On aeg lapsed õue saata

18. apr. 2019 Tiina Vapper toimetaja - 2 kommentaari
Tiina Vapper.

Kui varem kurtsid vanemad, et lapsi ei saa õhtul õuest tuppa, siis praegusel ajal ei ole lihtne neid toast õue saada. Varem joosti, roniti, sporditi, sõideti rattaga ja mängiti palli hilise õhtuni, niikaua kui silm seletas – nüüd tundub see laste jaoks igav. Tubased tegemised, täpsemalt eri sorti ekraanid köidavad rohkem.

Tuttav rääkis, et isegi suvel maal võttis poeg soovitust õue mängima minna kui väiksemat sorti karistust. Viimaks solvunult uksest välja marssides aga poetas mobiiltelefoni targu taskusse. Hiljem avastaski ema poja koos sõbraga kõrvuti heinapallil istumas ja telefonimänge mängimas.

Lapsed liiguvad üha vähem. Isegi üks peatusevahe eelistatakse sõita bussiga, lasteaeda, kooli ja trenni aga viivad vanemad neid autoga, enamasti otse treppi.

Õpetajad võivad ju pingutada, kuid üldiselt hakkab kõik pihta kodust. Esimesed eeskujud lapsele on ikka tema ema ja isa. Nemad aga kaebavad ajapuuduse üle ja usuvad, et kui laps spordiringi, veel parem mitmesse panna, on kõik korras.

Uskumatu, et pigem on lapsevanemad valmis suuri summasid maksma ning sõitma tund aega edasi, teine tagasi, lisaks tund-poolteist istuma ja ootama, selle asemel et ise poja või tütrega staadionile, ujulasse või lihtsalt metsa jooksma minna. Meenub isa, kes viis lapsed kelgumäele, kuid kogu selle aja, mis nad kelgutasid, istus ise autos, seltsiks nutitelefon.

Hea näide on pere, kellel on kolm väikese vanusevahega last. Et väikses maakohas, kuhu nad endale kodu rajasid, spordisaale pole, võttis pereisa südameasjaks rajada jooksurajad, tenniseväljaku ja võrkpalliplatsi, panna üles korvirõnga ja ehitada kaugushüppekasti. Ujula aset täidab maja ees olev tiik, mis talviti on liuväli.

Selle tulemus oli, et ka teised külalapsed hakkasid nende juures käima ja peagi oli kogu see seltskond „Kümnes olümpiastardis“ arvestatavad tegijad. Sellel isal õnneks leidub laste arendamise vastu huvi ja aega. Tore oli kuulda hiljuti Saksamaal käinud praktikantide muljeid, keda ühes sealses lasteaias pani kõige rohkem imestama see, et enamik lapsi viidi juba poolest päevast koju. Selgus, et üks vanematest töötabki poole kohaga, et saaks võimalikult palju lastega koos olla.

Kevad on käes ja õueüritusi toimub rohkem kui kunagi varem. Pokumaa kutsub koolilapsi rohumättaid loendama, Eestimaa looduse fond niitudel ja aasadel nurmenukuõisi kaardistama, vabaõhumuuseumis toimub traditsiooniline looduse tundmise võistlus, arvukatest jooksudest ja matkadest rääkimata. On aeg lapsed õue saata.


2 kommentaari teemale “On aeg lapsed õue saata”

  1. M. ütleb:

    On tublisid lapsevaneamaid, kes lapsele järele tulles ütlevad, et lähevad veel ratastega sõitma, loodusesse, kelgutama jne. Tulevad kohe innuga, rõõmsalt hakkamas.
    Teised lapsevanemad aga küsivad, kui palju me viibime õues. Et lasteaialapsed peavad viibima palju õues. Muidugi viibime ka, aga lasteaed on siiski lapsi abistav, mitte kasvatav. Ühesõnaga, need lapsevanemad eeldavad, et lasteaed teeb ära kogu töö, nemad viivad lapse lasteaiast otse koju ja siis magama.

    Mis on tegelikult jutu mõte?
    Laps tahab ja vajab olla vanemaga koos (pärast lasteaeda). Laste nn tööpäevad on pikemadki kui nende vanematel.

  2. K. ütleb:

    Jätkuks M. kommentaarile:

    Suur osa aastast on ikkagi peale lasteaeda õues pime ning ei ole enam lastega seal midagi teha.

    Kui laps on terve pika tööpäeva lasteaias, on siiski oluline et igas päevas on lapsel ka lasteaias liikumise võimalus.

    Ise pean oluliseks hoopis kogu meie elu ja töökultuuri vaatamist perede aspektist. Näiteks siin lehes mõned päevad tagasi olnud artikkel kuidas Saksamaal enamuses peredest üks vanematest töötab poole kohaga. Kahjuks meie tööandjad ja isegi seadused (pean silmas sotsiaalmaksu kohustustuse miinimumi ka osalise töö korral) ei soosi poole koormusega töötamist.
    Ja kes mäletab “vanasti..”, siis vanasti olid vanaema ja vanaisa toeks olemas, täna on vanaema-vanaise tööl, reisil või hoopis vajavad tervise tõttu ise hooldamist.

    Kuna ise olen endale seadnud prioriteediks lastele olemas olla, on mul aega ilusa talve ilmaga jätta laps lasteaiast koju, käia suusatamas-uisutamas ja olla esimene kes kohaliku uisuplatsi labidaga puhtaks teeb.
    Olen aga aru saanud, et ma väga laialt enda võimalustest rääkida ei tohi – kadedus teeb kuulajad kurjaks. Saan neis aru. Kes ei tahaks ilusal talvepäeval olla lastega metsas või liuväljal…

    Niisiis panin enda suu kinni ja ei kuuluta valjusti, mida toredat lastega vabal ajal teeme. Siit edasi on väga küüniline kuulda näpuga näitamist vanemate aadressil.

    Probleem on meie kultuurist tulenev võimaluste puudus.

Leave a Reply to M.

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!