NuQ Trefil näeb eriilmelist visuaalteatrit

12. apr. 2019 Peep Ehasalu NUKU teatri kommunikatsioonijuht - NuQ Trefil näeb eriilmelist visuaalteatrit kommenteerimine on välja lülitatud

NUKU teatri 67. sünnipäeva eel tutvustati tänavust rahvusvahelise visuaalteatrifestivali NuQ Treff värvikat programmi. Ja alustati peamisest: mida me üldse visuaalteatriks võime nimetada? Arutlesid ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja MADIS KOLK ja festivali kunstiline juht LEINO REI. Vestluse pani kirja NUKU teatri kommunikatsioonijuht PEEP EHASALU.

Madis Kolk: Eesti teatri agentuuri kodulehel on kirjas visuaalteatri definitsioon: „Lavastusliik, kus tähendusi antakse edasi peamiselt visuaalses keeles: tavapärasest enam kasutatakse liikumist, žeste, videot, projektsioone, maske, objekte; lavastuses ei ole esikohal mitte tekst, vaid pildilisus.“ Kas oled selle lihtsa definitsiooniga nõus? Kas on üldse võimalik visuaalteatrit üheselt defineerida?

Leino Rei: Nimetatud määratluses on mitmeid tunnuseid, millega ma nõustun, kuid leian, et ühest ja ammendavat definitsiooni ei olegi visuaalteatrile võimalik anda. Paljud teatriuurijad on püüdnud seda teha, kuid sõltuvalt kohast, ajast ja inimestest (kokkuvõtvalt kultuuriruumist) saadakse sellest ikkagi erinevalt aru. Kuna visuaalteater koondab enda alla mitmed visuaalsusega seotud teatriliigid, sõltub konkreetse lavastuse määratlemine visuaalteatriks sellest, kuivõrd domineerivad on tervikus visuaalse teatri elemendid. Ja siit algab hoomamatu, ambivalentselt soine ala. Lavastuses võidakse kasutada natuke nukuteatrit, pisut objektiteatrit, näpuotsaga füüsilist teatrit jne, aga kui see kõik on sõnakeskse dramaturgia teenistuses, kas see siis lakkab olemast visuaalteater? Minu arust mitte.

Vanemuise teatri repertuaaris on lavastus „Kalevipoeg“. Tummisemat sõnateatri näidet on vaat et raske ettegi kujutada, aga kunstnik Kristjan Suits on selle asetanud konteksti, mis minu jaoks on visuaalteater. Kuna aga sõna ja visuaal toetavad teineteist, saame öelda, et tegemist on sõna- ja visuaalteatriga. Samamoodi on minu jaoks draamateatri lastelavastus „Lohe needus“ tänu kunstnike tugevale pildikeelele visuaalteatri lavastus. Robert Wilsoni „Aadama passioon“ on visuaalteater, aga kuna lavastus on üles ehitatud Arvo Pärdi muusikale, siis teeksime liiga, kui ei ütleks, et see on nii muusika- kui ka visuaalteater. Ardo Ran Varres on nimetanud oma teost „Käidi ja külvati …“ muusikaliseks valgusteatriks. Ja tõepoolest, valgustaja Oliver Kulpsoo on loonud valguse abil maailma, mis on vägagi selge visuaalteatri näide.

Seega tundub, et definitsioon saab meile anda küll suuna, aga lõplikku määratlust võivad tegijad ja vaatajad erinevalt tajuda.

Kolk: Jah, terminoloogiaga võib teinekord päris ummikusse jõuda. Hea, et definitsioonid on loodud, aga teatrielamuse saamiseks tuleks neist loobuda. Võime ju igasugust teatrit nimetada visuaalseks.

Rei: Täiesti nõus. Nagu näha, otsib teater üha enam visuaalseid väljendusvorme. Visuaalteatri festival NuQ Treff on seetõttu hea võimalus hoida kätt pulsil, mis toimub selles valdkonnas mujal maailmas. Teatriliikidest oleme festivalil fookuse seadnud rohkem nuku- ja objektiteatrile, aga programmis on ka lavastusi, mis kasutavad muid vorme. Mulle tundub, et just vormiotsingud on praeguses Euroopa visuaalteatris ülekaalus, kuigi pelgalt visuaalselt huvitava vormi tõttu pole me ühtki lavastust kavva valinud.

