Naised kaitseväkke!
Kanadas hakati juba 1980. aastatel naisi kaitseväkke võtma. 2000. aastast alates avati neile kõik sõjalised ametikohad ja praeguseks on Kanada armee tippohvitseridest kümme protsenti naised, kindraliteni välja. Nii rääkis Eesti NATO ühingu konverentsil „Naised, rahu ja julgeolek“ Kanada kaitseakadeemia rektor Luc Cassivi. Ta lisas, et tänu naistele kaitseväes näevad nende meessõjaväelased maailma hoopis avarama pilguga ja see tuleb igale kaitseväele kasuks.
Suurbritannia esindaja kolonelleitnant Rachel Grimes selgitas lähemalt, et naised näevad või saavad teada tõesti asju, mis võivad jääda meessõjaväelastel teadmata. Ta tõi drastiliseks näiteks kodusõdades vaevleva Kongo. Selles riigis on üle 20 mässuliste rühmituse, kes vallutavad vastastikku külasid ja suuremaid maa-alasid. Sõjalise traditsiooni kohaselt vägistavad mässulised vallutatud külade naisi. Tegemist on mitmeski riigis levinud sõjakuriteoga, mille toimepanijad tuleb välja selgitada. Paraku on ÜRO rahuvalvajad Kongos olnud üle 90 protsendi ulatuses mehed ja kohalikud naised pole tahtnud neile oma kannatustest rääkida. Kuid ÜRO missioonide naissõjaväelasi on kohalikud naised usaldanud ja nii on tulnud paljud sõjakuriteod avalikuks. Lisaks on kohalikud naised rääkinud missioonide naissõjaväelastele juhtumitest, kus Kongo oma regulaararmee sõdurid on samuti kohalikke naisi vägistanud, uskudes, et seda võib teha. Ka need kuriteod on just tänu naissõjaväelastele avalikustatud. Ja veel – kohalikelt naistelt on saadud teada, et ÜRO rahujõududes endas on samuti vägistajaid olnud.
Naisi on kaitseväkke vaja just põhjusel, et tänapäeva konfliktipiirkondades ei võitle ainult mehed meeste vastu, vaid mehed võitlevad üheskoos veel ka naiste ja tüdrukute vastu. ÜRO registreeris Kongos ainuüksi 2010. aastal ligikaudu 11 000 vägistamisjuhtumit. Need andmed on saadud suurel määral teada just tänu ÜRO rahujõudude naissõjaväelastele.
Hollandi esindaja Felix Lomans rõhutas Eesti NATO ühingu konverentsil „Naised, rahu ja julgeolek“, et naised kaitseväes ja poliitikas peaks olema meie DNA osa. Kui ÜRO on koostanud raporteid konfliktipiirkondade kohta, on alati taotletud, et neid esitleksid selle maa naised, mitte mehed, ja et naised saaksid osaleda ka oma kodumaa rahuprotsessis.
Eesti kaitseväelased käivad samuti missioonidel. Kas meie naised saaksid seal hakkama? Usun küll! Meil juba ongi naisohvitsere, kes poisse edukalt välja õpetavad. Tänapäevane kaitsevägi on eelkõige õppimise koht ja õpetada oskavad Eesti naised väga hästi – vaatame PISA-t. Kui naisdirektorid suudavad meil suuri koole juhtida, siis miks ei peaks naised saama hakkama näiteks pataljoni eesotsas kaitseväes?