiksena olid ja milliseid mänge sulle meeldis mängida?

Päris väiksena ma ennast ei mäleta, aga vanavanaema rääkis just hiljuti, et mulle olevat meeldinud väga autodega mängida. Hiljem tulid muidugi nukud ja Barbied. Tean, et mulle meeldis kogu aeg ringi joosta ja möllata, praeguseni meeldib. Mulle ei meeldi niisama kodus istuda, tahan käia ja tegutseda, ma ei ole selles suhtes muutunud. Sõidan ratta ja rulaga, ujun, mängin golfi, käin jõusaalis, uisutan, kunagi käisin ka korvpallitrennis.

Kuidas sa sporditegemise ja õppimise ühendamisega hakkama saad?

Mõnikord paremini, mõnikord halvemini. Enamasti jõuan oma asjad tehtud. Minu jaoks on kool väga oluline. Tean, et kui jään teistest maha, on mul endal pärast raskem. Kui mõni töö on jäänud tegemata, püüan selle pärast kooliaasta lõppu nädala-paari jooksul järele teha, et suvel ei peaks õppima.

Kas õpid ka treeninglaagrites ja võistlustel?

Enamasti küll. Välja arvatud siis, kui on olnud pikk ja raske päev ning olen väga väsinud. Jaanuaris oli mul X-mängudel 26 tunni jooksul kolm võistlust: neljapäeva õhtul rennisõit, reede hommikul pargisõit ja reede õhtul Big Airi hüpe.

Kui ma tavaliselt treenin neli tundi päevas, siis seal suusatasin iga päev seitse-kaheksa tundi. Samuti on suur erinevus, kas lihtsalt treenida või harjutada võistlussõiduks. Treeningus saab veidi lihtsamalt võtta, aga võistluseks valmistudes tuleb teha läbi maksimumprogramm, mis võtab palju rohkem energiat. Kuna treeningud olid hilja õhtul, läksin pärast seda kohe magama, sest hommikul oli vaja jälle vara tõusta ja trenni minna. Siis jäi küll õppimine natuke unarusse, mul ei jäänud selle jaoks lihtsalt aega.

Millised õppeained on sinu jaoks kõige raskemad?

Seda ma ei oska öelda. Arvan, et kõik ained on lihtsad, kui nendest aru saad. Kui ma pole pikalt saanud koolis käia, tundub mõni asi esialgu küll raske. Aga kui olen paar päeva jälle koolis olnud, polegi midagi hullu. Aeg-ajalt tuleb ikka ette ülesandeid, millest ma hästi aru ei saa. Siis helistan sõpradele ja palun neil mulle seletada, või saadavad nad mulle oma lahenduskäigu ja üritan ise aru saada, kuidas nad sellise vastuse said. Või küsin tagasi tulles õpetajatelt, kes on hästi mõistvad.

Kui palju sul jääb aega klassi üritustes kaasa lüüa?

Kui ma Eestis olen, võtan alati kõigest osa, sest saan niigi vähe oma klassiõdede ja -vendadega aega veeta.

Oled palju reisinud. Mis on su lemmikpaigad Eestis ja mujal maailmas, kuhu tahaksid tagasi minna?

Eestis on see koht Kohila, kus on mu vanavanaema kodu. Kuna ta enam hästi üksinda hakkama ei saa, elavad ka mu vanaema ja vanaisa praegu seal. Kohilas tunnen ennast väga hästi, seal saab palju õues olla ja end linnamürast välja lülitada. Olen ka suvel sageli seal ja tahan sinna alati tagasi. Kaugemale mõeldes on mu lemmikpaik Uus-Meremaa, kus on väga ilus ja hoopis teistsugune loodus kui Eestis. Olen seal aastaid käinud ja tunnen end seal koduselt. Hiljuti külastasin Aafrikat, täpsemalt Keeniat, kus meeldis mulle samuti. Sellel riigil on kindlasti palju rohkem pakkuda, kui me nende kolme-nelja päeva jooksul nägime. Aafrikasse tahaksin samuti natuke pikemaks ajaks tagasi minna.

Millise mulje Keenia inimesed sulle jätsid?

Seal on kõik inimesed, eriti lapsed, väga loomulikud, sõbralikud ja siirad. Kui võrrelda Eestit ja Keeniat, on Eesti palju puhtam riik, Keenias oli piirkondi, kus prügi lausa vedeles maas. Keskkonna teema on minu jaoks väga oluline, sest kui kliima soojenemine jätkub, polegi meil varsti enam talve. On võrratu tunne talvehommikul näha, et esimene lumi on maha sadanud. Hästi kurb, kui meil kogu aeg olekski üks aastaaeg.

Mis on su lemmikaastaaeg?

Kõik ilmselt arvavad, et ma ütlen talv, aga ei! Mulle talv väga meeldib, aga kuna veedan niigi väga suure osa aastast talves, on mu lemmikaastaaeg suvi. Hästi mõnus on külmale kliimale vahelduseks soojust ja päikest nautida ning hea jume saada.

Kuidas sa suvel puhkad?

Oleneb, mida puhkamise all mõelda. Mul on igal suvel mõni periood, kui olen nädal aega järjest Kohilas. Teen seal ka trenni, aga võtan natuke kergemalt ja vabamalt: käin rattaga sõitmas, ujun, teen kehaharjutusi. Meil on maal väike käsipuuga hüppetorn, kus me vennaga harjutame. Suvel, kui kooli ei ole, on päev ju pikk. Tavaliselt ei tõmba ma suvel kunagi ruloosid akende ette, ärkan siis, kui päike tõuseb, hästi mõnus on päikesega koos ärgata. Kella kümneks-üheteistkümneks on trenn tehtud ja siis on aega teha ükskõik mida.

Millal on järgmine võistlus?

Sõidan aprilli alguses juunioride maailmameistrivõistlustele Rootsi, mis on sel hooajal viimane võistlus. Augusti lõpust algab uus hooaeg.

„Imetlen tohutut tugevust, mis temas on“

Külliki Parker, Tallinna saksa gümnaasiumi õppejuht ja Kelly klassijuhataja:

Kelly on juba väikesest peale teinud kõrgel tasemel sporti ja osanud selle õppimisega ühendada. Mulle väga meeldib, et ta väärtustab haridust ja hoiab oma kooliasjad korras. Ma ei ole kindel, et kõik spordile pühendunud noored seda teevad. Näen, et kuulsus ei ole tema pead segi ajanud. Samas toetab sport tugevasti ka õppimist: distsiplineerib, annab oskuse asjad tähtsuse järjekorda panna ja oma aega planeerida. Kuigi Kelly on tihti Eestist ära, on ta olnud kõik need aastad väga tubli õpilane.

Mäletan, et kaks aastat tagasi, kui Kelly võidukana võistlustelt tuli, käis mitu telekanalit teda koolis filmimas. Sel aastal võtsime ta klassiga rõõmsalt vastu, aga ei korraldanud midagi erilist: mõtlesime, et kuna ta peab niigi pidevalt rambivalguses olema, tuleks lasta tal koolis olla lihtsalt õpilane. Olen olnud Kelly klassijuhataja alates neljandast klassist ja võin öelda, et põhiolemuselt on ta jäänud samasuguseks. Juba siis oli ta äärmiselt sihikindel, kohusetundlik, motiveeritud. Temas on tohutu tugevus, mida ma väga imetlen, ta on hästi sirgeselgne ja teeb oma asja. Teisiti ei saakski oma eesmärke teostada. Spordiala, mida ta harrastab, pole lihtne.