Kolk: Abiks on lapseliku teatrikülastaja vaatepunkt ehk filosoofivaatepunkt: iga asja üle tasub imestada ja iga asja jaoks polegi ühest definitsiooni. Etendusele tulles tasub hoopis küsida, mis visuaalteater ei ole. See ei ole sõnateater, kuna sõna ei saa silmaga hästi tajuda. Psühholoogilise kooliga näitleja ja hea teatri võid ära tunda ka siis, kui suled silmad. Visuaalteatris võib sõna olla, aga visuaalteater ei ole kuuldemäng.

Rei: Samas on Trefi kavas üks lavastus lastele, mis siiski ei välista kuuldemängu visuaalteatri kontekstis. Maribori nukuteater Sloveeniast mängib tuntud lugu „Lumekuninganna“. Lugu jutustatakse tavaliste lauanukkudega, aga lavastus on üles ehitatud väga kavalalt. Alguses visualiseeritakse nukkude abil tegelased, siis hakatakse tasapisi nukkudest kaugenema ja tegevust asendama helidega, mis luuakse kohapeal näitleja hääle ja mitmesuguste objektidega. Jah, see on üsna visuaalteatri serva peal, aga tundus oluline, et alati pole vaja nähtavat visuaali, et rääkida visuaalteatrist. Ja kuigi tundub, et see on lõputu teema, millele pole kunagi võimalik punkti panna, tundus meile oluline korraldada festivali ajal ka seminar „Mis on visuaalteater?“. Kutsume selleks ühise laua taha visuaalteatri asjatundjad mitmelt poolt Euroopast: Ruslan Kudašovi ja Jana Tumina Venemaalt, Veselka Kuncheva Bulgaariast ja Merja Pöyhöneni Soomest. Seminari veab Madli Pesti ning loodame nende abil mõiste mõtestamisele sammukese lähemale jõuda.

Kolk: Mida festivaliprogrammist välja tooksid?

Rei: Nelja päeva jooksul etendub üle kahekümne lavastuse kaheteistkümnest riigist, nii et küllap oma lavastuse leiab iga teatrikülastaja ise. Programmile võib läheneda mitut moodi ja moodustada sellest oma terviku. Ühte ja ainust peaesinejat kui sellist meil ei ole, kuid tinglikult oleme peaesineja igasse päeva valinud.

Kolk: On siiski Prantsuse ja Vene alaprogrammid. Miks just nemad?

Rei: Jah, prantslased ja venelased ning lisaks meie oma teatri programm. Prantsusmaa on kindlasti tänase visuaalteatri teenäitaja ja tahtmise korral võiks kogu programmi neile tuginedes kokku panna, sest nende vormiotsingud on tõesti seinast seina ja väga eriilmelised. Venemaa on samuti oluline suuna näitaja, aga seda hoopis teisel viisil. Kuna meil on nendega teatriajalooliselt rohkem kokkupuudet olnud, on huvitav jälgida just nende sisust välja kasvanud vormiotsinguid. Kui aga rahvused ja vormid kõrvale jätta, on peamine ikkagi see, et meil on üksteist lavastust lastele ja kümme täiskasvanutele.

Täiskasvanute programmis on Eesti vaatajal võimalik taas kohtuda norra päritolu lavastaja Yngvild Aspeliga. Ta on seekord siin lavastusega „Pime ruum“, mis tuuakse festivalile koostöös Vaba Lava kuraatorprogrammiga. Lugu räägib Valerie Jean Solanasest, andekast psühholoogiatudengist, kes oli kirjanik, radikaalne feminist ja naine, kes tulistas Andy Warholi. Keerukas, mitmetahuline, pöörane ja läbinisti inimlik isiksus. Lavastus on nukunäitleja Yngvild Aspeli ja löökpillimängija Ane Marthe Sørlien Holeni duett, mis toob lavale elusuuruses nukud, katkenud laulud, videoprojektsiooni, paraja portsu huumorit ja kõleda üksinduse. Plexus Polaire on üldse põnev loominguline meeskond, kelle ühine huvi on uurida ja väljendada laval tundeid, ütlemata seejuures ainsatki sõna.

