Muutunud õpikäsitus 14: Kujundav hindamine eeldab täpseid progressioonimudeleid

18. apr. 2019 Raivo Juurak toimetaja - 6 kommentaari
Mida on uut kujundava hindamise valdkonnas? Mis iseloomustab diagnostilist ülesannet? Kuidas hinnatakse kooli panust õpilase arengusse? Kas robot vahetab õpetaja välja? Kuidas muutub matemaatika õppimine?
Galileo Galilei portree.
Justus Sustermansi maal, 1616.
Illustratsioonid: Wikipedia

Progressioonimudel on õpiteekonna täpne kirjeldus, milles tuuakse selgelt välja, kuidas õppija liigub väikeste sammudega olemasolevalt teadmiste tasemelt järgmisele tasemele

Progressioonimudeli tasemed saab enamasti heast õpikust, kuid kogenud õpetajal võivad olla ka oma mudelid, millel on selged tasemed nagu arvutimängus. Põhimõte on, et järgmisele tasemele ei saa, enne kui eelmine on selge. Seoses arvutipõhise õppe arenguga on aga hakatud paberõpikust põhjalikumaid ja paremini toimivaid progressioonimudeleid välja töötama. Seda protsessi selgitab SA Innove analüütik Einar Rull.

Kes teadlastest õpijärgnevuste teemat praegu uurib?

Einar Rull: Tim Oates Cambridge Assessmentist võttis õpijärgnevuste teema ette seoses õpikute kvaliteediga. Sellest on uue nurga alt kirjutanud näiteks Daisy Christodoulou oma 2017. aastal ilmunud raamatus „Making good progress? The future of Assessment for Learning“. Sellele raamatule on eessõna kirjutanud kujundava hindamise ristiisa Dylan Wiliam, kes on Assessment Reform Groupi üks kõige prominentsemaid liikmeid ja kujundava hindamise mõiste esimene kasutuselevõtja.

Väga oluline on märkida, et kujundavasse hindamisse süvenenud teadlased ei armasta sõna „hindamine“. Nii pakutakse „kujundava hindamise“ (formative assessment) asemel väljendit „tundlik õpetamine“ (responsive teaching). See väljend aitaks lahti saada eksitavast sõnast „hindamine“ ja rõhutaks õpetamist. Sest tegemist ongi ju omandamise suhtes tundliku õpetamise, mitte õpilasele hinnete panemisega. Dylan Wiliami õpilane Harry Fletcher-Wood on kirjutanud lausa raamatu „Tundlik õpetamine“. Eestis pakutakse „õppimist toetavat hindamist“, millel on oma eelised, kuid sellesse väljendisse jääb sõna „hindamine“ kahjuks endiselt sisse.

Ameeriklased räägivad kividest jões …

Einar Rull: Ameeriklastes tekitab sõna „hindamine“ samuti moraalset paanikat ning föderaalne haridusreformide organisatsioon Achieve kasutab hindamise fookuse asemel mõistet „õppimise progressioon“ (learning progression). Ameeriklased ütlevad kujundlikult, et õppija ületaks justkui laia jõge, kuhu õpetaja paneb talle ette kive, millele astudes saab õpilane kuiva jalaga üle vee. Need kivid on oskuste tasemed, nagu arvutimänguski on tasemed. Kuna õpilased on erinevad, siis tuleb nende jaoks panna ojja palju mitmesuguseid kive. See muudab õpetamise väga keerukaks, kuid kunstlik intellekt suudab tänapäeval juba pakkuda iga õpilase jaoks sobivaid kive. Võib-olla isegi palju paralleelseid õpiteid.

Ameeriklased kasutavad ka Šveitsi juustu kujundit. Kui õpilane ei saavuta näiteks matemaatikas oma tasandil vajalikku meisterlikkust, kuid läheb edasi järgmise tasandi materjali õppima, jääb juustu sisse auk. Niimoodi poolikult õppides tekib lõpuks auke nii palju, et juustu ennast enam polegi.

