Lapse iseseisvus peegeldab tema psühholoogilist ja sotsiaalset tervist

Õpiraskus ei tähenda alati, et lapsel oleksid madalad võimed õppetööga toimetulekuks või ta ei suudaks tavapärases klassikollektiivis hakkama saada. Millele tähelepanu pöörata, mida märgata ja kuidas abistada?

Tugisüsteemi tõhusus on lapse toetamiseks haridusteel määrava tähtsusega. Eeskätt on oluline, et lapse ümber oleks toimiv tugivõrgustik, mille liikmed, nagu lapsevanemad, õpetajad jt täiskasvanud, märkaksid riske lapse psühholoogilisele ja sotsiaalsele (edaspidi: psühhosotsiaalsele) tervisele võimalikult varakult.

Psühhosotsiaalse tervise riskid, mis jäävad ennetamata ning maandamata, on sageli põhjuseks, miks rõõmsameelne laps muutub ühtäkki tujutuks ja tuimaks, tema õpiedu langeb ja ühel päeval ei taha ta enam kooli minna. Kuigi sagedamini räägitakse just koolis õppivatest lastest, võib ka lasteaias alusharidust omandava lapse heaolu olla häiritud. Tagajärjena võib kannatada tema alushariduse kvaliteet, aga lüngad alushariduses mõjutavad pea alati käekäiku koolis.

Raskuste tekkepõhjusena on raske näha lapse sisemist üleelamist

Töötan Innove Rajaleidja keskuses sotsiaalpedagoogika juhtivspetsialistina. Näen, kuidas aastatega on kasvanud nende murelike lapsevanemate arv, kes pöörduvad Innove Rajaleidjasse murega, et nende laps ei taha või suuda enam lasteaias või koolis käia. Enamasti on pöördujateks koolilaste vanemad ning tullakse siis, kui lapsel on juba tekkinud õpiraskus ja ta on koolist palju puudunud.

Lapsevanema soov on esitada taotlus koolivälisele nõustamismeeskonnale sobivate õppe- ja kasvatustingimuste korraldamiseks. Sageli näeb lapsevanem stamplahendusena seda, et tema laps õpiks senisest väiksemas klassikollektiivis, sest tavaklassis on lihtsalt liiga palju õpilasi. Nõustamisel selgub aga, et õpiraskus on alguse saanud lapse sisemistest üleelamistest ja jõuetusest või oskamatusest nendega ise toime tulla. Laps on emotsionaalselt häiritud ega tule enam oma tunnetega toime. Lasteaeda või kooli mineku vältimine on lihtsalt väljendusviis tekkinud olukorrale.

Kõigi lastega ja nende heaks töötavate täiskasvanute soov on, et suureks saades astuksid ellu terved ja täisväärtuslikud inimesed. Kuidas siis jõuda hariduskeskkonnas iga lapseni nii, et tema heaolu ja turvatunne oleks tajutav kõikidele osapooltele – et jõuaksime õigel ajal sekkuda? Kuidas saaksime lapse läbielamistega tegelda nii, et need ei jõuaks kasvada suuremaks probleemiks?

Psühhosotsiaalse toimetuleku toetamiseks on oluline ennetada nn doominoefekti – kui üks mure jääb lahendamata, on see tõukejõuks järgnevatele.

Kes vastutab, et raskesti märgatav ei jääkski märkamatuks?

Lapse haridusliku tugivõrgustiku moodustab teda ümbritsevate täiskasvanute ring: perekond, haridusasutus ja kohalik omavalitsus. Lapse sisemiste probleemide varajane märkamine ja ennetamine saab alguse kogu võrgustiku koostööst. See on loomeprotsess ühistest teadmistest ja eesmärkidest – mõtleme ühes suunas, lapse suunas.

Ilmselgelt ei jaksa kogu vastutust kanda vaid rühma- või klassiõpetaja. Õpetaja saab olla suhete kujundaja, näiteks juhtida tähelepanu sellele, kui erinevad me kõik oleme, harjutada konfliktide lahendamist, töötada probleemide kaudu ja arendada laste arusaamist. Õpetaja ja lapse suhe saab alguse usaldusest.