Venemaalt on tulemas AKHE teatri insenerliku mõtlemisega iginoored avangardistid lavastusega „Pookh & Prakh“. Peterburi suure nukuteatri „Hamlet. Sirm“ on lavastus Vene uuenduslikult ja eksperimentaalselt, teatrimaailmas legendiseisusesse tõusnud lavastajalt Ruslan Kudašovilt. Lavastus koosneb nn hamletonidest – lühikestest, kohati naeruväärsetest lookestest, mis põhinevad Shakespeare’i tragöödial. Lavastuse žanri võib määratleda kui postpunknukulavastust, kus kasutatakse laadateatri võttestikku: lahtist mängustiili, käpiknukke ja maske. Unenäo ja hullumeelsuse, elu ja surma piiril ekslev Hamlet püüab jälile jõuda oma isa mõrvale. Lavastus ei mõju siiski raskena, loole on vindid peale keeratud.

Tinglike tippude seas on ka inglaste „See on Fred“, mida kavandades ilmnesid trupil kiiresti paralleelid nuku ja trupi erivajadustega näitlejate vahel. Nagu nemad vajavad iseseisvas elus hakkamasaamiseks tuge, nii vajab ka nukk Fred oma kolme nukujuhti, et ellu jääda. Fredi ja tema juhtide vastastikune sõltuvussuhe on täpselt sama, mida paljud õpiraskuste või erivajadusega inimesed kogevad oma igapäevaelus.

Kõige poleemilisemalt on üles ehitatud bulgaarlaste „Mina, Sisyphos“. See kasutab nuku-, objekti-, visuaalteatrit, on aga üles ehitatud ühele näitlejale ja tantsijale. Nii sisaldab lavastus ka füüsilist teatrit, esindatud on väga erinevad liigid. Bulgaarlaste teatri Puppet’s Lab ehk Nukulabor eesmärk on otsida uusi teatrivorme ja -vahendeid, teatri uudismaid. Siin oli sisu ja vormi dialoog väga põhjendatud – lugu põhineb Sisyphose müüdil, mis keskendub inimese võitlusele iseendaga ehk sellele, kuidas inimese iga otsirännak jõuab tagasi tema enda juurde.

Kolk: Täiskasvanud võtavad eksperimente teadlikult eksperimentidena, piiride laiendamisena, neil on eelteadmised ja ootused. Kas laste jaoks visuaalteatri eksperimendid liiast ei ole?

Rei: Vastupidi, laste jaoks on visuaalteatri vorm suurepärane viis teatriga tutvust teha. Lastelavastustest võib nimetada näiteks Iisraeli Train Theatre’i „Rätsepatööd“, kus õmblusmasin jookseb, kääridel on seelik seljas ja ellu ärkab ka sõrmkübar. Lavastus on vähese tekstiga ja kombineerib suurepäraselt nuku- ja objektiteatrit, tekstiili ja muusikat.

Ka Prantsuse programmist leiab lavastusi lastele – näiteks visuaalteatrite festivalidel väga nõutud Compagnie Non Nova „Fööni pärastlõuna“. Hästi kummaline lavastus. Kilekottidest tehakse nukud, mis ärkavad puhurite abil Claude Debussy muusika saatel ellu. Esiteks on keskkonna teema, teisalt hakkab mängima filosoofiline plaan looja vastutusest looja ees – kuidas kilekottidest tegelased võtavad inimese üle võimu. Mitmekihiline sümbioos, mis kõigest 25 minuti jooksul ennast lahti mängib.

Jana Tumina Kuldse Maskiga pärjatud „Kolja teos“ avab nuku- ja visuaalteatri vahendite kaudu väikese Downi sündroomiga poisi südamliku fantaasiamaailma nii kooliealistele lastele kui ka nende vanematele.

Ja lõpuks poolakate „Virmaliste vennad“, mis on nii visuaalteater, varjuteater kui ka muusikateater. Laval esitatakse elavat muusikat ning lugusid eesti, soome, leedu, läti ja poola pärimusest. Muuhulgas kuuleme poolakate esituses eesti rahvalaulu „Veere, veere, päevakene“. Valguse, varjude ja nukkude abil loovad Krakówi teatri Figur näitlejad tõesti kõnekaid mitmevärvilisi pilte.

Kui mujal maailmas on festivalidel vähem lastelavastusi, siis NuQ Trefiga tahame Eestis avardada nii täiskasvanute kui ka laste ja noorte maailma piire.


Comments are closed.