Kas progressioonid peaksid sobima veebiõppega?

Veebiõpikute kasutamine ongi andnud progressioonimudelite arengule uue tõuke.

Näiteks asutati Stockholmis 2016. aastal keelefirma Sana Labs, mille kunstlik intellekt töötab välja võõrkeelte õppimise uusi õpijärgnevusi, lähtudes õppijate tehtud vigadest ja pakkudes välja tõhusamaid õpiteid.

John Hattie nõustamisel loodud Uus-Meremaa elektroonilise hindamispanga kasutamisel selgus ootamatu tõsiasi, et õpijärgnevusi tuleb muuta. Nii tõstetigi ettepoole need ülesanded, mida õpilased lahendasid suurema vaevata, kuid mida ei olnud veel õppekavas, ja jäeti tahapoole raskemad, et õppijad saaksid liikuda kergemalt raskemale.

Colorado ülikooli professor Erin Marie Furtak on pakkunud oma eksperimendi põhjal välja uued progressioonimudelid bioloogia õpetamiseks. Tal ilmus 2018. aastal raamat „Supporting teacher’s formative assessment practice with learning progressions“.

Uus aspekt, mida uuritakse, on õpilase mõtlemise muutumine progressioonimudeleid läbides. Näiteks Londoni King’s College’i matemaatika professor Jeremy Hodgen uurib seda.

Kunstlik intellekt ja veebipõhine õpe tuleb peagi kasutusele ka Eestis, see pole enam kauge tulevikumuusika. Näiteks USA-s California osariigis kunstliku intellekti kasutamisega õpikeskkonnad juba on, samuti New Yorgis. Lähemalt saab selle kohta lugeda aadressilt https://www.achieve.org/files/Achieve-LearningProgressionsinCBP.pdf. Ka Hiina liigub hariduses jõuliselt kunstliku intellekti kasutamise suunas.

Progressioonimudel muudab diagnostika lihtsaks

Kui on olemas õpijärgnevuste mudelid, on nende põhjal lihtne koostada iga taseme kohta testivaid ülesandeid. Näiteks Adam Boxer ja Rosalind Walker on koostanud matemaatika ja füüsika kohta veebiülesannete kogumikke SLOP (Shed Loads of Practice). Seal on iga taseme kohta palju lihtsaid praktilisi ülesandeid, mis näitavad, kas õpilasel on asi selge. Näiteks on foto patareist, pirnist ja lülitist ning õpilane peab selle põhjal õigete tingmärkidega vooluringi skeemi koostama. Nende kiirete ülesannetega selgub kohe, missugused kivid on jõge ületaval õpilasel vee alla vajunud või hoopis puudu, ja õpetaja saab otsustada, mida sellest tulenevalt võiks ette võtta.

Kujundava hindamise ülesanded peavad olema eelistatult lihtsad, nii et õpilane saaks anda lühi- või valikvastuseid. Valikvastuste hulgas võib olla ka peibutusvastuseid, et õpetaja näeks, kui paljudel õpilastel on tüüpilisi eksiarvamusi.

Mida kiired praktilised ülesanded annavad?

Kiirtestidele toetuv kujundav hindamine muudab klassitunnid palju kiiremaks, intensiivsemaks ja tõhusamaks.

Teiseks hoiavad nad õpetajal aega kokku. Näiteks uue teema õppimisel annab 20 valikvastustega küsimust õpilase tasemest palju täpsema pildi kui kompleksne kontrolltöö. Kiiret testi võib hiljem korrata, et tuvastada, kas vigadest on õpitud. Sellised kiirtestid on „tundliku õpetamise“ oluline osa, millest eespool juttu oli. Õpetaja saab nende abil kohe teada, kui midagi on viltu, ja läheb appi.