Lapse kasvatamine ei alga aga hetkest, kui laps lasteaeda või kooli läheb. Lapsevanemad peavad kodus lapse arengu toetamiseks oma osa andma ning haridusasutus saab vanemat lapse eluks ettevalmistamisel toetada.

Abi küsimist ja osutamist varjutavad kinnistunud mõttemallid

Kuidas soodustada aga seda, et kasvaks nende laste hulk, kes julgevad ise tugispetsialisti uksele koputada ja öelda, et nad tunnevad end kehvasti või ei saa hakkama? Tuleks küsida, kui paljud Eesti koolides ja lasteaedades õppivatest lastest üldse teavad, kes on sotsiaalpedagoog, psühholoog, logopeed või eripedagoog ning millega nad tegelevad.

Kui käisin ühes armsas Eestimaa koolis rääkimas lastele lastekaitseseadusest, tuli lastega vesteldes ilmsiks, et koolis töötavast sotsiaalpedagoogist teati, aga tema töö funktsioon jäi arusaamatuks. Üks vahva laps ütles rõõmsameelselt: „Tema kabinetti ei ole hea sattuda.“ Näen siin kümnete aastate tagusest ajast pärit dogmat, et abi vajamine, küsimine ja saamine on justkui häbiasi. See on mõttekoht meile kõigile, taoline hoiak tänapäeva Eestis ei tohiks mõjutada tulevasi põlvkondi ega kummitada praeguseid lapsevanemaid suhetes õpetaja ning teiste spetsialistidega.

Lisaks mõttemustrite muutmisele on tugipersonali pädevuses, et toimuksid laste ealistest vajadustest lähtuvad infopäevad lastele endile. Neid on vaja, et lapsed saaksid abi saamise võimalustest rohkem teada.

Pean vajalikuks lastele selgitada, et nende heaolu eest seisavad hea lastekaitsespetsialistid, noorsoopolitseinikud jpt spetsialistid, kes on alati nende jaoks olemas, kuulavad nende muret ja oskavad aidata. Lapse turvatunne saab alguse kodust ja lapsevanemast, kes tema heaolu eest vastutab, aga sellegipoolest võiks laps teada, kuidas ja kust oma piirkonna lastekaitsespetsialisti leida.

Lapsevanem on võtmeisik, haridusasutus tema tugi

Perekonna kaasamise seisukohast on ülimalt oluline tõsta ka lapsevanemate teadlikkust. Sageli jääb lapsevanematel puudu oskusest märgata ohumärke ning napib julgust kooli või lasteaiaga suhelda. Teiseks on probleemi olemasolu keeruline tunnistada, sest hirm ja teadmatus – miks just minu lapsel on käitumisraskused või miks ei pea ta õppetöös teistega sammu – võivad tekitada tahtmise tõsiasju eitada.

Lapsevanema kaasamine on igal juhul vajalik ja õigustatud, aga seda tuleb osata teha läbimõeldult. Oluline on lapsevanemale selgitada, mida saab ta olukorra aktsepteerimisel ja lahendamisel ise ära teha ja kuidas saab haridusasutus nende sammude astumisel toeks olla. Lapsevanem on võtmeisik, kes peab tundma, et tema ongi oma lapse igakülgsel toetamisel parim ekspert. Haridusasutus peab tundma, et ühiselt seatud eesmärke proovitakse saavutada ühises rütmis ja arusaamises.

Minu suureks rõõmuks on juba väga palju häid näiteid kodu ja haridusasutuse heast koostööst, et toetada lapse psühhosotsiaalset toimetulekut. Haridusasutuse ja lapsevanema vastastikku lugupidava suhte loomine ja hoidmine pakub ühistele arusaamadele tugineva platvormi lahenduste leidmiseks. Nõrk koostöö võib aga tingida selle, et ühel päeval on lapse hariduskeskkond nagu lai ja lõputu kosmoseruum, kus ta enam õpitavast aru ei saa, olla ei taha ning kellegi poole pöörduda ei oska. Laps vajab aga tasakaalu ja pidepunkti, et tunda end hästi.

Kokkuhoidva tugivõrgustiku, kasvava teadlikkuse ja julguse ning võimestava hariduse najal jõuame iga lapseni. Nii, et ükski mure, mis võib mõjutada lapse haridusteed ja psühhosotsiaalset toimetulekut tulevikus, ei jää märkamata.