Kolmandaks võidab ajas ka õpilane. Hollandis loodi aastaid tagasi diagnostiliste kiirtestide pank matemaatikas. Pärast selle mõnda aega kasutamist selgus, et õpilased omandasid õppeaasta materjali tavalisest kolm kuud kiiremini.

Välja tuuakse ka seda, et kiired praktilised ülesanded aitavad õpilastel kõige kergemini tüüpilistest väärarusaamadest lahti saada. Kuna 75 protsenti õpilastest teeb samu tüüpilisi vigu, siis on lihtne koostada just nendele keskenduvaid kiirülesandeid.

Kujundava hindamise seisukohast ei tohi testid olla liiga rasked, sest need väsitavad õpilase ära ja ta ei jõua enam õppida ega korrata. Kompleksülesandeid peab õpilane kindlasti lahendama, kuid need peavad tulema pärast seda, kui õpilasel on üksikasjad selged.

Eesti psühholoogidest soovitab kiireid lühikesi teste Jaan Aru. Ta selgitab, et lühikesed küsimused-vastused parandavad teema omandamist. Eestis ei teadvustata endale veel piisavalt, et testimine mitte ainult ei mõõda, vaid ka süvendab arusaamist, kinnistab teadmisi ja oskusi. Testimine on kasulikum kui kogu materjali uuesti üle lugemine, mis ei pruugi mõtlemist üldse käivitada.

Kas kiirtestid ei tee õppimist liiga lihtsaks?

Arvatakse, et õpilane peab koolis eelkõige elulisi probleeme lahendama. Probleemülesannetega ei tohiks igapäevases õppes aga liialdada, sest need on õpilasele tihti liiga rasked. Hollandi uurija Paul Kirschner on tõdenud, et õpilased võivad pikka aega probleeme lahendada ja peaaegu mitte midagi õppida. Ta rõhutab, et probleeme lahendades ei pruugi õpilane paremaks probleemide lahendajaks saada, sest ta tahab probleemi ära lahendada, mitte õppida. Mõtlemiseks ja probleemide lahendamiseks on kõigepealt vaja teadmisi. Teadmisi saab aga kõige paremini omandada lihtsamatele küsimustele kiiresti vastates.

Kiirtestid on väga head ka kordamiseks. Iga tunni lõpus võiks õpilased vastata klassi ees kümnele lühiküsimusele. Nõo keskkooli legendaarne matemaatikaõpetaja Harry Keerutaja esitas omal ajal iga tunni lõpus mõnele õpilasele klassi ees vastamiseks kümmekond kordavat küsimust ja teised jälgisid tähelepanelikult.

Kust kiirteste saab?

Kui tippida interneti otsimootorisse SLOP (Shed Loads Of Practice), siis leiab sealt viiteid lühikstele praktilistele ülesannetele matemaatikas ja füüsikas. Ka Eestis on plaanis arendada EIS-i raames välja rohkem diagnostilisi teste õpetajatele ja õpilastele kasutamiseks.

Kujundava hindamise põhimõte on, et õpetamise käigus selgitatakse kiiresti välja, millise kännu taha on õppimine pidama jäänud, ja öeldakse õpilasele, mida ta peab sellest sõltuvalt järgmisena ette võtma. Õpilase taset võrreldakse ainult tema enda varasema tasemega.


ARVUTI TULEB APPI

Galileo Galilei geomeetriline ja militaarne kompass. Galileo Galilei leiutas geomeetrilis-militaarse kompassi aastal 1597 suurtükikuulide lennukauguse arvestamiseks. Kompass koosnes kahest kokku köidetud joonlauast ning tema kasutusviis meenutab lükati oma. Tal on skaalad, mille abil saab teha aritmeetilisi, geomeetrilisi ja stereomeetrilisi arvutusi jpm. See kompass ei olnud väga täpne, kuid andis selle eest kiiresti enam-vähem õigeid vastuseid.